Jõusaal, jõukadu, superdoosid...

Jätkasin füsioterapeudi ja jõusaali külastamisega, tegin teise lühitutvustuse oma planeeritavad OÜ kohta BNI kogukonnas, pidasin mõne lühiloengu toitumisest, tegin mõned trenniampsud, käisin erinevate treenerite juures joogas, venitustrennides. Kõik sujus, kuni mu teisel superkeemia korral tõsteti veelgi doosi. Arst julgustas võtma oksendamisvastaseid ravimeid alla, sest need on üsna ohutud. Kuna esimene öö oli jälle väga hull ja piinarikas, kuulasin teda. Käisin keemiakuuri ajal ka paar korda jõusaalis, kuid tundus, et jõud läheb lihtsalt kehast välja. Minu valmis timmitud raskused olid hiidrasked, lihtsalt ei jõudnud läbi teha tavalist protseduusi 45 minutiga. Iga päevaga läks enesetunne hullemaks. Kõht jäi nädalaks lootusetult kinni, olemine läks aina hägusemaks. Nädala pärast ei tundnud ma end ise ka enam ära. Tasakaal ja mälu olid häirunud, käekiri kehv, kõne häirunud, paroolid ja numbrid peast nagu pühitud, keerdtrepist trepikojas allasaamiseks pidin elus esimest korda kasutama trepikäsipuude abi ja seitse korda mõõtma, kuhu astun. Kallis abikaasa viis mu EMOsse. Mida nad seal mulle kõik tilgutasid ja kuidagi andsin nõusoleku kõike teha, mis vaja... Õhtuks lasti mind siiski koju ja siis taaskord taastuma. Jätsin pooleli ühe koolituse, jätsin ära kõik tööampsud-trennid. Kuidagi ikka vedasin end mõne päeva pärast kohale Sally Stuudiosse lemmiklooma kursusele. Õnneks kestis see terve sügise. Nüüd on meie kallis Grey lõuendile jäädvustatud. Ja mina vist olen end ka kuu aega hiljem enam-vähem leidnud.

Ilmameister!!!

Oh seda rõõmu, kui Nikolai Novosjolov eile Pariisis maailmameistriks tuli! Kuulun kindlasti fännide hulka, kes juba aastaid talle pöialt hoiavad. Palju palju õnne! Otsisin üles vahva pildi 2005.a Izmiri universiaadi avamiselt. No kohe eriti teeb rõõmu see, kui inimesel lõpuks ometi lisaks heale vormile ka õnne on ning kõik läheb spordis nii, nagu unistustes ette nähtud! Usun edasi, et Koljast kuuleme me veel! Ja et selliseid inimlikke, toredaid ja sooja südamega staare rohkem oleks!

Ujumine kui meditatsioon

Olen vahepeal unustanud päris mediteeriva tegevuse - ujumise. Suvel ujusin jõudumööda kõikvõimalikes järvedes, nii päeva ajal kui vahel ka öösiti. Niipalju kui ma mäletan, meeldivad mulle järved väga. Näiteks Pangodi. Ujud kaldast pisut eemale, keerad selili, vaatad pilvi, piilud puid eemal ja lased end täiesti lõdvaks ja vesi kannab sind turvaliselt. Vahepeal oli mul lausa nõrkus üle järvede ujumises. Sel suvel andis kuumus võimalust nautida merevee mõnusid. Ja pärast seda looduslikku naudingut ma pole eriti tihti suurtesse basseinidesse jõudnud. Hiljuti taas käisin ja avastasin, et sinna minek on seda väärt.

