Kõrgmäestikus

Teel kõrgmäestikku tegime aklimatiseerumise eesmärgil ühe ööbimise poole maa peal. Mäkke tõustes muutub õhk hõredamaks ja raskem on hingata. Iga füüsiline pingutus pärast 2500 m võib olla raskem kui oled tasasel kodumaa pinnal harjunud. Vaated bussi aknast olid hingematvad. See polnud nagu päris. Mäed, astangud, ka teevaringud, ahvid, lõputu sinka-vonka looklemine. Tuututamist oli natuke vähemaks jäänud pärast Risikeshist lahkumist, vähemalt poolel teel. Tundsin end päris hästi, arvestades, et osad reisikaaslased olid end bussi tagaotsas pikali keeranud, pead valutasid ja seest keeras. Pööre minuga toimus umbes tund enne kohalejõudmist-hakkas lihtsalt halb. Ja kui sörkisime lehmakookide vahel pimeduses linnakese peaaegu kõige kõrgema asustatud punkti juurde, puhkesin enne kohalejõudmist lihtsalt nutma, tempo oli liiga kiire. Šerpad olid ju harjunud raskeid kotte kandma ning seal elama, mina mitte. Õnneks oli meie joogaõpetaja Jaak varunud kohalikku mäehaiguse rohtu, mis mind üles turgutas. Peavalu ja kohati ka iiveldus küll jätkus mitmel päeval, siis aga oli juba jälle hea olla.

"Teil on tohutult vedanud, et olete Badrinathi kohale jõudnud," ütles meie kohalik giid. Paljud ei pidavat üldse kohale jõudmagi, kuna näiteks mõni kilomeeter enne linna on teevaring ja kõik teed on suletud. Meie ashram (elukoht) oli ca 3300 m kõrgusel. Sealt hakkasime iga päev matkama erinevatesse sihtpunktidesse. Range joogarežiim tuletas meelde, kui oluline on praktika järjepidevus. Elasime tõsi küll, ülimalt spartalikes tingimustes. Joogasaal, mis oli ka meie õhtusöögi saal, oli külm kui hundilaut. Ma ei ole kunagi oma selles elus teinud joogat, olles selga tõmmanud kõikvõimalikud sooja pesu kihid, fliisid, suusajope, paksu jope, mütsi, puffi, villased sokid ja kõige paksemad kindad, lisaks veel fliistekk. Sooja andsid tubades radiaatorid, kuid elekter käis tihti ära. Tegelikult sai isegi sooja vett, kui panid pool tundi enne boileri sisse. Meie grupi sõbralikud mehed olid nii kenad, et parandasid ära meie vannitoa ventilaatori ümbruse, kust tuli õhtuks sisse väga külma õhku. Pluss 28 C oli vaid ununenud unistus, kuid siiski, iga päev paistis päike.

Üks meeldejäävamaid matkasid oli ronimine kose juurde (kaardi järgi ca 3800 m). Pulss oli kogu aeg üle 150, nagu ei oleks elus mitte kunagi vastupidavustrenni teinud... Ilus hetk oli see, kui sain oma matka jaoks kaasavõetud Rukkipala nosida mägedes, nautides kodust maitset ja imekspandavalt ilusaid mäestiku vaateid. Koseni ja jupp maad ka allaminees oli kõik korras. Siis jäin midagi kotist võtma ja grupp oli juba kaugel ees. Jaak vist sai aru, et mind on vaja toetada ja jäi minuga. Tegi veel vahepeal nalja, et kas võtame sulle korvi? Korv oleks olnud midagi sellist, et mina istun korvi sees ja keegi veab. Püha jumal! Ei! Jõudsin ikka omal jalal võiduka lõpuni, aga põlved olid tõesti ümmargused.

Järgmine matk kõrgele viis läbi kõige ilusamate vaadete. Jõudsime orgu, kus maalilised mäed ümbritesid meid igalt poolt. Olime kui vanajumale peopesas, ütleks selle kohta Jaan Tammsalu. Ja meil vedas tohutult. Jäin eelmiste kogemuste najalt rahulikumasse gruppi, oskasin jälgida nüüd oma pulssi ja valisin vastava tempo. Võimeid oleks olnud rohkemgi, aga meiega jäi kohalik joogaguru, kes tutvustas meile kõikvõimalikke taimi, marju, viis meid imelisse kohta jõe äärde mediteerima, näitas oma koobast, kus ta oli elanud. Laulsime üleval koopa juures mantraid. Ja see õhk, avarus, uhh!

