Sao Paolo lausvihmas

Minu ettekujutus Brasiiliast oli raudkindlalt selline, et iial ei saja ning päike paistab kogu aeg. Aga võta näapust, pea pooltel päevadel on siin sadanud vihma. Ja üks maailma kõige ülerahvastatumaid kohti, Sao Paolo, pidi olema õnnistatud vihmaga 70% aastast. Sellest hoolimata kulges meie lõbus bussiekskursioon päris mõnusalt. Metropol, kus on ule 70 muuseumi, 120 teatrit, 50 parki, 30 kino ja muuhulgas 15 000 baari, pakub elukohta 11 miljonile inimesele, kui neid kuidagi on võimalik üle lugeda. Paulista Avenüü on tuntud oma pankade, butiikide, maratoni ja palju muuga. Aga õhtu maasikas oli salsaklubi, kus sai loomulikult väikese caipirinha seltsis poole ööni oma tantsuoskusi lihvida!

Pulm Brasiilia moodi

Ma ei ole nainud uhtegi inetut pruuti. Onnelikud inimesed on ilusad! Aga nii ilusat pulmatseremooniat ja nii agedat hommikuni kestnud pulmapidu ei ole ma samuti kogenud. Ei oleks osanud uneski arvata, kui moodunud aasta augustis Bangkoki universiaadil oma Eesti sarki Brasiilia vastu vahetasin, et satun sellele ilusale maale juba vahem kui poole aasta parast. Ja veel pulma, kontvoorana! Ja ei ole ka tavaline see, et Eesti mees votab omale naise Brasiiliast. Ja naine tuleb Eestisse elama ning opib viivu jooksul selgeks Eesti keele ning koneleb seda peaaegu aktsendita.

Aga pulmast. Hingematvalt ilus tseremoonia sama tugevasti liiliate jarele lohnavas kirikus. Imeilus pruutpaar. Poplaulud kirikus. Kindel /si/ molema poolt. Nooruslikust nooruslikum amm. Pulmapidu, kust ei puudunud /Valgeid roose/ ja kus kolas vaga rytmikas Brasiilia muusika. Fotoshow peategelastest. Linesamba. Viski kurku kallamise voistlus:-). Loputu tants, nii et jalad villis. Ja peensusteni labi moeldud pisidetailid alates kulluslikest lillebukettidest kuni kingituseks jagatud onnepuudest. Ja sellest koigest osa saanuna onnelike inimeste seas tunnen ennasti onnelikuna. Pruudikimpu mul kinni puuda ei onnestunud, kuid nii nagu rahaski, ei peitu ilmselt ka selles onn :-) Pidu jatkus kohalikus hiiglaslikus ooklubis, kust koju joudnuna oli paike tousmas ja maalilised maed meie rantso ees olid kaetud jaanuarikuu suvehommikuse kargusega.

Pea peal on koik teisiti

Mulle meeldib seista pea peal. Olen seda teinud pea iga paev juba eelmise aasta aprillist. Eriti meeldis see mulle eile hommikul Guaruja rannas Brasiilias. Taevas oli nii lai, Atlandi ookeanist oli naha vaid triip ja maed selle taustal olid tagurpidi. Parast hommikujooksu ookeani aares sukeldusin lainetesse ja nautisin ja nautisin. Brasiilia on tais vastuolusid: void naha aguleid ja prugitanavaid, mehi, kes veavad mitmesaja kiloseid koormaid ise vankri ees olles, mehi, kes karjuvad koerte peale ja tahavad neid prugikottidega peksta ja samas imekauneid randu ja mida koike veel, seda oskan paremini raakida mone aja parast. Tana lahkume kolmepaevaselt rannapuhkuselt Sao Paolo lahistelt ning soidame pulmapeole. Mulle meeldib siin!

