Ajaingel

"...Kui kuulen ta häält, viib ajaingel mind tiivalöögiga tagasi..." kirjutab Epp-Maria Kokamägi oma uues raamatus "Maal". Olen lummatud sellest kaunist ootamatust näärikingist, mis pani mind mõtlema neid armsaid maale vaadates ja hingega kirjutatud jutukesi lugedes. Ilmselt ei olnud see juhus, et olen käinud Epp-Maria Tartus "Athenas" ülespandud näitust vaatamas lühikese aja jooksul juba kaks korda ning täna sattus mulle näppu "Eesti Naine", kus oli samuti sellest inimesest juttu.

Mitmeid kohti lugedes tiirutasin oma mõtetes tagasi nagu ajaingliga. Kuulmisest tähtsamadki on minu jaoks lõhnad, vahel ma lausa näen ninaga. Enne kui ma astun taas sisse mõnda armsasse majja, tean ma juba, mis lõhn seal on. Või mis lõhn seal oli 15 aastat tagasi ja see lõhn tekitab kummalise tunde. Tunde, nagu oleksin ajas just nii palju tagasi rännanud ning et ma ei ole grammigi muutunud. Olgu see soome kodule omane värskeltküpsetatud"sämpylä"lõhn või raba või sulava jää lõhn koduõuel või kevadega välja sulama hakkavate esimeste maatükkide lõhnad suusarajal, olgu see või soojusest lõhnav päikesekiir, millega meenub herilane, kes tikub südasuvel kohvitassi...

"Ma ei tea, kuhu suunab elu mind edasi, aga ma vaatan ta poole armastuse ja sõbraliku uudishimuga - mis selle käänaku tagant paistab?" kirjutab kunstnik ning mulle meeldib see mõte. Ja veel:"Tihti on nii ka elus, et see, millest ei julge unistadagi, tuleb ise su juurde. Võta ta lihtsalt vastu!"

2008, sa oled vastu võetud, kõigega, mis meil üksteisele pakkuda on!