Erinevad looduskaunid kohad, päev teises ashramis koos joogatundide, helikausside, tuletseremooniaga, esivanemate karmast vabanemise tseremoonia, hommikusöök templis ehk vastuvõtt koos kohalike vaeste joogatajatega, džunglikülastus džiipidega läbi Gangese jõestiku, ööbimine veepealses hotellis ja India suurimas veehoidlas ujumine ja päevitamine ja jooga ja jooga ja jooga. Viimasel päeval võisime minna pärast hommikust joogat šhoppama. Ja pärast terve öö otsa kestnud bussisõitu oligi sihtkohaks Tallinn. Oli vast reis!

Palverännak Põhja-Indiasse

Kui ma lugesin esmakordselt sellest joogareisist, teadsin otsekohe, et soovin seal osaleda. Enne esimese osamakse tegemist soovitas mu joogaõpetaja siiski igaks juhuks oma arstiga nõu pidada, kas kõrgmäestikku matkama minek on mulle sobiv. Minu arst vastas:"Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks te minna ei võiks." See andis mulle julgust ja erinevate riskide peale ei hakanud ma liiga palju mõtlema. Olen jõudnud sinna punkti, kus asju tuleb teha TÄNA. Viisa taotlemine, matkariiete laenamine, koosolekud enne reisi, Hatha Kria jooga I astme pühitsuse läbimine ja oligi käes oktoober! 18 päeva Indias-kõlas põnevalt ja natuke ka hirmutavalt. Olen küll palju reisinud, kuid Indias ei ole ma kunagi käinud. Minu teadmised Indiast piirdusid sellega, et suur riik, kõik piirkonnad eri näoga, klassisüsteem, räpastus, usk, templid, jooga. Natuke ikka jõudsin enne ka reisiraamatuid sirvida ja lugeda. Kohalejõudes oli ikka bussis kohe selge, et see ongi India. Piip, piip, tuut, tuut, lehmad teel, autode vahel napid manöövrid, avalikud vetsud, kus polnud mitte kunagi wc paberit, oli vaid auk, väga vürtsikad taimetoidud, kuumus, hiljem külmus, mäed ja silmipimestavad vaated koos hirmuäratavate varingute ja käänuliste teedega. Läbisime tohutuid kilomeetreid Delhist Risikeshi ja edasi Badrinathi, meie rännaku sihtkohta. Alustasime joogapealinnas Risikeshis: iga päev algusest lõpuni hommikuti kell 6.30-8.30 joogapraktika, õhtuti 19-21 jooga ja meditatsioon. Alguses saime seda teha oma uhke hotelli aias jõe ääres palmide all. Minu rõõmuks oli hotellis ka välibassein! Külastasime erinevaid joogagurusid, saades võimaluse kuulata nende elufilosoofiat, esitada küsimusi, laulda koos nendega mantraid ja elu üle järele mõelda ning filosofeerida. Meid oli kokku 18 inimest ja tegelikult kõk sujus ikka väga kenasti. Tuleb kiita meie Jaaku suure eeltöö eest ja tema abikaasat Maiut seda kõike toetamas.

Erinevate joogaõpetajate külastamisest võib teha kokkuvõtte: elu on lihtne, elame selle ise keeruliseks. Kõige tähtsam on praktika, nii headel kui halbadel aegadel. Ela lihtsalt ja loodusega kooskõlas. Kõik inimesed maa peal on võrdsed. Kõik need vaated, päike iga päev nii linnas kui mägedes, lihtsus, milles on oma võlu, vaesus, milles on ka oma võlu ja äng. Templid, kuhu sobib minna vaid paljajalu. Ahvid, kes enne reisi olid minu jaoks nunnud ja Tallinna loomaaia lemmikelanikud, osutusid mõnelgi korral agressiivseteks ja ründavateks. Aga nii nagu haigusigi, ei tohi ka neid karta. Templite, koobaste külastused, Gangese jõkke lillepärgade allavoolu saatmine, igas mõttes lahtilaskmine viis lõpus sellisesse meelteseisundisse, et oli lihtsalt hea olla, mõtted ei tunginud peale. Väga eriline elamus oli ka kohalikul jumalateenistusel käimine ja see lõppes ühise jooga ja hingamisega. Koolitus oli kokkuvõttes suurepärane, iga päev erinevad kohtumised, teadmised, elamused. Et jutt liiga pikaks ei läheks, kirjutan eraldi loo mägedesse jõudmisest ja sealsest elust.

