Ilma kiuste...

Eestlased on üks jonnakas rahvas. Traditsioonidest peetakse kinni. Paar nädalat tagasi viibisin Jõulumäel ja nägin neid suuri ponnistusi, mida tehti, et saaks suusatada hoolimata sellest, et lund ei ole. Tallinnas olid sel ajal juba hirmsad lumekuhilad, kuid Jõulumäel töötasid lumekahurid ja öö otsa möllati traktoritega, et ette valmistada üle suve hoitud lumekuhilatest rajapõhi. Vaatasin seda meeletut töötegemist suurte silmadega ja plõksisin fotokaga öö jooksul tehtust paar piltigi.

Usun, et pärast lumetormi Monika, ei ole lumepuudust enam ei Jõulumäel ega ka teistes Eestimaa paikades. Aga nüüd tahame ikkagi ilma kiuste liikuda ühest punktist teise. No kõigil ei ole ka võimalik olla kodus nagu mõnel siin. Aga vahel on vist mõistlik seda siiski teha. Harvadel kordadel tuleb endalgi mõistus pähe.

Mulle meeldib väga suusatada. Olen selle talve hakul käinud ka radade juures nillimas, kopsud värsket talveõhku täis tõmmanud ja salaja mõtteid veeretanud, et lähen ikka rahulikult ja teen paar tiiru. Alati ei ole ju sellist lund ja radasid kuskilt võtta! Niivägatahaks! Lugesin Arterist Kristiina Shmigun-Vähi artiklit, kus ta räägib, et praegu ta suusatamas ei käi. "Mis siis, et olen osav, ei pea seda näitama. Olen ettevaatlik, ei taha, et peaksin pärast kahetsema," ütleb olümpiavõitja. Seekord võtan õppust. Mina olen ka osav, kui ilmselt mitte nii osav kui Kristina. Küll see lumi ka järgmistel talvedel maha tuleb. Või kui tule, siis on see ju meil võimalik ka ilma kiuste...

Kõrvemaa imelised suusarajad

Möödunud nädalavahetus kujunes tõeliselt suureks spordinautlemiseks. Kuna päike säras taevas ja hirmus tahtmine oli kopsud puhast õhku täis tõmmata ja esimesi kevadmärke otsima minna, siis sõitsime Kõrvemaale. Valisime 19 km pikkuse raja, mis tundus küll hirmuäratavalt pikk maa. Natuke künklik ja väga huvitava profiiliga rada oli. Päike paistis, mõned künkad olid juba lume alt välja sulanud, rada oli perfektne. Nii ilus ja mõnus! Nägime isegi ühte metsaelukat. Suurem kui orav, väiksem kui rebane. Mõista, mõista, kes see on?

Pärast pikka matka sõime raja ääres tarekeses suppi ja mõnus rammestus oli peal.

Järgmisel päeval hakaksime numberid taga ajama. Tahtsin kangesti saada 100 km täis. Sellise talve kohta ikka väga vähe sõidetud. Läbisime Keilas 15 km lumes ja päikeses ja raske oli. Aga tegelt ikka mõnus ka. Vaadates praegust lörtsisegust ilma, võib arvata, et see oligi selle talve üks viimaseid lumenautlemisi.

PS. Pilt ei ole tehtud Kõrvemaal. Seal on lund hoopis rohkem! Aga päike oli väljas nagu sellegi pildi peal :-)

Himosel suusatamas

Eneselegi natuke ootamatult pakkisin koti, rentisin mäesuusa varustuse ja sõitsin nipernaadidega Soome Himosele talverõõme nautima. Pikk nädalavahetus tasus igati ära: selline tunne oli, nagu oleks pika puhkuse võtnud. Selline ajast ja kohast väljaminek on aegajalt väga tervistav. Bussitäis uusi tuttavaid, mõned neist eriti toredad, oleks nagu kohtunud vanade tuttavatega, kuigi nägin neid esimest korda.

Mul oli võimalus ja rõõm aidata õpetada väiksemaid ja suuremaid huvilisi mäel oma suuski valitsema ning ka ise oma oskusi lihvida. See väikeste õpetamise kogemus oli üsna uudne. Aga mulle meeldis. Ja pärast oli lapsevanemad väga tänulikud. Ja omal ka hea tunne, kui midagi klappis ja välja tuli.

Eelmisel aastal üles soojendatud mäesuusatamise oskused tulid kasuks, sest seekord olin juba osavam. Aga Soomes, aastal 1992 :-) omandatud sõidutehnika ja õpetamise meetodid on tänaseks päevaks päris palju muutunud, kuna vahepeal on suusad võtnud uue kuju ja sealt tulenevalt ka nende kasutamine. Aga see on vanaviisi, et -22 on päris külm ja külmatunnet ei tohi ignoreerida, sest ühel seltsisel näpistas külmapoiss varbaid nii valusalt, et tuli arsti juurde minna. Aga samas oli suusatada võimalik, ka sellise külmaga. Ja päike säras mitmel päeval ja mäed olid heas korras ja lõkkel õhtupimeduses küpsetatud kana oli suurepärane. Nii nagu ka suusatamise järgne saun ja viht. Ja mõnus on isegi haigeid lihaseid tunnetada. Ja siis taas koju jõuda, oikuihea!

Hüvasti 2009!

Lumi. Jõulud. Aasta lõpp. Suusatamine. Lumes müttamine. Pikad nädalavahetused. Magamine lõunani. Kuigi pühade ajal sai ka üksjagu ringi tuuseldatud, on selline mõnus tunne, et midagi saab otsa ja midagi uut kohe algab.

Minu jaoks oli imeilus aasta! Rõõm oli olla kõrvuti armsate inimeste ja sõpradega. Kolida ja kodu luua. Reisida ja kodus olla. Tunda ja tunnetada. Leida kompromisse ja nautida. Aru saada, mis elus on tähtis. Hea on minna uuele aastale rahuliku ja mõnusa südamega vastu. Nüüd jääb üle vaid pidutseda ja olla avatud!

Suusad välja!!!

Avastasin nädalavahetusel, et koos esimese korralikumat sorti lumega olen sattunud koos teiste suusajanuste harrastajatega rajatraktoritega võidu Keila terviseradadele kihutama. Rada veel ei olnud, aga see oli sündimas. Tundsin saabunud külmast talvest ja värskest lumest lapselikku rõõmu ja muudkui libisesin oma eelmise aasta maratoniks määritud suuskadega edasi ja tagasi. Määrde maha jätmise pärast häbenen siiamaani, aga panin natuke pidamist juurde ja võib öelda, et suht ideaalne suusapaar oli :-)

Ja need lumemütsid, mis kõikjal linna kaunistavad! Võrratu! Selle ilu vastu ei saa isegi jubedad liiklusolud, tuleb lihtsalt jala käia võimalusel!

Tartu maratoni radadelt

Hea on tõdeda, et vorm on stabiilne:-) Viimati, 2007. a maratoni pooliku distantsi läbisin 02.54:02,8, seekord vajutasin oma kella kinni ajaga 02.55. Raske oli, aga ikka hea tunne oli ka. Kuigi, viimasel viiel kilomeetril tabasin end mõttelt: salsa on ikka lõbusam! Aga taastusin kiiresti ja ilmselt võtan kunagi veel selle pingutuse ette.

Kuhu kadus talv?

Kuhu kadus talv? Alles kümmekond päeva tagasi särast Tartu taevas kolm päikest ja kogu Alam-Pedja looduskaitseala oli kaetud valge härmatisega. Samas oli täna hommikul palju valgem ja tunda juba ka natuke kevadlõhna. Äkki saab siiski veel ka sel aastal natuke talverõõme nautida? Mitmed kadunud asjad on mul hakanud riburada pidi välja ilmuma, loodame siis, et ka talv.

Viis päeva suusaperes

Üks telefonikõne lõi mu jõuluplaanid hoopis sassi. Sõitsin kahe päeva pärast Rootsi Sälenisse suusatama. Viis päeva slalli ja mõnel õhtul veel ka murdmaasuuskadel mõnulemist oma 40 km jagu. See oli midagi hingele: pärast 14 aastast pausi. Sain hakkama ja nautisin ka, nüüd tahaks veel!
See oli päris omamoodi jõuluaeg. Natuke nagu põgenemine selle jõulumöllu eest. Mina olin jõululaupäeval meie "suusapere" peakokk ja väike Astra kinnitas lausa kolm korda:"Tiina, sa oled suurepärane kokk!" :-) Olgem selle infoga tagasihoidlikud, kuid kardemonisaiad olid tõesti päris head. Nädal oli rahulik, sportlik ja andis võimaluse võlga jäänud unetunnid tagasi teha. Aga kohutav koduigatsus näris reisile minemise hetkest peale...mul on hoopis teistsugune elu alanud. Ja niiviisi on vahva minna uuele aastale vastu!

Kuhu hing ihkab

Taevaskoja on oma ilu saanud ilmselt taeva järgi. Täna oli seal taas taevaselt ilus. Taevas oli sama värvi nagu Alpides pakaselise suusailmaga. Metsas oli nii mõnus ja vaikne olla, peaaegu kedagi teist seal täna ringi ei liikunud. Vaid Lagle, külm ja mina.

Tagasiteel Kiidjärve kaudu oli suurim üllatus näha uisutajat Ahja jõel edasi-tagasi lendamas. Pärast kahte päeva külma oli see minuarust suht hulljulge ettevõtmine, teiselpool tammi vulises veel vesi. Aga kavatsen homme ise ka minna!

Armsaimad paigad läbi käidud, jäljed lumest leitud, korkkuused kallistatud, ring metsavahel tehtud nii valges kui hämaruses, teegi joodud...no mis sa hing veel nädalavahetuselt ihkad! Nii lihtne ongi.