Suvi on chill

Olen viimaste kuudega laulnud vist rohkem kui kunagi onma elus. Laulda ma ju suurt ei oska, aga pojale see meeldib. Vähemalt uinutab see teda kenasti :-) Tema praegused hääleharjutused on aga väga kõrgete nootidega seotud-ajab lausa köhima vahel! Kõnnid tänaval ja koerad vaatavad tagasi, et mis see siis oli nüüd?

Selle suve imetegija on võrkkiik. Ei ole midagi mõnusamat, kui võtad oma väikese poja rinnale ja ta jääb seal kenasti tudule. Pean siinkohal mainima, et magama jäämisega on meil natuke raskusi. Suve ilusamad hetked on ka need üksikud mere ääres käimised. Paned jalad vette, istud kivil ja annad lapsukesele sealsamas süüa. Suvi on chill. Ja laps kasvab niisama kiiresti, kui see tore aastaaeg möödub.

Kuldnokad on kohal!

Iga päevaga muutub vanglatagune asfaldilõik siledamaks ja paremini sõidetavaks. Nimelt on see praegu ainuke kergliikulustee, mida lapsevanemad hinnata oskavad. Mõni päev tagasi aga nägin koos varestega puu otsas istuvat ja laulvat kuldnokka. Päris kevade tunne tuli peale! Ja kui õhtul veel üks lõoke ka Tallinna põldude vahel nokast laulu lahti lasi, läks meel päris rõõmsaks! Nii vähe on õnneks vaja vahel! Enam ei oska küll väga rõõmustada taas maha langenud lume üle, kuid äkki oodatakse mind veel sel kevadel lumele esimest suusasõitu tegema?

Üks päev ja üks kuu

Ei oleks iial uskunud, et esimene kuu beebiga on nii raske. Et on päris raske olla lapsevanem. Korraga on teinekord vaja mitut kätt ja jalga. Kord oled nii õnnelik, siis aga poetad hoopis pisara ja masendus kipub peale. Siis aga läksid ilmad soojemaks ning päevi kaunistavad jalutuskäigud, kus noored emad maadlevad lumehangedes jääkonarlustega. Aga lastele see kõigutamine ilmselt meeldib, sest see uinutab magama. Praegu on veel see aeg, kus noor isa ja ema võitlevad, kumb saab käru lükata!

Külalised on toredad, justkui kohtumine taas teise, selle vana maailmaga uuel moel. Vahel väsib beebi ära, kuid suhtlemine ei tee ju paha. Eriti armas aeg algab nüüd, kui tita teadlikult nägude peale naeratab ja justkui iga päevaga asjalikumaks muutub. Täna käisime esimest korda ujumas. Päris laste basseinis. Timole meeldis :-) Emale muidugi ka :-)

Mõtisklemiseks palju aega ei jää, sest lapse elurütmi ei kuulu internetis surfamine. Kui laps magab, tuleks ka ise võimalust kasutada. Aga mulle meeldib hirmasti, et kohe-kohe algab kevad ning iga päevaga läheb ilm valgemaks ja säravamaks ja juba on õhus tunda kevade virelust. Kevadele vastu kasvada on ilus! Ja kasvame me silmnähtavalt. Nagu pildilt näha, on hoopis teine tunne olla 1 kuu ja 1 päev vana võrreldes 1 päevaseks olemisega!

Sügise ilu

Ma ei väsi imetlemast sügise ilusaid värve, seda rikkalikku kunstnikutööd, mis igal aastal üha uuesti vaimustuma paneb! Natuke kurblikud kured sätivad end kolmnurkades lõuna poole, osad puud on raagus, osad eputavad üha värvilisemate rüüdega. Kastanid poevad iseenesest pihku ning tammetõrud ehmatavad aegajalt end kolksuga plekkkatusele kukutades. Öösiti on selge tähistaevas ja külm näpistab kõrvalesti. Päeval särab sügispäike soojalt ja mõnusalt. Ja õhtuti jalutades langevad lehed nagu lumesadu. "Kas pole kaunis?" mõtlen iga päev. Selline sügis on kingitus. Isegi siis, kui edasi tulevad kurjad ilmad.

