Tutid ja sabad

Vahel olen tänulik välismaalastele, kes parandavad mu vigu, kui ma nende keeles räägin. Kuidas sa muidu õpid, ise ju ei saa aru, et valesti läheb. Nii olen tänulik igasugu kommentaaride kohta, mis panevad raamatuid uurima ja natukenegi targemaks saama. Rõõmustasin mõni päev tagasi puu otsas nähtud tuttpüttide üle ja nüüd selgus, et tuttpütt on hoopis teravanokaline sihvaks veelind, kelle pead kaunistavad lai mustaga ääristatud pruun kaelus ja must suletutt kuklas (nii ütleb minu riiulilt leitud "Eesti elusloodus" (2001). Ja tõesti, vaevalt et nad puu otsa lennata said :-)

Võimalik, et need olid hoopis siidisabad. Ilm oli tuhm ja ka võimalikud värvid kõrgel puu otsas peidus. Ja võib-olla olid nemadki suurest marjade manustamisest lihtlabaselt purjus. Ainuke asi, mis kirjeldustest paika ei pidanud, oli see, et nad kära ja inimesi ei karda. Aga kõik inimesed ei ole ju ka ühe vitsaga löödud. Kõigil saapad jalas, kuid peas erinevad mõtted...