Pariis - mon amour!

Pariis, mu arm ja koos terve perega - pärast jaanipäeva 2025 lendasimegi kauaigatsetud linna. Kaheksa päeva aega üle vaadata kõik tähtsamad ja vähemtähtsamad kohad, elada sisse prantsuse kultuuri, lõhnadesse, tundesse, metroo-, trammi- ja bussiliiklusesse. Oma külaliskorterisse maandusime esimesel korral taksoga. Oma väiksuses oli seal kõik olemas ja mis peamine, lähedal ka metroopeatus. Jõudsime jahedast suvest Euroopa kuumalaine tippu: korraks keris temperatuur isegi +38 kuumapügalani. Esimene suurim vaatamisväärsus oli meil muidugi Eiffeli torn, Les Invalides, arvasime, et jaksame kaasa teha ka jalutusekskursiooni, aga olime oma võimeid üle hinnanud. Teisel päeval soovisime sisse põigata maailma kauneimasse kaubamajja La Fayette - oh seda kulda ja karda! Seal oleks võinud isegi kauem uudistada, kuid meil oli kohtumine kokku lepitud minu hollandlastest sõprade Linda ja Peteriga, kes oma puhkuse meie omaga ühildasid. Rõõm kohtumisest oli suur, 35 aastat esmasest põgusast kirjasõpruse algusest. Vaatasime üle Triumfikaare, muidugi Notre Dame kiriku ja kolasime veidi niisama ringi.

Louvret on ka lausa kohustuslik külastada. Suundusime kohe Sally tiiba Mona-Lisat vaatama. Vot see oli tung ja tunglemine kunsti juurde :-)! Kui külastasin Louvret esimest korda 90-ndate keskel, siis midagi sellist küll ei olnud. Õhtul nautisime parimat vaadet metropolile Montparnasse torni katuselt. Järgmisel päeval külastasime ka Versaille lossi ja mina käisin aia ka läbi. Õhtul imeline Montmantre. Üks põnev tänavakunstnik tuli minuga rääkima. Muidugi oli pikem soov mind joonistada, kuid nautisin seda vestlust, kus tema ei müünud, aga mina juba tahtsin osta. Kui ise ka kunagi sellise asja ära õpiks! Mõtlesin, et teine kord olengi modelliks. Järgmisel päeval käisime väga omanäolisel laevasõidul, kus läbisime algul osa Seine jõest, kuid siis keerasime kanalisse ja ületasime 9 lüüsi. See oli midagi uut, hollandlastel, eriti Peteril ikka silmad särasid täiega! Meie jaoks oli 2,5 tundi päris pikk. Aga tore oli jutustada ning meie hollandlastel oligi aeg rongi peale minna ja koju sõita. Õhtul otsustasime uuesti Montmantrel ära käia, nüüd juba terve perega. Oma kunstnikku ma kahjuks üles ei leidnud, kuid jäin teise pliiatsivõluri lõksu, kes minust pildi visandas. Noh, väga sarnane ei saanud, aga emotsioon oli tore. Nautisime imelist linnavaadet, päikeseloojangut, jäätist ja erilist atmosfääri.

Igasugused reisigiidid soovitavad Pariisis kindlasti käia kirbuturul. Need ei ole küll sellised kohad, kuhu tavaturistid satuvad. Avastasime, et meie kodu juurest ca poole tunni trammisõidu kaugusel asubki üks suuremaid kirbuturgusid ja seiklus võis alata! Inimeste nahavärv läks aina tumedamaks, tänavad ja sildadealused ebameeldivamaks ja räpasemaks. Leidsime aga erinevaid turgusid ja korraga olime päris erilises kvartalis, natuke meenutas Telliskivi piirkonda. Mõned poed antiikmööbliga, nipsasjade ja suht kalliste restoranidega. Aga jah, elamus omamoodi. Pärast väikest hingetõmbamist käisime ära ka remondisoleva Pompidou keskuse juures ja Luxembourgi aias. Viimasel päeval oli meil aega linna peal kohvritega ringi seigelda. Ilm oli muutunud koduseks: loe jahedaks. Võtsime suuna Champs Elyseele ja oh üllatust, see oli autodele sel päeval suletud ning sattusime nagu Rio de Janeiro sambkarnevalile. Kilomeetrite pikkune rongkäik tohutute värviliste kostüümide, muusika ja turuga. See oli küll vahva üllatus enne kojusõitu. Pariis on ja jääb ilmselt alatiseks natuke müstiliseks kultuurilinnaks, kus on alati midagi avastada. Minu pereliikmed olid parimad reisikaaslased ja head orienteerujad, teinekordki koos teiega maailma lõppu! Ja mis kõige parem, vahepeal unustasin isegi ära, mis õudus minuga vahepeal juhtunud oli ja millisest ravist ma läbi olin tulnud. Pealegi, ühel hetkel loobusin oma peapaelast, sest kelle asi see suurlinnas ikka on, kas mul on tukk või arm otsmikul või siis ei ole.

