Müncheni veebruarivalss

München tervitas meid veebruaris kevadise pehmusega, mis sobis kummaliselt hästi linna aristokraatliku ilmega. Läksime sinna koos abikaasaga neljaks päevaks, et kohtuda mu hea sõbranna Johannega Kanadast – ja juba esimesel õhtul tundus, et linn ise oli meie kohtumise erilisust tajunud. See kokkusaamine oli pikalt ette planeeritud. Kõige suuremad elamused olid muidugi need, mis jäid kauaks hinge: Munich Residenz, BMW Welt ja BMW Museum, Viktualienmarkt, kohalik toit ja arhitektuur, mis on korraga nii rangelt saksa kui ka üllatavalt poeetiline. Kuigi, ma ei saa jätta mainimata, mind hämmastas rämps tänavatel. Seni olin arvanud, et Saksamaal on alati kõik „alles in ordnung.“

Müncheni vanalinn ja klassika. Esimene päev kulus kohaliku arhitektuuri, atmosfääri nautimisele ja lihtsalt koos olemisele. Marienplatz oma Glockenspieliga pani meid peatuma ja vaatama, kuidas linn hingab. Frauenkirche kaksiktornid tõusid üle vanalinna nagu vaiksed valvurid. Teisel päeval kohtusime Johanne ja Andre’ga. Oli tunne, nagu oleksid kaks maailma korraks kokku saanud: meie Euroopa rütm ja nende Kanada avarus. Residents oli aga midagi muud – see oli koht, kus aeg aeglustus. Jalutasime läbi saalide, mis nägid välja nagu nad oleksid valmis kohe mõne kuningliku balli jaoks. Ja jah, me tantsisime seal kaasaga valssi. Spontaanselt, kohe suured ringid, omastarust perfektselt nagu oma pulmapeol ja tundsime, kuidas ruum meid endasse võttis. Küll ikka oli vaadata ja imestada seal imelises residentsis. Õhtul istusime traditsioonilises õllehallis, kus õlu oli külm, toit raske ja atmosfäär kuum.

Muuseumid ja autod BMW Welt ja BMW Museum olid tõeline disaini ja insenerimõtte pidu. Tutvustuses oli kirjas: “BMW Welt and BMW Museum – great for design, engineering, and car lovers.” Täpselt nii oligi. Iga detail oli läbimõeldud, iga pind läikis nagu tulevik ise. Kuna olen ise ka kunagi, tagantjärele vaadates võib öelda „lolli peaga,“ ostnud omale autoturult kasutatud BMW 525, siis osasid mudeleid vaatasin ikkagi nostalgiaga😉. Muidugi tegin pilti mõningate peaaegu et ainueksemplaridega ja kuidagi hirmsasti hakkas mulle meeldima Mini. Nüüd näen neid iga päev linna peal ringi uhamas.

Olümpiapark pakkus hingamisruumi – avarad vaated, 1972. aasta olümpiamängude arhitektuur. Sinna peab kunagi tagasi minema, sest muuseum oli nii rikkalik, et vihmaga jalutama enam minna ei viitsinudki. Kohalik toit ja eluolu Eks tegime natuke ostlemist ka selle aja jooksul, aga tõeline pärl oli Viktualienmarkt. Kirjeldus “Viktualienmarkt – fresh food, local specialties, great for lunch.” Täpselt nii – värske kraam, kohalikud maitsed, inimesed, kes tundusid olevat seal igapäevase rutiini keskel, samal ajal kui meie olime puhkusel. Sõime, jalutasime, vaatasime linna. München oli korraga elegantne ja inimlik, täis ajalugu, disaini, head toitu ja sõpradega jagatud hetki. Ja kuigi tänavarämps ja kodutud rikkusid mu illusiooni saksa perfektsusest, oli see aus meeldetuletus: iga linn on päris. Iga linn on elus. Ja aastakümnete kaugused sõprussuhted on ikka veel värsked. Koju jõudes oli tunne, et puhkuseamps kestis mitte neli päeva vaid kaks nädalat!