Ujumine on mediteeriv seetõttu, et pikemat distantsi läbides hakkavad mõtted iseenesest jooksma. Kui arvatakse, et see on igav ja rutiinne, siis võib olla ka selles iva sees. Aga tegelikkuses tekivad mul just pikemal ujumisel igasugu mõtted. Vahel on isegi kahju, et neid kohe üles kirjutada ei saa. Ja nagu joogatunnis üritad pea mõtetest tühjaks saada, siis võib see lõpuks õnnestuda ka ujumise lõpuks. Eriti meeldivad mulle need ujulad, kuhu valgus pääseb sisse mängima. Sukeldud päikesekiirtesse ja naudid. Kohe ujumise isu tuli nende mõtete peale. Olgu siis distantsiks kasvõi peaaegu olematu 500 m või midagi muud jõukohast, mis vastab vajadustele ja tervislikule seisundile :-)

Kõrvemaa imelised suusarajad

Möödunud nädalavahetus kujunes tõeliselt suureks spordinautlemiseks. Kuna päike säras taevas ja hirmus tahtmine oli kopsud puhast õhku täis tõmmata ja esimesi kevadmärke otsima minna, siis sõitsime Kõrvemaale. Valisime 19 km pikkuse raja, mis tundus küll hirmuäratavalt pikk maa. Natuke künklik ja väga huvitava profiiliga rada oli. Päike paistis, mõned künkad olid juba lume alt välja sulanud, rada oli perfektne. Nii ilus ja mõnus! Nägime isegi ühte metsaelukat. Suurem kui orav, väiksem kui rebane. Mõista, mõista, kes see on?

Pärast pikka matka sõime raja ääres tarekeses suppi ja mõnus rammestus oli peal.

Järgmisel päeval hakaksime numberid taga ajama. Tahtsin kangesti saada 100 km täis. Sellise talve kohta ikka väga vähe sõidetud. Läbisime Keilas 15 km lumes ja päikeses ja raske oli. Aga tegelt ikka mõnus ka. Vaadates praegust lörtsisegust ilma, võib arvata, et see oligi selle talve üks viimaseid lumenautlemisi.

PS. Pilt ei ole tehtud Kõrvemaal. Seal on lund hoopis rohkem! Aga päike oli väljas nagu sellegi pildi peal :-)

Himosel suusatamas

Eneselegi natuke ootamatult pakkisin koti, rentisin mäesuusa varustuse ja sõitsin nipernaadidega Soome Himosele talverõõme nautima. Pikk nädalavahetus tasus igati ära: selline tunne oli, nagu oleks pika puhkuse võtnud. Selline ajast ja kohast väljaminek on aegajalt väga tervistav. Bussitäis uusi tuttavaid, mõned neist eriti toredad, oleks nagu kohtunud vanade tuttavatega, kuigi nägin neid esimest korda.

Mul oli võimalus ja rõõm aidata õpetada väiksemaid ja suuremaid huvilisi mäel oma suuski valitsema ning ka ise oma oskusi lihvida. See väikeste õpetamise kogemus oli üsna uudne. Aga mulle meeldis. Ja pärast oli lapsevanemad väga tänulikud. Ja omal ka hea tunne, kui midagi klappis ja välja tuli.

Eelmisel aastal üles soojendatud mäesuusatamise oskused tulid kasuks, sest seekord olin juba osavam. Aga Soomes, aastal 1992 :-) omandatud sõidutehnika ja õpetamise meetodid on tänaseks päevaks päris palju muutunud, kuna vahepeal on suusad võtnud uue kuju ja sealt tulenevalt ka nende kasutamine. Aga see on vanaviisi, et -22 on päris külm ja külmatunnet ei tohi ignoreerida, sest ühel seltsisel näpistas külmapoiss varbaid nii valusalt, et tuli arsti juurde minna. Aga samas oli suusatada võimalik, ka sellise külmaga. Ja päike säras mitmel päeval ja mäed olid heas korras ja lõkkel õhtupimeduses küpsetatud kana oli suurepärane. Nii nagu ka suusatamise järgne saun ja viht. Ja mõnus on isegi haigeid lihaseid tunnetada. Ja siis taas koju jõuda, oikuihea!

Iluuisutamise võlu

Iluuisutamise EM oli Tallinnas juba mõnda aega tagasi, kuid kuna veel tagantjärele seda meenutan, siis on asi seda väärt. Kunagi ammu, eks me kõik ole vaadanud telekast natuke iluuisutamist ja mäletame tollaseid staare. Ma ei ole olnud andunud fänn. Universiaadidel iluuisutamise võistlusi jälgides sain aru, et selle ala ümber õhkab midagi enamat kui vaid sport. Kogu see glamuur seal ümber, ilu, treenitud kaunid inimesed oma keha valitsemas ja etendusi andmas. Umbes nagu iluvõimlemises. Seal on hoopis teistsugused inimesed kui enamikel teistel spordialadel.

