Kas kõndida või lennata?

Vahel valid omastarust mõtlemata tee, mida mööda kõnnid. Siis aga tuleb korraga selline tunne, et täna tahaks minna hoopis teistkaudu. Ja siis kohtad kedagi, keda oled ammu näha tahtnud või kedagi, kel on sulle midagi öelda. Ma ei kohanud täna mitte kedagi sellist. Aga siiski, kõndisin TEIST teed. Tegelikult kõnnin peaaegu iga päev natuke erinevat teed. Kas mul on midagi rutiini vastu või ei ole lasknud ma sel üldse tekkida? Võib-olla oleks päris mõistlik panna kell igal hommikul samal ajal tirisema ja ärgata nagu iseenesest? Ja jõuda igale poole õigeks ajaks. Praegu tahaks minna sealt treppidest üles. Ja käia hästi palju jala Tartus, erinevates armastes kohtades. OMA TARTUS, et oleks ikka oma, kui siia jälle tulen.

Nägin täna erilisi talvelinde, ilmselt siidisabasid. Nad istusid puu otsas ja sõid seal marju. Kuna marjapuud olid tee ääres, lendasid linnud iga auto tuleku peale eemale ja siis kiirustades napsasid jälle puu otsast marja. Aga autosid tuli vahetpidamata. Ja nad lendasid puule ja taas katuste taha...Kunagi oli see minu jaoks nii tähtis, kui eriti külmal talveilmal ilmusid need uhked tuttidega külalised meie arooniapõõsastele ning ma ei julgenud akna peal hingatagi, sest kartsin, et nad lendavad ära ja ma ei näe neid enam kunagi. Täna nägin. Kas sel oli midagi tegemist mu TEISE teega?