Karje - 6 nädalat järjest

Ma pole kunagi oodanud rohkem oma pulma-aastapäeva kui seekord. Tinapulm ikkagi ka, aga sel päeval võtsin oma viimase selle kuuri mürgi, 42 päeva järjest ja päev hiljem lõppes 30 korda väldanud kiiritus. Mulle tundus juba, et käin PERHis tööl. Iga nädal vereproovid, iga päev protseduurid. Ükskord sõitsin oma ettevõtluskoolitusele, aga olin automaatselt pööranud haigla suunas ;-). Rutiin, uus dieet, kergem olek, alguses hirm, hiljem oligi pigem töö. Kui viimasel päeval maski endaga koju kaasa küsisin ja selle põrandale maha panin, oli meil koos mehega sama mõte: Munchi "Karje!" See on maalitud 1893. Kunstiabi veeb kirjeldab: Väidetavalt on teose idee tulnud Munchi tabanud paanikahoost kui ta koos kahe sõbraga Oslo lähedal jalutas. Ühele poole jäi linn ja teisele poole fjord. Päike oli silmapiiri taha vajumas ja värvis äkitselt kogu taeva punaseks. Munchile tundus nagu oleks lõputu karje läbistanud looduse. Ta seisis ja värises üle terve keha. On ka väidetud, et Munch väljendas selle maaliga isiklikku või tollase põlvkonna ängitunnet. Kahtlemata on selle teose populaarsus seotud sellega, et sobib sümboliseerima ka tänapäeva argielu pingeid ja stressi. Ka minu jaoks on see tähendus sümboolne, sest enamus inimkonna hädasid tuleb üleliigsest pingest, millega me enam mingil hetkel hakkama ei saa ja kehas väljendub see mingi haigusena. "Karje" on laenatud internetist. Minu mask nägi siis välja selline:

Ja mina nägin välja oma protseduurinurgas sedasi. Muidugi sõidutati mind sinna masinasse sisse ja mask oli väga tihkelt ja valusalt ümber. Nägu oli pärast veel vähemalt tund või paar ruuduline.

Karje on nüüd valla lastud, aga kui keegi küsib, kas see oli tehtav, siis vastus on jah. Olen ju elus. Ja samal perioodil olen õppinud väga palju elust, haigustest, hirmust ja sellest vabanemisest ning iseendast. Kui mõni tuttav on kommenteerinud, et tundub, et oled uue hingamise saanud või et sul on praegu mugavusstsoon, et annad nii vähe trenne, siis nii on. Mugavusstsoonist on asi küll üsna kaugel, aga tõsi on see, et naudin igat päeva ja teen tulevikuplaane, püüdes elada ikka tänases päevas.

Armsad kingitused

Kingitusi on armas saada ja veel armsam on neid ise teha. Ma arvan, et tegin ise päris nunnu kingi: keraamilise lusikaaluse ja tikitud kotikese. Teine kunstiteos-võitops-paraku natuke ebaõnnestus, kuna algaja keraamikuna olin kokku mätsinud ilusa asjakese, mis ahjus uue kuju võttis ning lukk ja lukuauk ei sobinud enam kokku :-) Nendesse isetehtud asjadesse on pandud kindlasti märksa rohkem hinge sisse kui poest ostetutesse. Ja muidugi ka aega. Aga aega mul on, nagu ütleb Tätte oma laulus.

Suveavastus Haapsalu

Selle suve positiivne avastus oli Haapsalu! Pitsikestega korda tehtud puumajakesed, uued ahvatlevad kohvikud, avatud rannapromenaad ja väikelinna suvekuurorti hõng. Maalilaagris jõudsin teha vaid küll ühe maali, aga mõnus oli see ikkagi. Kui jätad heades tegemistes liiga pika pausi, kipub mõte lukku minema, kuid siis on vaja head võtit, mis mõtte ja südame ja käe taas avaks. Meil on selleks võtmeks õpetaja Aime ja toredad südamlikud kaaslased. Nii valmis koostöös mõnus meenutus mereäärsest Haapsalust. Soovitan Haapsalut kindlasti külastada!