Ka see suurvõistlus oli märksa suurem kui esialgu aduda võisin. Väidetavalt 300 miljoni televaatajani jõudis see kõik. Aga kohapealt vaadates ja seejärele telepurgist ja siis jälle kohapealt väga lähedalt näha galaetendust oli minu jaoks väga suur elamus! Istusime esireas ja kõik oli kuulda-näha. Uisusahin, elevus, kindlustunne, soov anda parim etendus...võimas! Kõige põnevam asja juures, et meie endi võistlejad konkurentsis olid. Glebovad, kõrvuti Plushenko, Kostneri, Kavaguri-Smirnoviga! Galaetendusel olid minu lemmikud lisaks Plushenkole kindlasti shveitslane Stephane Lambiel ja prantslane Brian Joubert. Ootan huviga olümpiat!

Muljeid Lahemaa kepikõnni maratonilt

Läbida 42,2 km jalgsi tundus päris kõva väljakutse ja nii saigi Lahemaa kepikõnni maratonile nimi kirja pandud. Eks sellel julgustükil olnud ka oma tagapõhi juulikuu agara sammukogumisega, kui päeva keskmiseks tulemuseks sain 21 130 sammu ja kuus kokku üle 655 tuhande sammukese. Eks see suvi väljas värske õhu käes olemise aeg ju on, kuid sellise sammude jahtimisega ei saa töö kõrvalt palju muud tehagi kui tundide viisi jalutada.

Kui aga pühapäeva hommikul end kell 10 stardis leidsime, ei osanud ette arvata, et maratoniraja läbimine nii raskeks võib osutuda. Alguses marssisime kiire sammuga Karu juhitud nipernaadide grupiga esimese tunniga umbes 8 km. Ega palju kiiremini metsas käia ei olegi võimalik. Käed kibelesid niiväga metsmaasikate ja vaarikate järele ja silmad lõid põlema, kui järjekordsetest kukeseentest üle astuma pidin. Tempo oli ikka päris hull! Murdepunkt tuligi seejärel joogipunktis, mis juhtus olema parkla lähedal. Matkasaapad olid mu jalgadele villid tikkinud ja vahetasin jalanõud kergemate tossude vastu. Samal ajal tuiskas meist mööda terve rahvamass. Marssisime edasi juba mõnusama tempoga ilusat loodust nautides.

Korraga olime viitade vaatamise unarusse jätnud ja jutuhoogu sattunud ning seetõttu tegime paari kilomeetrise ringi koos paikkonna kõige suurema tõusu teistkordse võtmisega. Siis ma murdusin ja noppisin esimesed kukeseened :-) Ja grupp, kellega koos olime, rääkis juttu, et nad olla eelmisel aastal viimased olnud. "Tohhoo tonti, kas me nii rivi lõppu sattunud?" käis peast läbi. Siis aga panime veelkord metsa ja oleks äärepealt pidanud lõikama 10km. Tänu Reimo kangelaslikkusele kõmpisime taas pika maa tagasi ja leidsime õige viida. Tee viis läbi imelistest kohtadest. Neist kõige kaunimad samblased metsad, sügavad orud ja ürgorud ning kosed. Pärastlõunal saime end värskendada õige tihedate vihmahoogudega. Siis aga hakkasin juba kõiki ettejuhtuvaid kukeseeni korjama. Elu on ju nauding ja kui hinges ikka korilase veri peksleb, ei saa midagi teha :-)

Kuigi olime juba maha matnud lootuse toidupunktist midagi saada, ootas meid umbes 27. km-l rõõmus toidubuss. Pärast kehakinnitust tuli lausa päike välja! Sool ja leib ja pakisupp-maailma parimad palad sel hetkel! Viimasel viiel km oli samm jälle päris töntsiks vajunud, kuid kuulusime ikkagi nende vaprate hulka, kes maratoni läbisid ja saime suurepärase autasustamistseremoonia osalisteks. Karikad ja puha. Ausalt välja teenitud. Siis soe supp ja saun. Kuigi jalad ja mõned muudki kohad on täna täitsa kanged, on põhjust uhke olla. Ja tasuks ka enneolematu number minu sammulugejal: 61 134. Seda juba naljalt ei ületa :-)Vähemalt ei ole mõnda aega plaanis seda üle lüüa!