Kolm tarka ahvi

Kuidas me küll vahel unustame lihtsa tarkuse. Otsisin üles oma aprillikuu Jaapani reisi Nikko külastuse pildi. Templikaunistusel on kolm tarka ahvi. Miks nad siis nii targad on? Jutt juures lihtsamast lihtsam: hear no evil, see no evil, speak no evil. Aga kas me oskame siis sedasi idamaa kombel nii head ja vagurad olla? Võiks proovida. Aga praegu tahan ma teha just oma silmad nii pärani lahti, et näha kõike, mis hakkab toimuma eeloleval kolmel nädalal; kõrvad nii lahti, et kuulda ja õppida uut keelt ning avada vahel natuke ka suud. Oo, Brasiilia, kas tõesti juba käes see aeg?

Ja korraks tahan unistada end tagasi ka Hakonesse, kus nägin elus esimest korda geisrilist tegevust.

Ja siis tunda mõttes rõõmu Himeij templi meeletus koguses lumiste kirsiõite ja vapustava vaate üle.

Ning lõpuks, mulle meeldis väga Tokyos, kus elab üle 8 miljoni inimese. Oli kuidagi kodune. Seega, Tallinn oma vähem kui poole miljoniga peaks mulle ka pakkuma nurgakese, kus võin tunda end koduselt. Mõtle positiivselt ja mõelgem tarkade ahvide peale!

Hetke vaid mõni mälestus kestab...

Maailm ja seal elavad inimesed, eriti väikesed inimesed, on imelised. Ütlen seda pärast värskelt oma 5 ja 7 aastase sugulase külastamist. Kui ma poleks eelmisel õhtul kolm tundi veetnud Eliisa magamapanekuga, lugedes talle Kivirähu Lotte-lugusid, vahele pidanud mängima mitmeid väljamõeldud mänge, enne uinumist lõpuks ühes voodis teinud teki all kollimängu ja tundide kaupa öösel vastu 5ndat sünnipäeva pliksi selga süganud ja "sipelgaid" teinud, siis ei oleks ma kuulnud jutte rõõmsatest unenägudest, kus päike paistab ja lapsed rullivad end mäest alla. Poleks teadnud, et ta kavatseb abielluda oma sõbraga. Poleks olnud aimugi, et laps on unes rännanud Põhja-Ameerikasse, kus pidid olema kõrbed. Küll aga jäin jänni unelaulude laulmisel, sest kahju küll, kui ma laulma oleks hakanud kõvasti ja valesti, ei olekski lapsel uni äkki tulnud. Aga siis laulis tema mulle mõned laulud ja väga väga ootamatu oli kuulda lapse suust "Ruja" kuulsaks laulud pala. See on hetk, mille ma jäädvustan oma parimate mälestuste kausta. Ja ilus oli ärgata ühes voodis inglile sarnaneva tüdrukuga tema jaoks nii tähtsal päeval. Järgmisel päeval, kui kõik sõbrad koos, olid nad küll pigem põrguinglid :-)

Hetke vaid mõni mälestus kestab,

kuid on neid, mida minna ei lasta.

Küllap siis on meil väga neid vaja

Sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,

kuid on neid, mida minna ei lasta.

Küllap siis meie vajame neid

sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei!

Tutid ja sabad

Vahel olen tänulik välismaalastele, kes parandavad mu vigu, kui ma nende keeles räägin. Kuidas sa muidu õpid, ise ju ei saa aru, et valesti läheb. Nii olen tänulik igasugu kommentaaride kohta, mis panevad raamatuid uurima ja natukenegi targemaks saama. Rõõmustasin mõni päev tagasi puu otsas nähtud tuttpüttide üle ja nüüd selgus, et tuttpütt on hoopis teravanokaline sihvaks veelind, kelle pead kaunistavad lai mustaga ääristatud pruun kaelus ja must suletutt kuklas (nii ütleb minu riiulilt leitud "Eesti elusloodus" (2001). Ja tõesti, vaevalt et nad puu otsa lennata said :-)

Võimalik, et need olid hoopis siidisabad. Ilm oli tuhm ja ka võimalikud värvid kõrgel puu otsas peidus. Ja võib-olla olid nemadki suurest marjade manustamisest lihtlabaselt purjus. Ainuke asi, mis kirjeldustest paika ei pidanud, oli see, et nad kära ja inimesi ei karda. Aga kõik inimesed ei ole ju ka ühe vitsaga löödud. Kõigil saapad jalas, kuid peas erinevad mõtted...