Kevadlilled ja loomingukärbes

Kord aastas on palju kevadlilli ja see on alati kena päev. Kahju oleks olnud ära minna nende lillede juurest. Püüan ikka leida positiivset ja teada saada, miks see oli hea, et Barcelonasse minna ei saanud. Puhkuse nädal lendas mööda kõike muud kui puhates. Või siis aktiivselt puhates: koristades ja aiatöödel. Sekka sai kahepeale meisterdatud ka üks mosaiik-kuumaalus-kapipealne. See oli üks vahvamaid tegevusi ja tulemusi. Kohe tundsin, kuidas väike loomingukärbes lendas kevadele vastu ja tekitas tahtmist midagi veel luua :-)

Normandia maalijad ja turvamehed KUMUs

Käisin igaks juhuks kohe ära näitusel „Normandia maalijad”, sest aasta saab nii kiiresti otsa, et muidu ei pane seda tähelegi. See näitus tõi Eesti publikuni 60 teost kunstnikelt, kelle elu ja looming on tihedalt seotud Normandia piirkonnaga. KUMUs on esindatud maailmakuulsad kunstnikud Théodore Géricault, Gustave Courbet, Eugène Boudin, Jean-Baptiste-Camille Corot, Charles Daubigny, Johan Barthold Jongkind, Claude Monet (ühe pildiga), Edouard Vuillard, Albert Marquet, Raoul Dufy, aga ka mitmed suurepärased Normandiast pärit maalijad. Kui päris aus olla, ega siis paljudest neist suurtest nimedest eriti palju ei teadnud, aga see on juba minu viga. Seega oligi see õige koht, kuhu uurima minna.

Naljakaks tegi näitusekülastuse see, et sel pühapäeva õhtul oli turvamees eriti terane. Korraga avastasin, et mu kannul käib vari, sest olin asunud ühte oma lemmiktööd väga lähedalt vaatlema. Panin isegi käed selja taha, et ei tekiks kiusatust katsuda. Turvamees seisis juba mu selja tega ja kui tema poole juhtusin vaatama ja ehmusin, tegi ta näo, et huvitub ise ka väga sellest maalist!

Siis hakkas KUMUs kõlama tekst, et maja suletakse 45 min/30/min/15 min...pärast. Ja seda loomulikult kõikvõimalikes teadaolevates keeltes. Jah, soovitan näitust kõigile maalihuvilistele, kuid minge sinna siiski varem kui tund enne sulgemist, sest muidu võib tekkida liiga tugev seos alkoholimüügi lõppemisega kell 22 Tallinnas ja see ei ole ilmselt see seos, mida soovid näituselt kaasa võtta. Nädalapäevadel on KUMU aga avatud K-P 11-18. Nii et töötavatel inimestel palju võimalusi ei olegi antud :-)

Aga kel võimalik, soovitan minna vaatama PÖFFi raames filmi KUMUsse 27. nov kell 17.30 Coco Chanelli eluloost.

Kõige vanema Poku sünnipäev

...ehk Edgar Valteri päev Rahvusraamatukogus oli kunstniku 80. sünniaastapäevale pühendatud päev. Kuna Valer on üks mu lemmikuid, näpistasin aja, et sel sündmusel osaleda. See oli selline südamlik meenutuste õhtu, kus vanad sõbrad rääkisid lugusid kohtumistest ja olemistest koos Edgar Valteriga. Vahele loeti katkendeid tema samal päeval ilmunud elulooraamatust. Meenutajateks olid sellised inimesed nagu Eino Tamberg, vana lähedane peresõber; Heinz Valk, kes rääkis Edgarist kui vimkadega mehest ja loo, kuidas ta napsis peaga naiste sauna magama läks; Heiki Ernits-Lotte autor, kes on Valteri õpilane; Helle Laanpere rääkis kunstnikust kui karakterite loojast; Krista Kumberg, Edgar kui Pokuvana; Mati Kaal kaudsetest ja otsestest kohtumistest Valteriga. Armsalt rääkis Mari Vallikivi, kuidas Edgar Valterile oli maalimine kui pühapäev. Valter oli kui "elav skänner", kel oli kiire ühendus käe ja aju vahel. Unenäo efekti Edgar Valeri maalidel olen isegi tunnetanud. Hõljuvad õnnelikud tegelased. Ilus oli võrdlus, et Edgar Valteri maalide vaataminegi võiks meile olla kui pühapäev!