Suvi oma vürtside ja rännakutega

Juulikuine puhkus pakkus kõike muud kui rahulikku kodusistumist. Kuna ilmad olid kui troopikas, siis meri lausa tõmbas mind enda poole. Keila-Joa kandis on vahvaid supluse ja beezitamise kohti küll ja veel ning tasapisi muutus ka merevesi päris soojaks. Vahepeal oli mõnus jalgrattaga uusi kohakesi avastada. Siis jõudsime ühel kaunil päeval Aegna saarele seiklema ja Saaremaale pulma. Kaks suveetendustki pakkusid end teele. Ja kõige lõpuks tegin Lõuna-Eesti sõprade tuuri, mis oli küll väga kuum minu konditsioneerita autokeses, ent see-eest väga meeleolukas ja ettearvamatu. Ujud igas järvekeses, mis tee peale ette jääb ja sind lausa kutsub; naudid Lõuna-Eesti maalilisi kupleid, suviseid metsamarju ja vanu sõpru. Puhkuse viimased päevad veetsime Peipsi ääres, tutvudes Kolkja küla näol kohalike elamustega. Ainult et Ira Petrovna kukk hakkas hommikul liiga vara kirema :-)

Kui pärast eilset esimest tööpäeva arvutist, prillidest ja kontoris olemisest peavalu sain, siis mõistsin, et inimese loomulik olek on ikka päris kindlasti looduses. Eriti ehedalt tuli see teadmine minu juurde öösel kell kolm Põlvamaal Moostes ööbides. Külastasin uniselt väikest majakest, kus kuningadki käivad ning kogu loodus juba ärkas: linnud laulsid vabana täiest nokast, tirtsud saagisid mõnuga, soe suveöö pahvatas näkku oma lõhnadega. Mis me kõik maha magame? Aga suvi kestab ja väga mõnus on tegelikult!

Algab suvepuhkus!

Kohe-kohe algab oodatud puhkus! Kui igal suvel on käinud ikka korralik action, siis seekord on oodata väga vaikset toimetamist. Ei ole planeeritud ei jalgratta ega jalgsimatka, ei kaugeid eksootilisi reise. Oleme kodukandis ja nokitseme. Mina ilmselt muudkui magan ja magan ja kui jälle vahepeal üles ärkan, kõmpsin kuskil ringi või sõidan mere äärde redutama. Ehk siis võtan rahulikult või õpin, kuidas seda teha :-) Loodan, et saabunud suvi toob ka päikese ning küpsetab valmis metsamaasikad ning toob kõikidele rõõmu!

Oh kevad, kevad!

Kevadine aeg on päris müstiline. Kõik tärkab ja ärkab ja see toimub nii kiiresti! Ja linnud, millised hääleproovid! Aeg-ajalt siblib mõni siilike maja ümber ringi. Sipelgad toimetavad. Lehed kasvavad silmnähtavalt. Ja siis istud võrkkiike ja naudid õitsvate puude all linnulaulu. Milline idüll vahetevahel :-)

Kuku! Kuku! Kuku!

...kukkus kägu Meenikunno rabas õhtust õnne. Pärast vihma lõhnas raba eriliselt hästi. Rabajärve kohal lendlesid juba pääsukesed. Õhk oli soe ja kaskedel juba helerohelised hiirekõrvad. Selline mõnus metsaretk pärast vesiaeroobika festivali korraldamist Värskas, teisel pool Eestimaad. Oligi väga teistmoodi. Eriti kui täna Tallinnas lörtsi sadamas hakkas.
Liina tehtud pildike

Rohelised näpud

Minu emal on rohelised näpud. Temal õitsevad kogu aeg lilled ja tema kasvatatud juurviljad on magusad. Maasikatest rääkimata. Iga inimene on andekas mingil alal.

Hüvasti 2009!