Kõrgmäestikus

Teel kõrgmäestikku tegime aklimatiseerumise eesmärgil ühe ööbimise poole maa peal. Mäkke tõustes muutub õhk hõredamaks ja raskem on hingata. Iga füüsiline pingutus pärast 2500 m võib olla raskem kui oled tasasel kodumaa pinnal harjunud. Vaated bussi aknast olid hingematvad. See polnud nagu päris. Mäed, astangud, ka teevaringud, ahvid, lõputu sinka-vonka looklemine. Tuututamist oli natuke vähemaks jäänud pärast Risikeshist lahkumist, vähemalt poolel teel. Tundsin end päris hästi, arvestades, et osad reisikaaslased olid end bussi tagaotsas pikali keeranud, pead valutasid ja seest keeras. Pööre minuga toimus umbes tund enne kohalejõudmist-hakkas lihtsalt halb. Ja kui sörkisime lehmakookide vahel pimeduses linnakese peaaegu kõige kõrgema asustatud punkti juurde, puhkesin enne kohalejõudmist lihtsalt nutma, tempo oli liiga kiire. Šerpad olid ju harjunud raskeid kotte kandma ning seal elama, mina mitte. Õnneks oli meie joogaõpetaja Jaak varunud kohalikku mäehaiguse rohtu, mis mind üles turgutas. Peavalu ja kohati ka iiveldus küll jätkus mitmel päeval, siis aga oli juba jälle hea olla.

"Teil on tohutult vedanud, et olete Badrinathi kohale jõudnud," ütles meie kohalik giid. Paljud ei pidavat üldse kohale jõudmagi, kuna näiteks mõni kilomeeter enne linna on teevaring ja kõik teed on suletud. Meie ashram (elukoht) oli ca 3300 m kõrgusel. Sealt hakkasime iga päev matkama erinevatesse sihtpunktidesse. Range joogarežiim tuletas meelde, kui oluline on praktika järjepidevus. Elasime tõsi küll, ülimalt spartalikes tingimustes. Joogasaal, mis oli ka meie õhtusöögi saal, oli külm kui hundilaut. Ma ei ole kunagi oma selles elus teinud joogat, olles selga tõmmanud kõikvõimalikud sooja pesu kihid, fliisid, suusajope, paksu jope, mütsi, puffi, villased sokid ja kõige paksemad kindad, lisaks veel fliistekk. Sooja andsid tubades radiaatorid, kuid elekter käis tihti ära. Tegelikult sai isegi sooja vett, kui panid pool tundi enne boileri sisse. Meie grupi sõbralikud mehed olid nii kenad, et parandasid ära meie vannitoa ventilaatori ümbruse, kust tuli õhtuks sisse väga külma õhku. Pluss 28 C oli vaid ununenud unistus, kuid siiski, iga päev paistis päike.

Üks meeldejäävamaid matkasid oli ronimine kose juurde (kaardi järgi ca 3800 m). Pulss oli kogu aeg üle 150, nagu ei oleks elus mitte kunagi vastupidavustrenni teinud... Ilus hetk oli see, kui sain oma matka jaoks kaasavõetud Rukkipala nosida mägedes, nautides kodust maitset ja imekspandavalt ilusaid mäestiku vaateid. Koseni ja jupp maad ka allaminees oli kõik korras. Siis jäin midagi kotist võtma ja grupp oli juba kaugel ees. Jaak vist sai aru, et mind on vaja toetada ja jäi minuga. Tegi veel vahepeal nalja, et kas võtame sulle korvi? Korv oleks olnud midagi sellist, et mina istun korvi sees ja keegi veab. Püha jumal! Ei! Jõudsin ikka omal jalal võiduka lõpuni, aga põlved olid tõesti ümmargused.

Järgmine matk kõrgele viis läbi kõige ilusamate vaadete. Jõudsime orgu, kus maalilised mäed ümbritesid meid igalt poolt. Olime kui vanajumale peopesas, ütleks selle kohta Jaan Tammsalu. Ja meil vedas tohutult. Jäin eelmiste kogemuste najalt rahulikumasse gruppi, oskasin jälgida nüüd oma pulssi ja valisin vastava tempo. Võimeid oleks olnud rohkemgi, aga meiega jäi kohalik joogaguru, kes tutvustas meile kõikvõimalikke taimi, marju, viis meid imelisse kohta jõe äärde mediteerima, näitas oma koobast, kus ta oli elanud. Laulsime üleval koopa juures mantraid. Ja see õhk, avarus, uhh!

Erinevad looduskaunid kohad, päev teises ashramis koos joogatundide, helikausside, tuletseremooniaga, esivanemate karmast vabanemise tseremoonia, hommikusöök templis ehk vastuvõtt koos kohalike vaeste joogatajatega, džunglikülastus džiipidega läbi Gangese jõestiku, ööbimine veepealses hotellis ja India suurimas veehoidlas ujumine ja päevitamine ja jooga ja jooga ja jooga. Viimasel päeval võisime minna pärast hommikust joogat šhoppama. Ja pärast terve öö otsa kestnud bussisõitu oligi sihtkohaks Tallinn. Oli vast reis!