Rahvusraamatukogus on avatud praegu Valteri raamatute, piltide, maalide näitus. Ostsin ka tema eluloo raamatu ja ootan kannatamatult, millal saaksid seda juba edasi lugeda. See on kirjutatud nii, et Edgar Valter vastas küsimustele ja lindi peale lugemisest ilmus nüüd siis raamatu esimene osa.

Väljakutse suuruses 73x185

Mõte sai alguse renoveeritud vannitoa ajutisest uksest. See kuidagi ei sobinud uude formaati, et kole või nii. Siis tekkis idee, et maaliks sinna midagi. Aga pikliku ukse formaat ei võimalda merevaadet, mis oleks minu lemmik. See peaks olema midagi ülespoole sirguvat. Tegin kavandid tammedest. Võimas, aga väga roheline. Käisin nädal aega ringi mõtetega. Ja siis, päevalilled! Loogiline tegevus oli otsetee lillemüüjate juurde. Ja sain kokkuleppele ühe lahke inimesega, kes lubas mul oma põllule sõita. Kibelesin veel nädalakese, imetledes lilli vaasis ja vaadates, mis elu nad elavad.

Siis aga tegin päeva vabaks ja sõitsin päevalillede juurde. Mind haaras täielik vaimustus! Iga lill oli ise nägu, modelle oi kui palju! Veetsin enam kui tunni pildistades ja rõõmustades ning kohta otsides. Tundsin end kui mesimumm kahemeetriste päevalillede vahel! Möödaminnes müksasid mind mõned juba küpsenud päevalilled, mõned neist olid pikad kui korvpallurid, mõned olid karvased ja mõned suurte südametega. Iga lill oli isiksus!

Seadsin oma suure molberti üles ja lasin mõttel liikuda. Varsti ilmusid tulevasele uksekaunistusele päevalillede südamikud, kroonlehed, varred ja lehed. Tuul puhus ja pidin oma tööd kaitsma kukkumise eest. Olin lilledest täielikus vaimustuses! Enne suure pimeduse saabumist tassisin oma elu suurima töö autosse. Ööselgi nägin unes neid imelisi lilli. Ja ootan pikisilmi võimalust oma väljakutse lõpuni viimistleda!

Maalilaagris

Seekordne Tartu Harrastuskunstnike Stuudio maalilaager toimus Lahemaal Vainupeal. Otsustasin ekspromdina läbi käia ja natuke pintseldada. Pikk paus on jäänud, terve aasta ei ole enam maalinud. Lahemaale jõudmiseks kulus mul terve päev, sest peatasin auto korduvalt ja läksin metsa ilusaid kohti vaatama, unustasin end mitmeks tunniks Käsmut nautima ja olin võlutud Altja rannast ja matkaradadest. Maalisin kaks pilti. Mulle meeldis viimasel päeval õpetaja Aime püstitatud ülesanne maalida Käsmu Püha Jüri kivid kontuurina kasutades taustaks ebatavalisi värve. Nii et taevas ei oleks helesinine ja meri tumesinine. Mul ei ole suuri professionaalseid kunstilisi eesmärke, kuid enda lõbuks pintseldamine on aeg-ajalt suur rõõm. Hea oli seda jälle meelde tuletada iseendale.

Barcelona, kunsti ja arhitektuuri meka

Olen päris palju ringi hulkunud, kuid pean tunnistama, et Barcelona on üks ilusamaid linnu, mida olen külastanud. Aegajalt on tunne, et iga maja vajab eraldi tähelepanu, sest on arhitektuurimälestis omaette. Mul õnnestus käia uudistamas Gaudi kõige kuulsamat modernismi meistriteost Casa Mila „La Pedrerat“. Lisan siia mõned vaated Barcelona kõige tuntuma hoone katuselt ja seest. Maja valmis 20. saj alguses. Praegu on ta täielikult renoveeritud ja avatud inimestele uudistamiseks. Midagi nii eriskummalist ja andekat ei ole ma varem näinud. Arhitektuuriliselt üks kummalisem maja minu jaoks on siiani Rotterdami kuubikmaja. Casa de Mila katus on seitsmetasandiline, tubade projekteerimisel on arvestatud, et igale poole langeks valgust. Ei tea, mismoodi need kuulsad arhitektid igapäevselt mõtlesid…ilmselt olid ka mõtted ruumilised.

Miro

Aasta tagasi oli Tallinnas võimalik külastada Miro näitust. Nüüd tegin seda uuesti, kuid hoopis teises mahus. Vahel tundub, et mõni kunstnik teeb vaid kriipse ja pintslitõmbeid ja see ongi kunst. Noore kunstniku Miro pildid olid teistsugused. Mulle meeldisid väga 20-aastase Miro maalid ja joonistused, millelt on näha, et tegelikult valdab ta suurepäraselt klassikalisi oskusi. Aastate käigus muutus ta kunstnikuks, kes oskas öelda minimaalsega maksimaalselt palju. Mulle meeldisid väga 90-aastaseks elanud kunstnikust tehtud fotod, kus ta kirglikult joonistas oma jalutuskepiga kujundeid rannaliivale. Mulle tundub, et Miro oli inimesena mitte vaid huvitav, vaid ka südamlik inimene. Igatahes, mul tekkis huvi tema biograafia vastu. Küllap leidub ka see kuskil minu jaoks.

Versaille versus Jeff Koons

Nädalalõpus oli mul huvitav tööreis Prantsusmaale Versaille'i, mis tipnes pärast väga tiheda päevakavaga koosolekut privaatse Versaille lossi külastuse ja gala õhtusöögiga Grand Trianonis.

Kõigepealt oli rõõmus äratundmine, sest olin Versaille lossi külastanud aastal 1995. Kõige lummavam koht on minu jaoks kahtlemata kuulus peeglisaal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Versaille lossis on praegu üleval Ameerika nüüdisaja kunstniku Jeff Koonsi näitus. Alguses ei saanud ma üldse aru, miks on pandud kuninganna magamistuppa rippuma kummist vähk või miks on kuninga esindussaalis maalitud lagede all täispuhutavad kilpkonnad. Ise mõtlesin, et see on võimalik vaid Prantsusmaal. Nimekas ameeriklane võib oma, vabandust väga, minu kui lihtsa inimese jaoks ajuvabasid jubinaid, demonstreerida prantsuse kunagise võimupalee katuse all. Aga alljärgnev lõik selgitab nii mõndagi lahti:

Jeff Koons (artikkel 1986.aastast): The basic story line is about art leaving the realm of the artist, when the artist loses control of the work. It’s defined basically by two ends. One would be Louis XIV — that if you put art in the hands of an aristocracy or monarch, art will become reflec-tive of ego and decorative — and on the other end of the scale would be Bob Hope — that if you give art to the masses, art will become reflective of mass ego and also decorative.

Ilmselt ongi kunst, eelkõige uue aja kunst selline nähtus, millest kõik aru ei saa ning ta mõjub just selles kontekstis aja ja koha ruumis sellisena nagu ta mõjub. Igale inimesele erinevalt. Ja vahel on eesmärk, et mõjuks šokeerivalt! Minu jaoks aga on see "päris kunst" midagi sellist, mida ma ise teha ei oska ning mis nõuab klassikalisi oskusi. Öelge mulle, kui ma olen valesti aru saanud!

Nii hea, et jääks...

Rulluisutamine Pühajärvel, üks kaunimaid radu, mida tean. Pöörad Käärikul otsa ringi, vahepeal pistad tee äärest mõne küpse metsmaasika suhu ja tagasitulles ujud sõpradega Pühajärves. Taeva kohal on roosa pilved, hakkab hämarduma. Miljonivaade järvele. Uus päev. Olen teel Pangodi poole. Käin läbi oma metsamaasikakohast ja maiustan. Teen endalegi ootamatult parempöörde, sest tahan ikka ära käia oma tuttaval paadisillal ja mõnulen tükk aega jalad vees. Tahaks maalida, aga kohe ei ole mahti...Teel Tartusse pean taas auto kinni, sest tuleb tahtmine visata end heinamaale pikali ja vaadata pilvi. Tartust plaanin läbi sõita, kuid süda käsib peatuda ja juua vähemalt tass kohvi Raekoja platsil. Teel Järvamaale süda tilgub verd, sest sõidan taas mööda rulluisurajast, kus tahaks kihutada, aga kohe ei saa. Ja maasikate, kirsside ja vaarikatega koduaias mõnuledes on suurepärane suvetunne. Lõpuks salsatama jõudes ei saa kuidagi koju minna, sest tahaks teha ühe hea tantsu veel...Suvi on nautimiseks! Nii palju ilusat on ümberringi, jääb üle vaid seda märgata. Nii hea, et jääks veel natukeseks...Minu meeleolu on praegu nautlev nagu maalil, mille autor on mulle hetkel tundmatu itaallane, kuid kelle tööd mulle väga meeldivad ja kelle pilte loodan pooleteist kuu pärast Firenzes oma silmaga näha.

