Jõusaal, jõukadu, superdoosid...

Jätkasin füsioterapeudi ja jõusaali külastamisega, tegin teise lühitutvustuse oma planeeritavad OÜ kohta BNI kogukonnas, pidasin mõne lühiloengu toitumisest, tegin mõned trenniampsud, käisin erinevate treenerite juures joogas, venitustrennides. Kõik sujus, kuni mu teisel superkeemia korral tõsteti veelgi doosi. Arst julgustas võtma oksendamisvastaseid ravimeid alla, sest need on üsna ohutud. Kuna esimene öö oli jälle väga hull ja piinarikas, kuulasin teda. Käisin keemiakuuri ajal ka paar korda jõusaalis, kuid tundus, et jõud läheb lihtsalt kehast välja. Minu valmis timmitud raskused olid hiidrasked, lihtsalt ei jõudnud läbi teha tavalist protseduusi 45 minutiga. Iga päevaga läks enesetunne hullemaks. Kõht jäi nädalaks lootusetult kinni, olemine läks aina hägusemaks. Nädala pärast ei tundnud ma end ise ka enam ära. Tasakaal ja mälu olid häirunud, käekiri kehv, kõne häirunud, paroolid ja numbrid peast nagu pühitud, keerdtrepist trepikojas allasaamiseks pidin elus esimest korda kasutama trepikäsipuude abi ja seitse korda mõõtma, kuhu astun. Kallis abikaasa viis mu EMOsse. Mida nad seal mulle kõik tilgutasid ja kuidagi andsin nõusoleku kõike teha, mis vaja... Õhtuks lasti mind siiski koju ja siis taaskord taastuma. Jätsin pooleli ühe koolituse, jätsin ära kõik tööampsud-trennid. Kuidagi ikka vedasin end mõne päeva pärast kohale Sally Stuudiosse lemmiklooma kursusele. Õnneks kestis see terve sügise. Nüüd on meie kallis Grey lõuendile jäädvustatud. Ja mina vist olen end ka kuu aega hiljem enam-vähem leidnud.