Lumi. Jõulud. Aasta lõpp. Suusatamine. Lumes müttamine. Pikad nädalavahetused. Magamine lõunani. Kuigi pühade ajal sai ka üksjagu ringi tuuseldatud, on selline mõnus tunne, et midagi saab otsa ja midagi uut kohe algab.

Minu jaoks oli imeilus aasta! Rõõm oli olla kõrvuti armsate inimeste ja sõpradega. Kolida ja kodu luua. Reisida ja kodus olla. Tunda ja tunnetada. Leida kompromisse ja nautida. Aru saada, mis elus on tähtis. Hea on minna uuele aastale rahuliku ja mõnusa südamega vastu. Nüüd jääb üle vaid pidutseda ja olla avatud!

Jõulud on ukse ees...

...ja meie oleme juba ettevalmistusigi natuke teinud :-) Kauneid pühi ja rõõmu soovin mõttes kõikidele sõpradele-tuttavatele.

Ja tahan kinkida teile ühe mõtte oma märkmikust. Täheldasin selle üles joogajärgses loengus:

"Ainuke võimalus, kuidas valgust saada, on minna pimedusse!" Minu arvates sobib mõte hästi just jõuluaega.

Sügisannid

Minu peenras kurgid igatahes nii suureks ei kasvanud. Naabrid pidid meelde tuletama, et kuule, sul seal peenra peal mingid kurgid korjamata. Aga ikkagi esimest aastat "aednik" - anname andeks! Praeguste sügisvihmadega tekib üldsegi küsimus, et kuidas need sügisannid nii suureks on paisunud, mis neid toidab?

Maasikas teeb suve!

Maasikad kuuluvad minu suve juurde. Eriline õnn on noppida neid suvemarju oma ema peenralt ja panna neid päikesesoojana suhu. Vahva on vaadata, kuidas mu armas ema ise neist maasikatest nii vaimustuses on! Tal on neid sel aastal jälle nii palju, et naabrid soovitavad neid müüa. Aga ei, põhimõte on, et las lapsed söövad ja pigem kingin kui müün. Mulle selline lähenemine meeldib!

Sellised nägid välja siis meie suvealguse marjad!

Päikesetõus Alam-Pedjal

Mulle meeldib väga hommikuti magada, kuid see on juba kolmas suvi, kui ärkan vabatahtlikult pärast kella kolme ja sõidan rappa päeva alguse ilu nautima. Traditsiooniliselt koos Aigiga ja kohaks ikka Alam-Pedja looduskaitseala Selli matkarajaga. Päike tõusis 4.28. Raba oli kattunud uduviirgudega, linnukesed tegid varaseid hääleharjutusi, päike andis oma tõusmisest märku heledate värvidega. Looduses oli kõrvulukustavalt vaikne ja silmipimestavalt ilus.

Seekord ei haaranud käsi niivõrd fotoka järele, kui lihtsalt vaatasime ja kuulasime ja hingasime seda puhast rabaõhku endasse. Kui päike oli tõusnud, lasime varahommikusel teel ja võileibadel hea maitsta ning matkasime raja läbi, lootuses ka murakaid leida. Mõned isegi saime! Saaki ei saa kuidagi võrrelda kunagise Lapimaa murakamaiustamise retkega, kuid selliseid lootusi meil õnneks ka ei olnud. Sel aastal oli rabas ebatavaliselt palju ämblikuvõrke ja ka sääski, kes polnud ammu süüa saanud. Meie ümber on nii palju imelist, kuid märkame sellest iga päev vaid killukest.

Rattaga Ahvenamaal

Suvepuhkuse tipphetkeks sai sel aastal rattaretk Ahvenamaal. Mäletan eelmisest aastast üht oma mõtet, et ratas, see ei ole minu jaoks ja et rattamatkale mina enam küll ilmselt ei lähe. See mõte oli tingitud ühest mõnetunnisest retkest, kus tundusid koos olevat nipernaadide rattasportlased ja tempo oli minu jaoks ilmselgelt liiga tugev ning laenatud ratta kitsa sadula seljas istumine oli suur vaev. Aga seekordne 270 km nelja päevaga kujunes siiski suureks naudinguks.