One day in Latvia

Sellise põneva nimega fotonäitus oli üleval keset Riia vanalinna. Ja see oli niivõrd atraktiivse sisu ja vormiga ülespanek, et veetsin seal vähemalt poole oma paaritunnisest vabast ajast. Nimelt 20 aastat tagasi korraldasid lätlased fotokonkursi nimega ”Üks päev Lätis”. Osalesid parimad fotograafid ja saadi tõelisi kaadreid. Nüüd, aastal 2007 võeti sama aktsiooon uuesti ette EL projektina, kutsuti kohale sadakond parimat fotograafi terve ilma pealt ja tulemus oli kõikidele vaadata.

Klõpsisin paarist pildist pildi. Esimene on fotograaf Viktor Rudjko pilt ”Buss Valka” 1987, teine Romualds Pozerskis (Leedu, 1987) ”Riia buss Salduse jaamas” ja kolmas on rootslase Marcus Marcetidi ”Pita küpsetamine Bemberis”. Lahe, selliseid näitusi võiks ka Eestis teha. Ja võib-olla on isegi tehtud, kuid ma ei ole peale sattunud!

Inspireeriv!

Aegajalt naudin ma mõningate puuduste kõrval ka suurema linna eeliseid. Üks neist on KUMU. Kui ma muidu Tallinnasse sattusin, siis lihtsalt ei jaksanud enam muude asjade tegemise kõrvalt minna Kadriorgu, et vaadata mõnda näitust. Nüüd on palju lihtsam, lähed ja oledki kohal. Kui Hispaania tähe Miro maalid koosnesid värvide mängust ja sümbolitest, siis Soome kuldajastu maalid on niivõrd looduslähedased ja tõetruud, et võid kuulda kõrvus koskede veevulinat ja mõne lumise pildi ees võib hakata külm. Sain väga hästi aru, miks 1900. a Pariisi maailmanäitusel Soome paviljoni tööd nii menukaks osutusid.

Kõige rohkem meeldib mulle KUMU näituste juures võimalus kõrvaltoas vaadata dokumentaalfilme, mis tutvustab lähemalt kunstnike loomingut ja olustikku. Väljapanekul on imelisi pilte sellistelt mittesoomlaslike nimedega kunstnikelt nagu Robert Wilhelm Ekman, Werner Holmberg, Ferdinand von Wright, Adolf von Becker, Hjalmar Munsterhjelm, Fanny Churberg, Axeli Gallen-Kallela, Albert Edelfelt, Eero Järnefelt, Pekka Halonen, Hugo Simberg ja Magnus Enckell, Helene Schjerfbeck, Maria Wiik, Elin Danielson-Gambog. Soovitan soojalt seda näitust teistelegi huvilistele. See on üleval 8. juunini.

Kinomaania

Huvitavate kokkusattumuste tõttu olen sattunud oma Tallinna-elu alguses kuu aja jooksul tihedamini kinno kui teinekord terve aasta jooksul. Kui kunagi Türil korraldati filmiklubi, jälgisin neid filme suure põnevusega. Ei ole võõras ka videokokkuvõtte montaaž ja stsenaariumi kokkupanek. On olnud aegu, kui olen pidanud tundide viisi istuma ekraani ees: stopp ja tagasi, ei, nii pole hea... Aga filmindusest olen iseenesest kaugel. Esimene lüke filmide juurde oli Brasiilias, kui mu hospitalityclubi sõber küsis, kas olen ühe režissööri filme näinud. Mina ei olnud ja ta imestas, kuidas see on võimalik? Mina aga ei ole senini üldse suurt tähelepanu osutanud sellele, kes on filmi režissöör. Nüüd aga olen avastanud ühe filmi järel teise ning kõige põnevam on festivalifilmide või esilinastuste eelne asjatundja kommentaar. Mõned head ütlused ja kaadrid jooksevad veel hiljem silme eest läbi. Nagu näiteks kunstnik Pollocki eluloodraama stseen, kui Pollockilt küsiti: "Kuidas te teate, millal teie pilt on valmis?” Küsimusele vastas ta küsimusega, ehk siis: ”Kuidas te teate, millal olete lõpetanud armastamise?" Kui sinu enda jaoks on asjad iseenesestmõistetatvad, siis ei pruugi see tähendada, et ka teised asjadest samamoodi aru saavad... Nii nagu mina ei saa mitte kuidagi aru, miks peab kinos jooma ja sööma. Mis võiks olla vastuküsimus :-)?

