Hetke vaid mõni mälestus kestab...

Maailm ja seal elavad inimesed, eriti väikesed inimesed, on imelised. Ütlen seda pärast värskelt oma 5 ja 7 aastase sugulase külastamist. Kui ma poleks eelmisel õhtul kolm tundi veetnud Eliisa magamapanekuga, lugedes talle Kivirähu Lotte-lugusid, vahele pidanud mängima mitmeid väljamõeldud mänge, enne uinumist lõpuks ühes voodis teinud teki all kollimängu ja tundide kaupa öösel vastu 5ndat sünnipäeva pliksi selga süganud ja "sipelgaid" teinud, siis ei oleks ma kuulnud jutte rõõmsatest unenägudest, kus päike paistab ja lapsed rullivad end mäest alla. Poleks teadnud, et ta kavatseb abielluda oma sõbraga. Poleks olnud aimugi, et laps on unes rännanud Põhja-Ameerikasse, kus pidid olema kõrbed. Küll aga jäin jänni unelaulude laulmisel, sest kahju küll, kui ma laulma oleks hakanud kõvasti ja valesti, ei olekski lapsel uni äkki tulnud. Aga siis laulis tema mulle mõned laulud ja väga väga ootamatu oli kuulda lapse suust "Ruja" kuulsaks laulud pala. See on hetk, mille ma jäädvustan oma parimate mälestuste kausta. Ja ilus oli ärgata ühes voodis inglile sarnaneva tüdrukuga tema jaoks nii tähtsal päeval. Järgmisel päeval, kui kõik sõbrad koos, olid nad küll pigem põrguinglid :-)

Hetke vaid mõni mälestus kestab,

kuid on neid, mida minna ei lasta.

Küllap siis on meil väga neid vaja

Sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,

kuid on neid, mida minna ei lasta.

Küllap siis meie vajame neid

sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei!