Palverännak Põhja-Indiasse

Kui ma lugesin esmakordselt sellest joogareisist, teadsin otsekohe, et soovin seal osaleda. Enne esimese osamakse tegemist soovitas mu joogaõpetaja siiski igaks juhuks oma arstiga nõu pidada, kas kõrgmäestikku matkama minek on mulle sobiv. Minu arst vastas:"Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks te minna ei võiks." See andis mulle julgust ja erinevate riskide peale ei hakanud ma liiga palju mõtlema. Olen jõudnud sinna punkti, kus asju tuleb teha TÄNA. Viisa taotlemine, matkariiete laenamine, koosolekud enne reisi, Hatha Kria jooga I astme pühitsuse läbimine ja oligi käes oktoober! 18 päeva Indias-kõlas põnevalt ja natuke ka hirmutavalt. Olen küll palju reisinud, kuid Indias ei ole ma kunagi käinud. Minu teadmised Indiast piirdusid sellega, et suur riik, kõik piirkonnad eri näoga, klassisüsteem, räpastus, usk, templid, jooga. Natuke ikka jõudsin enne ka reisiraamatuid sirvida ja lugeda. Kohalejõudes oli ikka bussis kohe selge, et see ongi India. Piip, piip, tuut, tuut, lehmad teel, autode vahel napid manöövrid, avalikud vetsud, kus polnud mitte kunagi wc paberit, oli vaid auk, väga vürtsikad taimetoidud, kuumus, hiljem külmus, mäed ja silmipimestavad vaated koos hirmuäratavate varingute ja käänuliste teedega. Läbisime tohutuid kilomeetreid Delhist Risikeshi ja edasi Badrinathi, meie rännaku sihtkohta. Alustasime joogapealinnas Risikeshis: iga päev algusest lõpuni hommikuti kell 6.30-8.30 joogapraktika, õhtuti 19-21 jooga ja meditatsioon. Alguses saime seda teha oma uhke hotelli aias jõe ääres palmide all. Minu rõõmuks oli hotellis ka välibassein! Külastasime erinevaid joogagurusid, saades võimaluse kuulata nende elufilosoofiat, esitada küsimusi, laulda koos nendega mantraid ja elu üle järele mõelda ning filosofeerida. Meid oli kokku 18 inimest ja tegelikult kõk sujus ikka väga kenasti. Tuleb kiita meie Jaaku suure eeltöö eest ja tema abikaasat Maiut seda kõike toetamas.

Erinevate joogaõpetajate külastamisest võib teha kokkuvõtte: elu on lihtne, elame selle ise keeruliseks. Kõige tähtsam on praktika, nii headel kui halbadel aegadel. Ela lihtsalt ja loodusega kooskõlas. Kõik inimesed maa peal on võrdsed. Kõik need vaated, päike iga päev nii linnas kui mägedes, lihtsus, milles on oma võlu, vaesus, milles on ka oma võlu ja äng. Templid, kuhu sobib minna vaid paljajalu. Ahvid, kes enne reisi olid minu jaoks nunnud ja Tallinna loomaaia lemmikelanikud, osutusid mõnelgi korral agressiivseteks ja ründavateks. Aga nii nagu haigusigi, ei tohi ka neid karta. Templite, koobaste külastused, Gangese jõkke lillepärgade allavoolu saatmine, igas mõttes lahtilaskmine viis lõpus sellisesse meelteseisundisse, et oli lihtsalt hea olla, mõtted ei tunginud peale. Väga eriline elamus oli ka kohalikul jumalateenistusel käimine ja see lõppes ühise jooga ja hingamisega. Koolitus oli kokkuvõttes suurepärane, iga päev erinevad kohtumised, teadmised, elamused. Et jutt liiga pikaks ei läheks, kirjutan eraldi loo mägedesse jõudmisest ja sealsest elust.