Väikesed nõiad sõidavad joogalaagrisse

Suve lõpus sain ootamatu ja põneva kutse minna Väikeste Nõidade Salaseltsi kogunemisele. Kõik olid võõrad vägevad naised, kes kogunevadki korra kuus. Tantsisime "nagu poleks kunagi midagi juhtunud", laulsime mantraid, nagu oskaks laulda, ostsime käsitsi valmistatud kosmeetikat, käsitööd. Oh, kui ma sügisöösel koju sõitsin, olin energiast tulvil. Kui palju huvitavaid inimesi, igaühel oma lugu rääkida! Nii ma otsustasingi minna oma esimese superdoosides keemiaravi viimasel viiendal päeval Alam-Pedjale jooga- ja matkalaagrisse. Taaskond võõraste inimestega, paar väikest nõida siiski näo järgi tuttavad ka. Kui keemiakuur algas taaskord koledate protseduuridega seal, kus kuningaski üksi käib, siis looduses matkamine, jooga ja värske õhk aitasid sellest üle saada. Olen nii uhke, et läksin ja ei jäänud oma hirmu külge kükitama.

Jõhvikad olid kui paradiisiõunad! Vesi oli vahepeal matkates kummiku ülemise servani. Ilm ja seltskond olid imeilusad! Õhtuse rituaalina toimus indiaanitelk, mille tegijad ise üles ehitasid ja kus oli kolm tseremoonia vooru. See oli täiesti uudne kogemus mulle, kel polnud lubatud saunas käia, end pingutada jne. Pidasin kaks päris pikka seanssi vastu. Jagamisvoor oli nii vabastav. Ja milline uni tuli öösel koos täiskuuga!

Oktoobri keskpaik tõi härmas niidud, selge taeva, päikese. Soovisin ühe loodusesõbraga minna hommikul kakke luurama, kuid saime üksteisest kuidagi valesti aru. Seega luusisin üksi, aga pärast sai sellest alguse minu uuesti maalimise alustamine. Koju jõudes läksin kunstipoodi ja ostsin omale uued õlivärvid. Sellest laagrist sündis pildi järgi kakuke, kes kükitab nüüd minu kirjutuslaual. See oli imeilus nädalavahetus uskumatute seiklustega minu jaoks. Nagu oleks välismaal käinud.