Ja igatahes kiitus tublidele Kolgaküla Spordiklubi Rada korraldajatele!

Rattaga Ahvenamaal

Suvepuhkuse tipphetkeks sai sel aastal rattaretk Ahvenamaal. Mäletan eelmisest aastast üht oma mõtet, et ratas, see ei ole minu jaoks ja et rattamatkale mina enam küll ilmselt ei lähe. See mõte oli tingitud ühest mõnetunnisest retkest, kus tundusid koos olevat nipernaadide rattasportlased ja tempo oli minu jaoks ilmselgelt liiga tugev ning laenatud ratta kitsa sadula seljas istumine oli suur vaev. Aga seekordne 270 km nelja päevaga kujunes siiski suureks naudinguks.

Vahelduv maastik, suurepärane suveilm, suplemine ettejäävates järvekestes, vanad kivi- ja puukirikud, kindlused, rootsipärased majakesed, lillekaunistused ja muidugi metsmaasikad, oi kui magusad! Üks tipphetkedest oli ainulaadse kolme purjega hiigelsuure vana purjelaeva Pommerni ja meremuuseumi külastamine. Telkida oli ka mõnus, sest loodusretkede korraldaja hoolitses meie pagasi transpordi ja sooja lõunasöögi eest ning meil jäi üle vaid üksteist ja eluolu nautida. Vahepeal läks küll natuke spordiks ka, aga enamjaolt olime meie Reimoga viimaste seas ja nautisime suve.

Eriti avaldas mulle muljet Ahvenamaa puhul see, kui raske on seal saada kodakondsust. Kui sa pole seal sündinud, saad kodakondsuse juhul, kui oled Soome kodanik ning elad saarel vähemalt 5 aastat ja räägid rootsi keelt. Alles siis saad hakata saarel omale mingit kinnisvara ostma. Meie saarte ilusamad paigad on ammu välismaalastele maha parseldatud, ainuke kriteerium, et sul on raha... Põnev oli teada saada ka Ahvenamaa keerulise ajaloo kohta. Igatahes on see demilitaiseeritud 6500 saarega piirkond väike ja hea näidismudel ülejäänud maailmale. Rahulik ja suvine. Meri ja päike ja heinamaa - sobiv koht puhkamiseks ja jalgrattaga avastamiseks!
- Kasutatud piltidest ühe autor on Raimond Raadik (ratturid)

Tartu maratoni radadelt

Hea on tõdeda, et vorm on stabiilne:-) Viimati, 2007. a maratoni pooliku distantsi läbisin 02.54:02,8, seekord vajutasin oma kella kinni ajaga 02.55. Raske oli, aga ikka hea tunne oli ka. Kuigi, viimasel viiel kilomeetril tabasin end mõttelt: salsa on ikka lõbusam! Aga taastusin kiiresti ja ilmselt võtan kunagi veel selle pingutuse ette.

Setumaa sobib laadimiseks!

Teinekord saab patareid imehästi täis, kui põigata korraks rappa. Osalesin eile Meenikunno rabas räätsamatkal. Vett oli kõikjal nagu üleujutuse ajal, jõhvikaid olid mättad täis ja nad olid suured kui maasikad! Vihma tibas, kuid sellest ei lasknud keegi end häirida. Matkajuht rääkis põnevalt, kuidas metssead, puhtad loomad, ilu ja vanniprotseduure võtavad, kuidas nad end puude abil sügavad, poris suplevad ja kuidas puukidest vabaks saavad. Nägime puid, mida olid käinud rähnid oma terava noka ja pika keelega toksimas, puid, mida olid purenud kooreüraskid. Matk lõppes supi söömisega soojaks köetud hütis. Koju tulles oli tunne, et kõik ongi hästi! Ja ongi ju tegelikult! Jõudsin õhtul suht hilisel tunnil minutipealt oma trenni andma ning energiat oli tõesti palju! Väga omapärane oli ka setude laulukoori esinemine Värska tsäimajas. Võib-olla natuke ebatraditsiooniline, sest spordirahvas tahtis ju ise ka tantsida-laulda ja igal juhul oli see lahe sissejuhatus pikaks kujunenud tantsulkale.