Palverännak Põhja-Indiasse

Kui ma lugesin esmakordselt sellest joogareisist, teadsin otsekohe, et soovin seal osaleda. Enne esimese osamakse tegemist soovitas mu joogaõpetaja siiski igaks juhuks oma arstiga nõu pidada, kas kõrgmäestikku matkama minek on mulle sobiv. Minu arst vastas:"Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks te minna ei võiks." See andis mulle julgust ja erinevate riskide peale ei hakanud ma liiga palju mõtlema. Olen jõudnud sinna punkti, kus asju tuleb teha TÄNA. Viisa taotlemine, matkariiete laenamine, koosolekud enne reisi, Hatha Kria jooga I astme pühitsuse läbimine ja oligi käes oktoober! 18 päeva Indias-kõlas põnevalt ja natuke ka hirmutavalt. Olen küll palju reisinud, kuid Indias ei ole ma kunagi käinud. Minu teadmised Indiast piirdusid sellega, et suur riik, kõik piirkonnad eri näoga, klassisüsteem, räpastus, usk, templid, jooga. Natuke ikka jõudsin enne ka reisiraamatuid sirvida ja lugeda. Kohalejõudes oli ikka bussis kohe selge, et see ongi India. Piip, piip, tuut, tuut, lehmad teel, autode vahel napid manöövrid, avalikud vetsud, kus polnud mitte kunagi wc paberit, oli vaid auk, väga vürtsikad taimetoidud, kuumus, hiljem külmus, mäed ja silmipimestavad vaated koos hirmuäratavate varingute ja käänuliste teedega. Läbisime tohutuid kilomeetreid Delhist Risikeshi ja edasi Badrinathi, meie rännaku sihtkohta. Alustasime joogapealinnas Risikeshis: iga päev algusest lõpuni hommikuti kell 6.30-8.30 joogapraktika, õhtuti 19-21 jooga ja meditatsioon. Alguses saime seda teha oma uhke hotelli aias jõe ääres palmide all. Minu rõõmuks oli hotellis ka välibassein! Külastasime erinevaid joogagurusid, saades võimaluse kuulata nende elufilosoofiat, esitada küsimusi, laulda koos nendega mantraid ja elu üle järele mõelda ning filosofeerida. Meid oli kokku 18 inimest ja tegelikult kõk sujus ikka väga kenasti. Tuleb kiita meie Jaaku suure eeltöö eest ja tema abikaasat Maiut seda kõike toetamas.

Erinevate joogaõpetajate külastamisest võib teha kokkuvõtte: elu on lihtne, elame selle ise keeruliseks. Kõige tähtsam on praktika, nii headel kui halbadel aegadel. Ela lihtsalt ja loodusega kooskõlas. Kõik inimesed maa peal on võrdsed. Kõik need vaated, päike iga päev nii linnas kui mägedes, lihtsus, milles on oma võlu, vaesus, milles on ka oma võlu ja äng. Templid, kuhu sobib minna vaid paljajalu. Ahvid, kes enne reisi olid minu jaoks nunnud ja Tallinna loomaaia lemmikelanikud, osutusid mõnelgi korral agressiivseteks ja ründavateks. Aga nii nagu haigusigi, ei tohi ka neid karta. Templite, koobaste külastused, Gangese jõkke lillepärgade allavoolu saatmine, igas mõttes lahtilaskmine viis lõpus sellisesse meelteseisundisse, et oli lihtsalt hea olla, mõtted ei tunginud peale. Väga eriline elamus oli ka kohalikul jumalateenistusel käimine ja see lõppes ühise jooga ja hingamisega. Koolitus oli kokkuvõttes suurepärane, iga päev erinevad kohtumised, teadmised, elamused. Et jutt liiga pikaks ei läheks, kirjutan eraldi loo mägedesse jõudmisest ja sealsest elust.

Kas süda on ümmargune?

Epp Petrone reisiromaan jäi raamatupoes mulle näppu ja pärast seda ei saanud ma seda enne kõrvale panna, kui ta läbi oli loetud. Minu praegust elutempot arvestades käis see väga niuhti. Lõpetasin eile öösel.

Ilmselt paelus see ladusas tekstis kirjutatud raamat mulle põnevust eelkõige paljude paralleelide tõttu, mis tõmbas välja mu oma reisiseiklusi. Mulle meenus, kuidas 18-aastasena hakkasin Soomest tuttavatel Rootsi vahet külas käima. Ükskord sattus kajutikaaslaseks üks Soome naine, kes oli reisinud läbi terve maailma. Jutustasime peaaegu terve öö ja kuulasin suu ammuli, kus ta kõik käinud on ja mis ta teinud on. Ise ei olnud ma sel ajal veel peaaegu kusagile jõudnud. "Sul on aega. Küll sa jõuad!" julgustas tema. Ja siis läkski lahti, kuskilt sain selle reisipisiku ikka paratamatult külge.