Kas kõndida või lennata?

Vahel valid omastarust mõtlemata tee, mida mööda kõnnid. Siis aga tuleb korraga selline tunne, et täna tahaks minna hoopis teistkaudu. Ja siis kohtad kedagi, keda oled ammu näha tahtnud või kedagi, kel on sulle midagi öelda. Ma ei kohanud täna mitte kedagi sellist. Aga siiski, kõndisin TEIST teed. Tegelikult kõnnin peaaegu iga päev natuke erinevat teed. Kas mul on midagi rutiini vastu või ei ole lasknud ma sel üldse tekkida? Võib-olla oleks päris mõistlik panna kell igal hommikul samal ajal tirisema ja ärgata nagu iseenesest? Ja jõuda igale poole õigeks ajaks. Praegu tahaks minna sealt treppidest üles. Ja käia hästi palju jala Tartus, erinevates armastes kohtades. OMA TARTUS, et oleks ikka oma, kui siia jälle tulen.

Nägin täna erilisi talvelinde, ilmselt siidisabasid. Nad istusid puu otsas ja sõid seal marju. Kuna marjapuud olid tee ääres, lendasid linnud iga auto tuleku peale eemale ja siis kiirustades napsasid jälle puu otsast marja. Aga autosid tuli vahetpidamata. Ja nad lendasid puule ja taas katuste taha...Kunagi oli see minu jaoks nii tähtis, kui eriti külmal talveilmal ilmusid need uhked tuttidega külalised meie arooniapõõsastele ning ma ei julgenud akna peal hingatagi, sest kartsin, et nad lendavad ära ja ma ei näe neid enam kunagi. Täna nägin. Kas sel oli midagi tegemist mu TEISE teega?

Uisutama!!!

Anne kanal on praegu nagu lõunamaade laevad - klaaspõhjaga. Mõeldud turistidele, et nad saaksid laevasõidu ajal nautida veealust maailma. Kõik see väli on kaetud parima sileda uisujääga! Kolmas päev pakast ja kui palju rõõmu! See oli mu esimene trenn Kalevipoja uisumaratoniks, 45 minutiga jõuab lühema maa viuhti läbi sõita. Kujuta ette kui mõnus! Ärkad pühapäeva hommikul, lähed joonistama, tagasi tulles uisutama, mõtetes oled juba peaaegu veepallitrennis, kuid siis hakkad hoopis muffineid meisterdama! Nii, et kes tahab minuga toredasti aega veeta, siis hopsassa- catch me if you can :-)!

Mõeldes Jaan Krossile

On kirjanikke, kes oma sõnadega puudutavad igaüht. On neid, kelle raamatute lugemine viib sind raamatu seltsis tagasi täpselt kirjeldatud ajastusse, paneb mõtlema mitmete asjade üle teisiti. Krossi pidime lugema palju kooliajal ja olen praegu väga tänulik, et pidime. Hiljem olen lugenud ise, vabast tahtest, rõõmuga. Täna olid Jaan Krossi matused. See puudutas, usun, et väga paljusid eestlasi, loodan, et peaaegu kõiki. Vähemalt suurele kirjanikule suure tähelepanu osutamine meedias viimase nädala jooksul korvab pisutki alloleva lõigu sisu. Hoidkem neid, kes on meiga!

EE kirjutab: Kross on kunagi veidi üllatunult nentinud, et Soomes tundub ta olevat populaarsemgi kui Eestis. Ning laupäeva ennelõunal kell 12.00, kui Helsingi ülikooli ruumides algab Jaan Krossi seminar, on rahvast tublisti rohkem kohal kui 150 tooliga saal mahutab. Inimesed seisavad seinte ääres, prouad istuvad vahekäigus, aga siiski peab paras jõuk huvilisi ettekandeid kuulama saali avatud ukse taga fuajees. Jaan Unduski jutu alguses kostab kusagilt ukse tagant karjatus ei kuullu! ning siis keeratakse võimendus põhja, et ka koridori kostaks. “Eks inimesed ole juba harjunud, et kui Kross tuleb, ei mahu kõik sisse. Oleks me kuulutanud, et kohtumine toimub kusagil hästi suures saalis, oleks ka külastajaid veel rohkem olnud,” seletab keegi Tuglase Seltsist.