Barcelona ja sport

Olümpiamängud on fenomenaalne nähtus. Kui need on kuskil toimunud, siis seda ei unustata. Hetk, mil kogu maailma on kogunenud ühte kohta, loob emotsiooni, mis jääb sinna alatiseks kuskile linna kohale hõljuma. Praegu on Barcelona sporditudengid küll väga õnnelikud, sest ülikoolile kuuluvad mitmed olümpiamängude spordibaasid ning õppetööks on parimatest parimad võimalused. Kehakultuuri saab muidugi õppida ka tingimustes a la Tartu Laia tänava vana võimla, millest mäletad lisaks õpitule siiski eelkõige rohelise mistravaiba haisu. Kõige vingemas olümpia ettevalmistuseks mõeldud spordibaasis Barcelona lähistel meeldisid mulle noorte võimlejate tehtud batuudihüpped. Kuigi batuudid on ilmunud pea igasse eesti aeda, kuid parem siiski, kui neid kohe järele tegema ei hakkaks!

Kataloonlaste traditsioonide hulka kuulub püramiidide ehk inimkindluse ehitamine. Traditsioon on juba 19. sajandist ning selle tegevuse moto on „tugevus, tasakaal, julgus ja tunnetus“. Nägime 6-korruseliste tornide kerkimist. Põhja moodustavad inimesed üksteisel randmetest kinni hoides, esimese ja teise korruse talad peavad olema tugevad, kuid kõige tippu ronib kõige väiksem. See oli muljetavaldav, kuidas umbes 3-4 aastane poiss turnis kõrgele üles ja libistas end sealt seejärel osavalt alla. Õnneks keegi ei kukkunud. Torni ehitamises osalevad poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, noored ja vanad. Vaja on tõelist koostööd, sest kui üks lüli on vahel nõrk, kukub ju kõik kokku. Trummipõrina saatel ronitakse üles, keskendumiseks on peas kõrvaklapid. Alustalad ei tohi üles vaadata, sest nad peavad olema tugevad ning vajadusel peavad nad allakukkujale tuge pakkuma.

Veealuse maailma võlu

Veealune maailm on mind alati lummanud. Mind on raske vahel isegi basseinist välja saada. Rääkimata siis läbipaistvast veest, kus elavad erinevad kalad ja mereelukad. Juuresolevad fotod Põhja-Brasiilia ookeaniavarustest tegi üks kanadalane, kellega koos snorgeldama juhtusime. Meremaod olid pahased, et neid segama tuldi. Ma ei ole kunagi näinud nii palju kalu enda ümber. Ujusin ennastunustavalt ringi, lestad liikumas ja ise õhevil. Giid tuli koos minuga kaasa, et näidata erinevaid kalaliike ja ta teadis, kus keegi elutseb. Ujusime ilusa pika ringi. Vesi oli läbipaistev ja laevatekil päistis kuum päike. Maale tagai jõudmiseks tuli läbida mõnesaja meetrine vahemaa jalgsi läbi vee. Soolavees ringiuudistamise lõpetasime kalarestoranis vaatega ookeanile. Selline poole aasta tagaune snorgeldamismälestus kerkis esile, kui käisin sukeldusmisklubis Sebak vaatamas nende sukeldumismuljeid. Ja need on elamused, mis mind on puudutanud väga, väga sügavalt.