Minu reisid ei kulgenud nii ekstreemselt nagu Epu oma, mida ta raamatus kirjeldab. Paljud neist olid seotud tööga ja ühendatud hobidega. Aga leidsin väga palju paralleele. Kuskilt jooksis läbi Epu mõte, et see saab juhtuda ainult naistega. Mingil hetkel oleme ikka sińisilmad küll, aga kui ei oleks, jääks paljud käigud käimata ja tegelikult pead usaldama ka oma sisetunnet. Eredad isiksused, keda kasvõi korraks oma reisidel kohtad, tulevad teinekord su juurde tagasi kas mõtete või kujutluste näol. Kohtasin Taimaal sukeldudes laeval üht lahket vene naist, kes oli ümbermaailmareisil ja kes edasi suundus Singapuri ja siis edasi ta ei tedanud veel kuhu. Seniks sukeldusime. Üks päev korraga. Ja selliseid boheemlikke tegelasi leidus igal pool. Seljakotid seljas ja otsimas iseend uutes sihtkohtades. Sellisel pikal kulgemisel nõustun Epuga, et reisimine on raske töö.

Reiside puhul oli kuidagi nii, et ma ei otsinud erilisi seiklusi, kuid peaaegu alati leidsid need mu üles. Kord avastad end Türgis sõbrannaga hääletamas, teinekord Brasiilias üksi ööbimas võhivõõra sõbra juures ja kui naased Taimaalt veealusest maailmast, ei saa silmi lahti tehes aru, kuidas hotellis nii tuttavad maalid seintel on. Ja alles paariminutise toibumise pärast saad aru, et oled jõudnud oma koju... Reisid on üks võimalus end lahti raputatada ülearusest ja tähtsana näivast vähetähtsast. Aga kuna hetkel on midagi väga tähtsat teoksil, siis minu reisid toimuvad edasi mõne aja pärast. Koos hea kaaslase, pere ja väiksemate ekstreemsustega. Seniks loen raamatuid!

Vanad kohad-uued mõtted

Külastasin elus teist korda Laupa mõisa ehk praegust renoveeritud Laupa põhikooli. Ja jälle ärkas minus kadunud õpetaja. Imelik, tekkis taas tunne, et sellises koolis tahaks olla õpetaja!

Külastasin ei tea mitmendat korda oma elus Türi kultuurimaja. Nüüd on see hoopis teistsugune kui kunagi. Mälestused vana kultuurimaja pinnulisest lavast ja sinna kinni jäänud juuksetuttidest ei sobitu enam sinna kordatehtud majja. Kõik oli viimase peal. Tekkis mõte, et teinekord peaks Türilemineku ühendama mõne kontsertikülastusega.

Ja korduvalt olen käinud Olustveres. Mulle meeletult meeldib seal! Nüüd sain põhjalikult vaadata mõisa ja töötubasid seest ja väljast. Proovida midagi oma kätega teha. Vahva väljasõit oli!

Kasutan siinkohal kolleeg Sirli fotoklõpsu.

Reis lõunamaale

Kui tahad kuskile ilusasse kohta sõita, siis lähed ju ikka lõunasse. Meie võtsime pulmareisi ette parimatesse kuurortitesse, mis jäid Otepää ja Riia vahele ;-) Kuldne sügis oli kätte jõudnud ja seda saime nautida täiel rinnal. Vürtsiks juurde ilusad uued ja vanad kohad, eriti rõhutaks maalilist Siguldat. Gurmeeõhtusöögid, pikad jalutuskäigud, üllatuslik salsapidu Riias ja muidugi parim seltskond, mida hing vaid ihata sai!

Käisin Lätis, nägin kitse ja jaanalindu

Suveavastus Haapsalu

Selle suve positiivne avastus oli Haapsalu! Pitsikestega korda tehtud puumajakesed, uued ahvatlevad kohvikud, avatud rannapromenaad ja väikelinna suvekuurorti hõng. Maalilaagris jõudsin teha vaid küll ühe maali, aga mõnus oli see ikkagi. Kui jätad heades tegemistes liiga pika pausi, kipub mõte lukku minema, kuid siis on vaja head võtit, mis mõtte ja südame ja käe taas avaks. Meil on selleks võtmeks õpetaja Aime ja toredad südamlikud kaaslased. Nii valmis koostöös mõnus meenutus mereäärsest Haapsalust. Soovitan Haapsalut kindlasti külastada!

Maapealne paradiis Osmussaare

Sel suvel on mul õnnestunud väisata mitmeid saari. Osmussaare oli tõeline üllatus ja elamus. Mind ehmatas alguses ära, sest sinna sõitmine on paras ekstreemsus. Kui paati mahub 12 inimest, võib arvata, et see paat on väike. Ja kui paat on väike ning tuul kõva, siis ju kõigutab. Loogiline! Aga 45 min meresõitu, ujuda ma ju oskan ja olimegi kohal.