Kuhu hing ihkab

Taevaskoja on oma ilu saanud ilmselt taeva järgi. Täna oli seal taas taevaselt ilus. Taevas oli sama värvi nagu Alpides pakaselise suusailmaga. Metsas oli nii mõnus ja vaikne olla, peaaegu kedagi teist seal täna ringi ei liikunud. Vaid Lagle, külm ja mina.

Tagasiteel Kiidjärve kaudu oli suurim üllatus näha uisutajat Ahja jõel edasi-tagasi lendamas. Pärast kahte päeva külma oli see minuarust suht hulljulge ettevõtmine, teiselpool tammi vulises veel vesi. Aga kavatsen homme ise ka minna!

Armsaimad paigad läbi käidud, jäljed lumest leitud, korkkuused kallistatud, ring metsavahel tehtud nii valges kui hämaruses, teegi joodud...no mis sa hing veel nädalavahetuselt ihkad! Nii lihtne ongi.

Külm saabus meie linna!

Juba teist hommikut järjest tõusis päike! Ja taevas oli külmast sinine. Ja samuti klõbisesid mu põsed ja sõrmed, kui fotokaga nii hommikul kui õhtul külma ilu jäädvustada püüdsin. Kuid enamus šedöövreid kuulus kustutamisele. Nagu kunagi Anne Parmasto maalitunnis :"Nii, väga hea...aga pese see kõik maha ja tee uuesti!" Fotodega on lihtsamgi veel! Homme siis uuesti, väiksele metsaretkele, härmas külma otsima!


Aga enam kui kindel on see, et kui uks -15 C pakasega lahti jääb, tuleb keegi sisse. Olgu see või külmapoiss. Tegin plõks ja panin siis ukse kellegi järelt kinni. Kas tõesti on kusagi praegu ka soe? Ilmselt ei ole see koht minu voodi...

Ajaingel

"...Kui kuulen ta häält, viib ajaingel mind tiivalöögiga tagasi..." kirjutab Epp-Maria Kokamägi oma uues raamatus "Maal". Olen lummatud sellest kaunist ootamatust näärikingist, mis pani mind mõtlema neid armsaid maale vaadates ja hingega kirjutatud jutukesi lugedes. Ilmselt ei olnud see juhus, et olen käinud Epp-Maria Tartus "Athenas" ülespandud näitust vaatamas lühikese aja jooksul juba kaks korda ning täna sattus mulle näppu "Eesti Naine", kus oli samuti sellest inimesest juttu.

Mitmeid kohti lugedes tiirutasin oma mõtetes tagasi nagu ajaingliga. Kuulmisest tähtsamadki on minu jaoks lõhnad, vahel ma lausa näen ninaga. Enne kui ma astun taas sisse mõnda armsasse majja, tean ma juba, mis lõhn seal on. Või mis lõhn seal oli 15 aastat tagasi ja see lõhn tekitab kummalise tunde. Tunde, nagu oleksin ajas just nii palju tagasi rännanud ning et ma ei ole grammigi muutunud. Olgu see soome kodule omane värskeltküpsetatud"sämpylä"lõhn või raba või sulava jää lõhn koduõuel või kevadega välja sulama hakkavate esimeste maatükkide lõhnad suusarajal, olgu see või soojusest lõhnav päikesekiir, millega meenub herilane, kes tikub südasuvel kohvitassi...

"Ma ei tea, kuhu suunab elu mind edasi, aga ma vaatan ta poole armastuse ja sõbraliku uudishimuga - mis selle käänaku tagant paistab?" kirjutab kunstnik ning mulle meeldib see mõte. Ja veel:"Tihti on nii ka elus, et see, millest ei julge unistadagi, tuleb ise su juurde. Võta ta lihtsalt vastu!"

2008, sa oled vastu võetud, kõigega, mis meil üksteisele pakkuda on!