20 aastat ajas tagasi

Täna meenutati seda ilusat päeva, mil 20 aastat tagasi võitsid meie olümpialased Soulist kaks kulda, hõbeda ja pronksi. Tiit Sokk ütles tagasihoidlikult naljaga pooleks:"Loodan, et edaspidi ei pea enam vanu meeles pidama, vaid tuleb ikka juurde noori uusi võitjaid!" Eeskujud on olemas. Ja nad näevad endiselt vaeva, et inimesi spordi juurde tuua ja neid seal hoida. Ilus žest oli meenutada neid Eesti jaoks murrangulisi aastaid.

Kuidas sündisid olümpiamängud

Antiik-Kreekas autasustati võitjat kuutel esimestel olümpiamängudel õunaga, seejärel asendati õun oliivipuuokstest pärjaga. See ütleb kõik ja minu arvates on see imeilus. Võib öelda, et see on üks põhjus, miks mina ei poolda võistluste autasuks raha andmist, eriti noorte võistlustel.

Atleedid ei võistelnud tollal materiaalse kasu saamiseks, ei vaatemängu pakkumiseks ega oma kuningatele meele järgi olemiseks, vaid ainult selleks, et oma kaaslinlastele võidu korral kuulsust tuua. Selline oli vaim, mille toel sündisid 776. a e.kr antiikses Olümpias olümpiamängud. Esialgu võisteldi jumalate ja kangelaste austamiseks, mõnikord ka sõjaliste võitude tähistamiseks, kuid hiljem juba kõrgete spordiideaalide nimel. Kitsas ringis peetavatest võistlustest kasvasid välja neljad mängud (Delfis, Korinthoses, Nemeas ja tähtsaimad neist olümpiamängud Olümpias).

776. a e Kr kuulutati kõigi aegade esimeseks OM võitjaks staadionijooksu (192,28 m) võitja Koroibos Elis. Mängude ajal oli sõdade vaherahu 2, hiljem 3 kuud. See, mis toimus Pekingi 2008. a mängude ajal, ei lähe kohe mitte kuidagi kokku ajalooliste tõdedega Antiik-Kreekast… Ühepäevasest võistlusest kasvas alates 77. olümpiaadist välja 5-päevane sündmus. Naistele tol ajal keelatud OMi viidi läbi iga 4 aasta tagant katkematult 1170 a jooksul 293 korral! Kuni 394. a lõpetati need Bütsantsi imperaatori Theodosius I käsul. Seda kõike pajatab Signe Sirge „Ateena reisijuhis“ (2004) ja Kreekast maratoniürituselt kingiks saadud põhjalik illustreeritud raamat maratonidest.

Lisaks võitlusvaimule ja kehalisele valmisolekule peeti Antiik-Kreekas samaväärseks mitmekülgsust, leidlikkust, tarkust ja eetilisust. Mõned väärtused ei muutu ka sajandite jooksul! Kui vaid oleks nii, et maailmast kaoks valskus, vassimine ja rumalus. Igatahes, sport muudab maailma paremaks, nii et spordime siis!

Panatenaia staadion

Panatenaia staadionil on mitu ilusat nime: 1896. a OM staadion, Kallimarmaron (kaunis marmorteos), Panathenaic Stadion „Panathinaikoa Stadio“, kr keeles staadion kõikidele ateenlastele. Roza Mota ja Carlos Lopez rääkisid sel staadionil marmorstaadioni ajaloost. Kui staadion 336-330 e.Kr Ateena juhi Lykurgose manageerimisel ehitati, pühendati see panatenaiade (ateenlaste) spordivõistluste jaoks. Maa-ala annetas staadioni ehitamiseks Kreeka kirjanik Deinigas, kellele see tookord kuulus. Staadionialal piirati madala kiviäärega ja pealtvaatajatele paigutati puidust istmed, mis reserveeriti poliitikutele, preestritele ja aukülalistele. Sellistes kohtades viibides tekib tahtmine olla sportlane :-)

Seda tunnelt mööda sisenevad sportlased staadionile.

Eriti kõrgete külaliste istekohad.