Osmussaare on hoopis teistsugune kui Aegna või Saaremaa. Kiviklibune, ilma suure metsata, kaljune, paekivine, põhjamaine. Kui jõudsime saare põhjarannikule, üllatas see oma karge ilu, pekslevate lainete, kõrge paljandi ja maaliliste vaadetega. Lihtsalt istu maha ja vahi suu ammuli. Kas see on ka meie Eestimaa? Olin tulnud just maalilaagrist ja mõte oli kuigi jooksma läinud. Oleks tahtnud sealsamas pintslid välja rebida, kuid need jäid ju mandrile.

Rändasime edasi läbi lambakarjade ja väljade, mis kuu aega tagasi oli täis metsmaasikaid. Kes jalgsi, kes traktori järelveokil. Vaatasime üle rannarootslaste kiriku varaemed, mida on hakatud kõpitsema. Kirik, millel on kell ja müürivare, on midagi enamat. Seal toimuvad vahel jumalateenistused ja see saar on näinud palju julmust. Sellest ka kivisse raiutus rootsikeelne ahastav hüüe: oo, jumal, andesta neile! Olnud koduks Vene sõjaväebaasidele, olnud enne seda päriskoduks Eesti rootslastele, praegu elab seal 1 pere. Pärast Osmussaare elanikkonna evakueerimist 12.juunil 1940 hakati baaside lepingu alusel saarele rajama rannakaitsepatareid number 314. 1941. aastal rannakaitsepatarei aga õhiti. Varem asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga küla - Bien. Tänaseks on säilinud ainult kaks hoonet - Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma kunagisi maid tagasi oma käsutusse saanud. Aga loodus on Osmussaarel võimas ja usun, et ka seda saart ootab ikka ilusam tulevik. Ja eriti loodan, et üksikud turistid, kes looduskaitsealal käivad, suudavad end ikka tagasi hoida ja oma prahi sealt ise ka minema kanda.

Pildid tegi minu hea kolleeg Sirli.

Suvi oma vürtside ja rännakutega

Juulikuine puhkus pakkus kõike muud kui rahulikku kodusistumist. Kuna ilmad olid kui troopikas, siis meri lausa tõmbas mind enda poole. Keila-Joa kandis on vahvaid supluse ja beezitamise kohti küll ja veel ning tasapisi muutus ka merevesi päris soojaks. Vahepeal oli mõnus jalgrattaga uusi kohakesi avastada. Siis jõudsime ühel kaunil päeval Aegna saarele seiklema ja Saaremaale pulma. Kaks suveetendustki pakkusid end teele. Ja kõige lõpuks tegin Lõuna-Eesti sõprade tuuri, mis oli küll väga kuum minu konditsioneerita autokeses, ent see-eest väga meeleolukas ja ettearvamatu. Ujud igas järvekeses, mis tee peale ette jääb ja sind lausa kutsub; naudid Lõuna-Eesti maalilisi kupleid, suviseid metsamarju ja vanu sõpru. Puhkuse viimased päevad veetsime Peipsi ääres, tutvudes Kolkja küla näol kohalike elamustega. Ainult et Ira Petrovna kukk hakkas hommikul liiga vara kirema :-)

Kui pärast eilset esimest tööpäeva arvutist, prillidest ja kontoris olemisest peavalu sain, siis mõistsin, et inimese loomulik olek on ikka päris kindlasti looduses. Eriti ehedalt tuli see teadmine minu juurde öösel kell kolm Põlvamaal Moostes ööbides. Külastasin uniselt väikest majakest, kus kuningadki käivad ning kogu loodus juba ärkas: linnud laulsid vabana täiest nokast, tirtsud saagisid mõnuga, soe suveöö pahvatas näkku oma lõhnadega. Mis me kõik maha magame? Aga suvi kestab ja väga mõnus on tegelikult!

Rongiga matkama!

Aegviitu saab rongiga, sealt edasi juba jala või rattaga. Ees ootavad imelised metsad, järved ja loodusvaated. Presidendi matkarada on päris hästi tähistatud, naudi vaid ilma! Mul oli rõõm korraldada töö juures üks väljasõit ja just selle kandi välja valisimegi. Ilm oli päikseline, rahvale meeldis ja tahaks seal Nelijärvel kõigile seitsmele järvele ringi peale teha! Ja pealegi, ma tean, kus maasikad varsti valmivad :-)!

18. aprill - lennuilma ootamise päev

...nii seisab kirjas 2010. a Mürakarude kalendris. Hmm, kas tõesti Urmas Nemvalts teadis seda juba siis? Nüüd siis teate, mis kalendrit peab vaatama, enne kui lennupiletid osta kuskile maailma otsa :-)

Tulekahju kustutaja ja kas kuningas on kodus?