Vahelduv maastik, suurepärane suveilm, suplemine ettejäävates järvekestes, vanad kivi- ja puukirikud, kindlused, rootsipärased majakesed, lillekaunistused ja muidugi metsmaasikad, oi kui magusad! Üks tipphetkedest oli ainulaadse kolme purjega hiigelsuure vana purjelaeva Pommerni ja meremuuseumi külastamine. Telkida oli ka mõnus, sest loodusretkede korraldaja hoolitses meie pagasi transpordi ja sooja lõunasöögi eest ning meil jäi üle vaid üksteist ja eluolu nautida. Vahepeal läks küll natuke spordiks ka, aga enamjaolt olime meie Reimoga viimaste seas ja nautisime suve.

Eriti avaldas mulle muljet Ahvenamaa puhul see, kui raske on seal saada kodakondsust. Kui sa pole seal sündinud, saad kodakondsuse juhul, kui oled Soome kodanik ning elad saarel vähemalt 5 aastat ja räägid rootsi keelt. Alles siis saad hakata saarel omale mingit kinnisvara ostma. Meie saarte ilusamad paigad on ammu välismaalastele maha parseldatud, ainuke kriteerium, et sul on raha... Põnev oli teada saada ka Ahvenamaa keerulise ajaloo kohta. Igatahes on see demilitaiseeritud 6500 saarega piirkond väike ja hea näidismudel ülejäänud maailmale. Rahulik ja suvine. Meri ja päike ja heinamaa - sobiv koht puhkamiseks ja jalgrattaga avastamiseks!
- Kasutatud piltidest ühe autor on Raimond Raadik (ratturid)

Suvepuhkus!

Ärkad lõunast, sööd aias hommikust, vaatad, kas väikesed maasikad on punapõskseks muutunud, paned autole hääled sisse, telgi pakiruumi ja sõidad paariks päevaks Eestit avastama. Tagasi jõuad nädala pärast, sest läks pisut kauem. Täielik mõnu! Eesti suvi, kui veel ka päikest paistab, on imeilus! Nüüd aga rattale vunk sisse ja Ahvenamaad avastama!

5 põhjust, miks tahan kodus olla!

Tegelikult on vaid üks suur põhjus: seal on nii hea!

Hullutav kevad!

Kuidas mulle meeldib kevad! Kõik see õitsema puhkenud hullutav ilu, lõhnad, muutumine, kasvamine. Sel aastal on täpselt selline kevad, nagu olen oodanud kaua-kaua. Mul on tunne, et olen tehtudki toomingaõitest, nurmenukkudest, metsmaasikatest ja tükikesest sinisest taevast. Kohati tabab mind ülevoolav õnnetunne ja tahaks kõva häälega hüüda kogu maailmale, et vaadake, elu on niiiiiiiii ilus!

Kivide kuningal külas

Kohila kandis metsa sees elavad suured kivid. Üks neist on koguni nii suur, et ta on tituleeritud kivide kuningaks. Kõik lapsedki ju teavad, et kui kivi otsa ronida, saab hüüda: "Mina ki-vi-kuningas, sina ..." Need suured mürakad seal metsavahel olid mulle suureks üllatuseks. Kui ruutmeetritese rääkida, siis kivi pindala on sama suur kui keskmine 2-toaline elamine-ca 50 m2. Kevadõhtu oli äärmiselt kaunis: toomingad lõhnasid, ööbik harjutas esimesi lauluviise, nurmenukud ja kevadlilled igal pool. Muidugi ka üksjagu nõukaaja sõjaväebaaside läbu ja varemeid. Aga kivide kuningad väärivad teelt kõrvale keeramist ja külastamist. Pärast kivi otsa ronimist tunned, et sina see kivide kuningas vist ikka ei ole.

Taevakarva kutsu

On see kevadväsimus või midagi muud? Äkki on selle vastu rohtu: näiteks see sini-sinine helge meenutus, värvilt nagu taevakarva kutsu. Oh, päike, tule juba pilve tagant välja!