Pariis - mon amour!

Pariis, mu arm ja koos terve perega - pärast jaanipäeva 2025 lendasimegi kauaigatsetud linna. Kaheksa päeva aega üle vaadata kõik tähtsamad ja vähemtähtsamad kohad, elada sisse prantsuse kultuuri, lõhnadesse, tundesse, metroo-, trammi- ja bussiliiklusesse. Oma külaliskorterisse maandusime esimesel korral taksoga. Oma väiksuses oli seal kõik olemas ja mis peamine, lähedal ka metroopeatus. Jõudsime jahedast suvest Euroopa kuumalaine tippu: korraks keris temperatuur isegi +38 kuumapügalani. Esimene suurim vaatamisväärsus oli meil muidugi Eiffeli torn, Les Invalides, arvasime, et jaksame kaasa teha ka jalutusekskursiooni, aga olime oma võimeid üle hinnanud. Teisel päeval soovisime sisse põigata maailma kauneimasse kaubamajja La Fayette - oh seda kulda ja karda! Seal oleks võinud isegi kauem uudistada, kuid meil oli kohtumine kokku lepitud minu hollandlastest sõprade Linda ja Peteriga, kes oma puhkuse meie omaga ühildasid. Rõõm kohtumisest oli suur, 35 aastat esmasest põgusast kirjasõpruse algusest. Vaatasime üle Triumfikaare, muidugi Notre Dame kiriku ja kolasime veidi niisama ringi.

Louvret on ka lausa kohustuslik külastada. Suundusime kohe Sally tiiba Mona-Lisat vaatama. Vot see oli tung ja tunglemine kunsti juurde :-)! Kui külastasin Louvret esimest korda 90-ndate keskel, siis midagi sellist küll ei olnud. Õhtul nautisime parimat vaadet metropolile Montparnasse torni katuselt. Järgmisel päeval külastasime ka Versaille lossi ja mina käisin aia ka läbi. Õhtul imeline Montmantre. Üks põnev tänavakunstnik tuli minuga rääkima. Muidugi oli pikem soov mind joonistada, kuid nautisin seda vestlust, kus tema ei müünud, aga mina juba tahtsin osta. Kui ise ka kunagi sellise asja ära õpiks! Mõtlesin, et teine kord olengi modelliks. Järgmisel päeval käisime väga omanäolisel laevasõidul, kus läbisime algul osa Seine jõest, kuid siis keerasime kanalisse ja ületasime 9 lüüsi. See oli midagi uut, hollandlastel, eriti Peteril ikka silmad särasid täiega! Meie jaoks oli 2,5 tundi päris pikk. Aga tore oli jutustada ning meie hollandlastel oligi aeg rongi peale minna ja koju sõita. Õhtul otsustasime uuesti Montmantrel ära käia, nüüd juba terve perega. Oma kunstnikku ma kahjuks üles ei leidnud, kuid jäin teise pliiatsivõluri lõksu, kes minust pildi visandas. Noh, väga sarnane ei saanud, aga emotsioon oli tore. Nautisime imelist linnavaadet, päikeseloojangut, jäätist ja erilist atmosfääri.

Igasugused reisigiidid soovitavad Pariisis kindlasti käia kirbuturul. Need ei ole küll sellised kohad, kuhu tavaturistid satuvad. Avastasime, et meie kodu juurest ca poole tunni trammisõidu kaugusel asubki üks suuremaid kirbuturgusid ja seiklus võis alata! Inimeste nahavärv läks aina tumedamaks, tänavad ja sildadealused ebameeldivamaks ja räpasemaks. Leidsime aga erinevaid turgusid ja korraga olime päris erilises kvartalis, natuke meenutas Telliskivi piirkonda. Mõned poed antiikmööbliga, nipsasjade ja suht kalliste restoranidega. Aga jah, elamus omamoodi. Pärast väikest hingetõmbamist käisime ära ka remondisoleva Pompidou keskuse juures ja Luxembourgi aias. Viimasel päeval oli meil aega linna peal kohvritega ringi seigelda. Ilm oli muutunud koduseks: loe jahedaks. Võtsime suuna Champs Elyseele ja oh üllatust, see oli autodele sel päeval suletud ning sattusime nagu Rio de Janeiro sambkarnevalile. Kilomeetrite pikkune rongkäik tohutute värviliste kostüümide, muusika ja turuga. See oli küll vahva üllatus enne kojusõitu. Pariis on ja jääb ilmselt alatiseks natuke müstiliseks kultuurilinnaks, kus on alati midagi avastada. Minu pereliikmed olid parimad reisikaaslased ja head orienteerujad, teinekordki koos teiega maailma lõppu! Ja mis kõige parem, vahepeal unustasin isegi ära, mis õudus minuga vahepeal juhtunud oli ja millisest ravist ma läbi olin tulnud. Pealegi, ühel hetkel loobusin oma peapaelast, sest kelle asi see suurlinnas ikka on, kas mul on tukk või arm otsmikul või siis ei ole.