Brüsseli pissiv poiss olevat legendi järgi kustutanud kunagi algava tulekahju linnas ja seega päästnud terve Brüsseli.


Kui kuningalossis on lipp heisatud, on kuningas kodus.

Ootamatu kiire komandeering ostus päris meeldivaks, sest sain tagasiteel nautida tõelist sooja päikesepaistet ning imetleda õitsvaid kirsse ja kevadlilli. Tegelikult oli võimalus kohtuda ka ühte vana toreda sõbraga. Nii võib tööreis mitte just kõige ahvatlevamasse bürokraatiapessa olla hoopis väga meeldiv.

Himosel suusatamas

Eneselegi natuke ootamatult pakkisin koti, rentisin mäesuusa varustuse ja sõitsin nipernaadidega Soome Himosele talverõõme nautima. Pikk nädalavahetus tasus igati ära: selline tunne oli, nagu oleks pika puhkuse võtnud. Selline ajast ja kohast väljaminek on aegajalt väga tervistav. Bussitäis uusi tuttavaid, mõned neist eriti toredad, oleks nagu kohtunud vanade tuttavatega, kuigi nägin neid esimest korda.

Mul oli võimalus ja rõõm aidata õpetada väiksemaid ja suuremaid huvilisi mäel oma suuski valitsema ning ka ise oma oskusi lihvida. See väikeste õpetamise kogemus oli üsna uudne. Aga mulle meeldis. Ja pärast oli lapsevanemad väga tänulikud. Ja omal ka hea tunne, kui midagi klappis ja välja tuli.

Eelmisel aastal üles soojendatud mäesuusatamise oskused tulid kasuks, sest seekord olin juba osavam. Aga Soomes, aastal 1992 :-) omandatud sõidutehnika ja õpetamise meetodid on tänaseks päevaks päris palju muutunud, kuna vahepeal on suusad võtnud uue kuju ja sealt tulenevalt ka nende kasutamine. Aga see on vanaviisi, et -22 on päris külm ja külmatunnet ei tohi ignoreerida, sest ühel seltsisel näpistas külmapoiss varbaid nii valusalt, et tuli arsti juurde minna. Aga samas oli suusatada võimalik, ka sellise külmaga. Ja päike säras mitmel päeval ja mäed olid heas korras ja lõkkel õhtupimeduses küpsetatud kana oli suurepärane. Nii nagu ka suusatamise järgne saun ja viht. Ja mõnus on isegi haigeid lihaseid tunnetada. Ja siis taas koju jõuda, oikuihea!

Ägedad raamatuesitlused

Tänu Hispaania Maja aktiivsele tegevusele põnevate ürituste organiseerimisel oleme jõudnud viimasel ajal kahele raamatu esitlusele. Üks raamat on juba läbigi loetud. Eile luges Tiina Sepp ette lõike ja rääkis oma uuest raamatust "Kas jääte ööseks? Hospitalera päevik". Kuna tema kirg ja töö on uurida palverändurite elu, pärimusi ja müüte, siis on ta ise mitu korda rännanud kuulsatel radadel Santiago de Compostelasse. Viimane raamat aga on kirjutataud tema kogemustest töötamisel vabatahtlikuna palverändureid võõrustades.

Igatahes, esitlus on põnev ja nii ma raamatugi soetasin. Ei saa jätta mainimata, et päev varem ostsin kevadeks lennupiletid Barcelonasse. Midagi kohe nagu tõmbab sinna Hispaania poole...

Ja varasem esitlus "Mate ja miljon mahla" Mele Pesti ja Kristjan Janseni 9-kuulisest seiklusest Lõuna-Ameerikas viis minu mõtted tagasi oma Brasiilia reisile. Tuttavlik ja ühtlasi põnev oli lugeda nende rännakutest. Eriti äge oli avastada, et nemadki sattusid Sao Paolos Eestis elava brasiillanna Heleia ema juurde. Mina ju käisin seal pulmas ning tunnen ka tema ema :-) Mulle meeldis eriti raamatu lõpus olev mõtisklus reisimise kui sellise kohta üldse. Vahepeal on omal ka tunne, et tahaks rännata kuskil seljakotiga, mitte ehk küll nii kaua ja metsikult nagu nemad seda tegid, kuid teinekord olen taas nii rahul sellega, et saan rahulikult kodus olla. Juhul, kui mõne kuu tagant kuskile ägeda sutsaka rännu teha saan :-)Nagu pilvedesse kuskile.

Igal juhul, raamat meeldis ja soovitan soojalt ka teistele Lõuna-Ameerika või reisihuvilistele. PS. See foto on tehtud lennukist Salvadori kohal. Kohalikud ütlevad, et seal on kõige ehedamad karnevalid, sest sinna viidi kunagi palju aafriklasi orjadeks ning sinna on nad nüüd oma kodu rajanud ning tõeline "Brasilian soul" pidavat seal olema.