Neli ja pool sajandit hiljem (140-144 A.D.) rajati samasse marmorstaadion, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat. Türgi okupatsiooni ajal aga kasutati marmorit ehituseks või lihtsalt lõhuti. Nagu ikka juhtub ja on juhtunud…veeti lihtsalt laiali. Kui 1894. a spordikongressil otsustati kaasaegsed OM-d korraldada, restaureeriti marmorstaadion sponsor Averoffi juhtimisel ja arhitekt Anastassios Metaxase kujundamisel imekiiresti. Traditsiooniliselt on see klassikalise maratoni finiš. Kreeklastele ei ole maraton vaid ajaloo sümbol. Esimese kaasaegse maratoni võitja oli 1896. a kreeklane Spyrois Lois. 1997 avati Panatenaia staadionil IAAF kergejõustiku MM, 2004 OMi ajal toimusid seal vibulaskmise võistlused ja see oli ka maratoni finišipaigaks.

Tavaliselt on staadion turistidele suletud. Meie projekti raames aga lubati meid staadionile jooksma, pilti tegema ja uudistama ka seda tunnelit, mille kaudu sportlased staadionile pääsevad. Päris lähedalt saime uudistada ka olümpiarõngaste läheduses olevat kahte omanäolist sammast. Istu või keisri pingile! See on kõige imelisem staadion, kus ma olen viibinud!

Iidsetel maratoniradadel

Kas teadsite, et selline spordiala nagu maraton on oma nime saanud samanimelise kohanime järgi? Kreekas asuv Maratoni linn on Kreeka ajaloos väga erilisel kohal. 490 a e.Kr toimus Maratonineemel Maratoni lahing, kus ateenlased võitsid palju võimsama Pärsia sõjaväe. Hukkunute mälestuseks püstitatud iseloomulik hauaküngas on alles tänaseni. Ajalootunnist on mul jäänud meelde, kuidas relvastatud sõdur pärast Maratoni lahingut sealt Ateenasse jooksnud, võidusõnumi kuulutanud ja kohe surnult maha langenud. Ei oleks osanud uneski näha, et ühel ilusal päeval avaneb mul võimalus käia ajaloolisel maratonirajal, teha tiir peale Ateena marmorstaadionile ja viibida selliste maratonilegendide nagu portugallased Roza Mota (Los Angeles, 1984, 3. koht, 2.26,50; Soul, 1988 OM võitja 2.25,40, võites 7 sekundiga Lisa Martinit Austriat) ja Carlos Lopez (Los Angeles, 1984 OM võitja, 2.09,21) seltsis. Aga paar päeva tagasi see juhtus ning see sundis mind tuhnima ajalooraamatutes ja internetis, sest asi muutus minu jaoks väga huvitavaks. Andke andeks mu edevus, kuid no ei saanud jätta võimalust kasutamata :-)

EL projekti „Marathon for a United Europe“ raames alustasid EL liikmeriikide 4-liikmelised võistkonnad maratonijooksu teatena läbimist Panatenaia staadionilt, kus tehti auring ning jätkati teekonda vastupidises suunas: Ateenast Maratoni. Õhutemperatuur oli juba kella 9 hommikul 30 kraadi lähedal ja päike muudkui siras. Eesti poisid lõpetasid jooksu 11., neiud 16. kohaga. Minu jaoks oli väga oluline, et lõpptulemusena jõuaksid finišisse terved noored inimesed. Nii mõnelgi jooksjal oli vaja tugevat turgutust kiirabiautos. Eestlastele päike passib :-), kuid kindlasti oli see suur katsumus. Loodan ja usun, et jooksu ja legendaarse raja läbimise võimalus ja olulisus jõudsid ka võistlejatele endile kohale. Ja muidugi Nea Makri lähistel olev Vahemereäärne hotell, kus oli tehtud kõik, et kohaletulijatel oleks hea – „all included“, mis sai juba reisinaljaks! Ja päike muudkui paistis ja jäigi paistma ning mina lähen sinnakanti veel kindlasti tagasi, sest Kreeka hakkas mulle väga meeldima!