Ajaingel

"...Kui kuulen ta häält, viib ajaingel mind tiivalöögiga tagasi..." kirjutab Epp-Maria Kokamägi oma uues raamatus "Maal". Olen lummatud sellest kaunist ootamatust näärikingist, mis pani mind mõtlema neid armsaid maale vaadates ja hingega kirjutatud jutukesi lugedes. Ilmselt ei olnud see juhus, et olen käinud Epp-Maria Tartus "Athenas" ülespandud näitust vaatamas lühikese aja jooksul juba kaks korda ning täna sattus mulle näppu "Eesti Naine", kus oli samuti sellest inimesest juttu.

Mitmeid kohti lugedes tiirutasin oma mõtetes tagasi nagu ajaingliga. Kuulmisest tähtsamadki on minu jaoks lõhnad, vahel ma lausa näen ninaga. Enne kui ma astun taas sisse mõnda armsasse majja, tean ma juba, mis lõhn seal on. Või mis lõhn seal oli 15 aastat tagasi ja see lõhn tekitab kummalise tunde. Tunde, nagu oleksin ajas just nii palju tagasi rännanud ning et ma ei ole grammigi muutunud. Olgu see soome kodule omane värskeltküpsetatud"sämpylä"lõhn või raba või sulava jää lõhn koduõuel või kevadega välja sulama hakkavate esimeste maatükkide lõhnad suusarajal, olgu see või soojusest lõhnav päikesekiir, millega meenub herilane, kes tikub südasuvel kohvitassi...

"Ma ei tea, kuhu suunab elu mind edasi, aga ma vaatan ta poole armastuse ja sõbraliku uudishimuga - mis selle käänaku tagant paistab?" kirjutab kunstnik ning mulle meeldib see mõte. Ja veel:"Tihti on nii ka elus, et see, millest ei julge unistadagi, tuleb ise su juurde. Võta ta lihtsalt vastu!"

2008, sa oled vastu võetud, kõigega, mis meil üksteisele pakkuda on!

Üks väga erililine õhtu Tartus

Ma lihtsalt pean jagama! Detsembri lõpp Tartus. Kontsertilt näitusele, edasi ülikooli kohvikusse, mõnusa kooliaja sõbrantsiga lobisemine, istumine Ateena keskuse saali rõdul loožikohal ja unistamine ning siis põikasime läbi "Suudlevatest tudengitest". Ja oh minu rõõmu, kui sain aru, et tol õhtul tegeletakse seal kunstiga! Kunstnik Imbi Kruuv õpetas huvilisi joonistama ning suur portreede sepistamine käis. Esimesest lauast leidsime tuttavad kultuuritegelased ning minul ei kulunud kaua, kui sain kätte paberi ja pastellid. "Vaata, kui mõnusalt need poisid seal istuvad!"rõõmustas meie kunstiõpetaja. "Lähme küsime, kas neid tohib joonistada!" ja juba me olimegi uusi kohti sisse võtmas. Kui ma lähen sinna kohvikusse, siis minu jaoks istuvad need kaks jäädvustatud tüüpi seal veel kaua aega!

Ma imetlen neid nooruslikke ja hakkajaid kunstiinimesi, nende loovust, loomingulisust ja suhtlemisoskust! Sattusin kõige selle lummusesse ja Edith Piafi chansonide saatel muudkui vihtusime pilte teha! Kui mõnus see kõik oli! See oli üks imeliselt vahva ja eriline õhtu, millest sai ootamatult öö, kui kodu poole tagasi vantsisime. Näpus mitu pastellipaberit, nende seas ka Imbi Kruuvi visatud portree minust, mille ma ka lisan:-)

Mulle meeldib siin Tartus! Tahan jälle maalida!