Ikka Viin-viin-viin

Seekord oli minu sihtpunktiks Viin. Mul oli au osaleda ühe Euroopa spordiorganisatsiooni 10. aastapäeva pidustustel, kuna olen pea poole ajaloolisest perioodist olnud seal juhatuses. Tänaseks päevaks on juhatuse liikmeid kümmekond: nad kõik on mehed ja keskmine vanus pakun, et julgelt 55 pluss. Haritud ja tublid inimesed, rektorid ja muidu tähtsad mehed. Aga valdkond, mida nad juhivad, on üliõpilassport... Aga neil läheb hästi, kuigi minu arvates peaks ikkagi lubama neid otsustamise juurde, kelle üle otsustatakse. Aga asja nimi on ringkaitse ja võimetus loobuda headest asjadest. Aga üritustel viibida oli tõesti rõõm. Vastuvõtt oli suurejooneline ja tänati mitmel moel tehtud töö eest. Tegelikult oli väga ilus. Ka äratundmine, et olen oma elus teinud õigeid otsuseid ja osanud õigel hetkel magusast pirukast ampsu võtmata jätta. Vahel on parem olla näljane, siis oskad leivatükistki rohkem rõõmu tunda. Pole praadi vajagi.

Korraks tekkis isegi jõulutunne. Kõik oli nii kaunis ja ehitud. Vaid lumi on puudu!

Por-tu-gal!

Portugaliga seostub mul koheselt kolm asja: Tinoca ja sõbrad ehk inimlik soojus, hea kliima ehk päike ja ookean ning azulejod ehk kahhelkivid, mida on nii käsitsi maalitud kui tööstuslikult toodetud ning igal pool ehistustes kasutatud. Reis oli suurepärane ja seltskond vahva. Täitsa selline tunne on, et sai ikka puhatud korralikult!

Lennujaamas oli Ricardo meil vastas ja viis meid oma segasummasuvilasse, kus pesitsesid ees juba ka paar brasiillast ja melu käis. Enne seda mekkisime Francesco restoranis kohalikke jooke-sööke. Väga huvitav äratundmine oli see, et peatusime täpselt sealsamas kohas Porto külje all, kus ma kolm aastat tagasi olin maalilaagris! Päev Portos oli läbi sudu päikseline ning laevasõit Duoro jõel ning jalutuskäik Porto vanalinnas olid mõnusad. Igal sammul ajalugu ja huvitavid leide. Kasvõi pärastlõunal parki kogunenud seltskond. Mehed mängisid pilli ja vanemad naisterahvad üritasid üksteisega tantsida :-)Õhtul mängis meie võõrustaja meile kitarri ja atmosfäär oli igati sõbralik ja mõnus.

Järgmised kolm päeva möödusid Coimbras peamiselt basseinis. Stabiilselt 4 t vees kaasa mässata ja peas harjutusi kombineerida ja olla amfiibinimene, on mulle ikka meeldinud. Koolitus oli tegelikult suurepärane! Head treenerid, kes panid sind pingutama, nii et ise ka ei saa aru, kuidas nii palju jaksad:-) Erilise tunde andis pühapäevaõhtune süvaveeaeroobikas Guinessi rekordi tegemine. Vette tuli 305 inimest ning toimus heategevuslik annetus kodutute koerte heaks. Laval oli lisaks treeneritele ka viiuldaja ja bänd, värvide mäng ja oli tõeliselt lahe lustida!

Kui meie nö päris puhkus algas, oli päike otsustud pilve taha minna, kuid sellest hoolimata nautisime elu 7 km pikkusel rannaribal asetsevas suveparadiisis nimega Figueira de Foz. Olin õnnelik, et sain olla koos Tinoca pere, tema imeliste põnnide ning oma sõpradega. Väike shopping, kalarestoran, ookeani lained, ümbruskonna külastamine ja muidugi kohvikud. Iga päev...mõnuga. See päike ja soojus igas mõttes, mis Euroopa lääneosast põues kaasas, aitab mõnda aega meie halliks kippuvas kliimas päiksekiiri näha.

Carpe diem!