Üle Saadjärve vol 4

Ei teagi, kust täpselt see idee neli aastat tagasi alguse sai, kuid üle Saadjärve ujumine on muutunud mõnusaks traditsiooniks! Sõprade ringis mõnus pingutus, mis igal korral natuke hullumeelsena tundub. Ikkagi 3 km ja meiesugustel harrastajatel võtab see aega 1.35-1.45. Viimasel kahel aastal olen ise ujunud kalipsoga ning sellest on paremad mälestused, kui teisel aastal külmatunnet lõdisedes Jägermeistriga peletades...Nüüd siis ikkagi vaid spordijook.

Ja sel aastal oli seltskond kuidagi laiemaks läinud, kuid meie kuldne nelik: Andres, Edgar, Kadri ja Tiina lõpetasid päikesekullas. Ees ootas soe saun ja grillimine, sees mõnus rammestus. Erinevalt paarist eelmisest aastast, oli ilm suvine ja tõeliselt mõnus. Päästepaatideski oli kindlasti vahva sõuda. Kes ikka elu huvitavaks teeb, kui mitte ise, oma sõpradega!

Nipernaadidega nipernaadidena

Seekord nautisin oma puhkust Austrias nipernaadide lustireisil. Kaks nädalat läks lennates. Selline on minu parim puhkus: matkan mägedes, rulluisutan, proovin suvesuusatamist, sõidan ratta ja kajakiga, proovin raftingut kärestikusel jõel, hüppan kanjonides kõrgelt vette, telgin maa ja lume peal ja teen õues süüa. Seltskond on hea, meeleolu loomisele aitab kaasa väike vein :-) Kuigi mu seiklusevajadus ei ole ülearu kõrge, siis on pidev pinge sees enne uut ettevõtmist: kas ma ikka julgen?!? Eriti puudutas see kanjonides ronimist ja vette hüppamist, kõrgeim hüpe oli 7 m kaljult. Aga nagu Tarmo tehtud pildilt näha, meeldis see mulle väga! Ja tõsi ta on, sedasi looduses olles olen kõige rohkem omas elemendis. Vapustavalt ilus! Ning ma sain hakkama, sealhulgas 2-päevasel matkal kogu varustuse seljakotis kandmisega (kaks pilti on Imre fotokast, minu pildid haihtusid, kuid need taasati ja jõuavad varsti minuni). Ja mind isegi ei häirinud, et terve selle aja jooksul ei olnud läheduses ühtegi meikimisvahendit, ilusat hilpu ega muud ülearust. Ja lisaks sellele käis vist lõpuks ometi ära ka klõps, ohhooo, ja saabus selgus, kuidas tehakse süüa, lihtsalt ja maitsvalt :-)

Rabavalt ilus kakerdamine

Kõige rohkem inspireerib mind loodus. Ikka ja jälle. Eriti kevad ja siis suvi ja sügis ja talv takkaotsa. Ma vist ei suudaks elada lõunamaal, kus on vaid üks aastaaeg. Pühapäevane pikk matk Kakerdaja rappa koos "Looduse omnibussiga" rammestas oma värske õhu, ilus ja tärkava kevadega väga mõnusalt!













Kui õhtul pärast päevast matka lõpuks koju olin jõudnud ning peagi salsat tantsima lippasin, siis tekkis sarnane tunne nagu teise kursuse talvelaagris. Sportinud, rõõmus, veidi väsinud, kuid samas väsimatu. Siin on üks autoportree allikalt. Allikake, allikake maa peal, kes on ... kes on seal pildi peal :-)?

Uisutama!!!

Anne kanal on praegu nagu lõunamaade laevad - klaaspõhjaga. Mõeldud turistidele, et nad saaksid laevasõidu ajal nautida veealust maailma. Kõik see väli on kaetud parima sileda uisujääga! Kolmas päev pakast ja kui palju rõõmu! See oli mu esimene trenn Kalevipoja uisumaratoniks, 45 minutiga jõuab lühema maa viuhti läbi sõita. Kujuta ette kui mõnus! Ärkad pühapäeva hommikul, lähed joonistama, tagasi tulles uisutama, mõtetes oled juba peaaegu veepallitrennis, kuid siis hakkad hoopis muffineid meisterdama! Nii, et kes tahab minuga toredasti aega veeta, siis hopsassa- catch me if you can :-)!