"Carpe diem!" - see kehtib eriti reisides. Magada on ju nii hea ja magus, kuid erilistes kohtades olles tahad ju ikka näha, mis ümberringi toimub ja kuidas kohalikud elavad. Hiljuti võõrustasin hospitalityclubi kaudu kahte Saksa tudengit. Nii tore oli, nagu oleks kohe ise kusagile sõitnud. Aga juba paari päeva pärast kulgen kolme sõbraga Riiga, et sealt Londoni kaudu Portosse jõuda. Tervelt üheksa päeva on meie päralt! Mis sellest, et kolm päeva sellest kuluvad basseinis koolitusel. Pärast jääb aega ka ringi vaatamiseks! Kuigi jah, reis tundub tulevat väga spontaanne: keegi Ricardo tuleb meile lennujaama vastu. Pidime ööbima tema juures. Siis aga asi muutus ja pidime sattuma hoopis Francesco juurde. Ja siis on õhtusöök restoranis. Ja edasi siis vaatame. Kõlab nagu seebiooper, kuid kuna tegu minu hea sõbra Tinoca sõpradega, siis arvan, et oleme heades kätes. Andke andeks, kallid reisikaaslased, et pole teada, kus me ööbime ja kuhu täpselt läheme, aga eks see natuke minu stiil olegi. Tavaliselt aga hätta ei ole jäänud! Usun, et igav meil ei hakka!

Foto on tehtud eelmisel suvel Itaalias Toscana maakonnas ühe pooltuttava kohaliku juures, kelle juures õhtusöögil külas käisime. See on tema meisterdatud päikesekell.

Pihkvast Petserini

Nädalavahetusel sain väga vastakaid muljeid Venemaa äärealalt Pihkvast ja Petserist. Üheltpoolt huvitav kultuuriline ajalooline taust, imeilus sügisvärvides Mihhailovskoje - Pushkini kodukoht, Vana-Irboska küla, mis kuulus varem eestlastele ja kus praegugi veel mõned eestlased elavad, teiselt poolt jubedad ja üliranged piirivalveametnikud oma võimu demonstreerimas, "vana hea Venemaa" oma tasuliste wc järjekordadega. Ostad pileti, saad õiguse astuda lehkavatesse jalajälgedesse ning rebida ka koridorist tükikese paberit.

Spordibaasid, mida õigupoolest eelkõige vaatama läksime, olid enamus aastast 1982... See oli kui mõnevõrra meeleolu tõstmiseks, et meil on asjad täitsa hästi. Need inimesed, kellega kohtumas käisime olid siirad ja sõbralikud. Üks naisterahvas ütles oma vanale heale Eesti sõbrale:"Mul on tunne, et me oleme rohkem kui sõbrad...umbes nagu sugulased!" Nii armas, suur vene hing!

Ja kui suuremate reisielamuste hulka arvata giid, kes meiel Pushkini radadel reisi tegi, igal teelahkmel ja sobival kohal asjakohase luuletuse luges ja ilma abimaterjalideta nagu elav entsüklopeedia oli, siis võib unustada isegi kehva tunde, et vene keele oskusega on suht halvasti. Ja Vene eripäraks võib vast lugeda sedagi, et hommikusöögi juurde pakutakse ka külma shampust :-)

Ka Petseris ei olnud ma kunagi varem käinud. See, mis avanes selles ajaloolises mungakloostris, oli nagu pilt Vene muinasjutust. Kui läksime maa alla pimedaid katakombe vaatama, hakkas mu elav fantaasia tööle. Kujutasin ette, kuidas need koopad kokku varisevad, hallid pimedad käigud olid kui labürindid, sajad hinged, kes seinte sisse olid maetud, hakkasid ringi hõljuma, rinnus sai õhk otsa...aga enne jõudsin öelda, et mul on halb ja keegi hea inimene aitas mind maa peale tagasi. Seejärel aga jõudsime peagi Eestimaa pinnale ja kodus on ikka ju kõige parem olla! Vahva reis oli, silmaringi avardav igatahes!

Rakvere uues kuues ja vana leivaahi

Tore võimalus oli osaleda pooleldi töisel väljasõidul Virumaale. Ma ei teadnudki, et Rakvere linnusesesse on rajatud huvitav keskaegne keskus, kus saab proovida igasugu ägedaid tegevusi. Päev sisustati meeskondliku tegevusega sedasi ära, et ei saanud arugi, et päev juba õhtul. Eriti avaldas mulle muljet vana käru moodi leivaahi, mida saab ühest kohast teise sõidutada. Kunagi tahaks endale ka sellist! Juba harjutan leiva tegemist ju nagunii :-) Nukuteater "Saabastega kass" oli vahva! Põrgu ja piinamistuba jätsid mind küll külmaks, kuid keskaegse meeleolu tagasid linnuseõuel jalutavad haned ja kitsed ning kostüümides inimesed.

Ja kui tee viib Lahemaale, siis Palmse mõisakompleks on saanud eriti uhke välis- ja sisekuju. Lisaks on ümbruses palju liikumisradasid puhtas looduses. Vananaistesuvi. Öine tähistaevas. Mõnus on see aastaaegade vaheldumine!