Sussid

Olen suvest saati müdistanud ja pingutanud jõusaalis. Ligi pool aastat: ikka 45 minutit kord ja kaks kava korraga. Iga kord ei jõudnud ka. Lihtsalt ei jaksanud. Pidev väsimuse foon vajas ületamist. Aga siht oli silme ees: kes pingutab, see ei kaota kõike, siinkohal otseselt lihaseid. Medicumi jõusaal Stockmanni V korrusel on ilmselt Eesti kõige kaasaegsem ja uuem. Selliseid masinaid ei olnud ka mina varem näinud. Teed oma füsioterapeudiga masinatele tiiru peale. Sulle koostatakse oma kava, pannakse see käepaelale. Kui puudutad paelaga masinat, tuleb rõhu abil sinna soovitud sobilik raskus ja annad minna: 3 seeriat igal pool. Ja mis peamine, jõusaalis trenni tehes säilib motivatsioon pingutada ja pärast on hea olla, kui said tehtud. Eriti hea tunne on, kui vahepeal saad raskustele lisa panna. Siis aga on tunne vastupidine, kui selgub, et rohud on oma töö nii "hästi teinud," et tavapärased raskused on ületamatud või kava jääb pooleli. Aga milline pilt on siis perearstide jt suunatud patsientidel? Mina eristusin lisaks oma peitvale peapaelale ka tossude ja spordiriietega pluss see, et teadsin, mis lihaseid treenin ja miks. Valdav enamus pealevaadates mahub ühe sõna sisse: sussid. Aga kes juba spordisaalis, siis ikka juba võitjate poolel.

Uue aasta loomine

Uue aasta loomise meditatsioon imelises Infinity Space keskuses lõi vägeva energia. Meditatsioon koos kristallhelikausside ja jutuga kestis kokku üle tunni. Rännata sai igasse eluvaldkonda ja tunnetada end vägevana. Järgmisel päeval olin nagu elektrijänes. Küll sai toimetatud! Seda erilisem oli täna võimalus ise samas keskuses esimest Relaxed Fit treeningut juhendada. Vahepeal on jälle tunne, et tunneli lõpus paistabki valgus. Foto laenasin Külle Kordemetsalt.

Paranemise optimismus ja negativismus vaheldumisi

Ilusad varahommikused jalutuskäigud või siis tihti pigem magamised. Päevased jalutuskäigud igal juhul. Tunnen, kuidas vaikselt kosun ja rohkem jaksan. Kui teisipäeval oli opp, siis laupäeval veel veidi paistes näoga läksin pardilaste jõulupeole ja õhtul, ise ka imestasin, venna juubelile Pärnusse. Südame tegi soojaks, kui sain pardilaste peol "aasta vabatahtliku" tiitli. Mul on au seda organisatsiooni vabatahtlikuna esindada õiguskantsleri puuetega inimeste nõukojas. Sel aastal oli tore anda suveseminaril ka üks loeng ja traditsioonide hulka kuulub ikka ka vaprusekastide pakkimise aktsioon koos paljude teiste vabatahtlikega. Aga jah, see oli suur au ja üllatus ja jätkuvalt on põhjust tänulik olla!

Vahepeal käivad emotsioonid üles ja alla. Kui haiglas mõtlesin, et 4 oppi kolmveerand aasta kohta on palju, siis enam nii mõtle. Kohtusin seal naisega, kel oli juba 18. opp. Aga sellegipoolest, soovin nüüd oma opikarjäärile lõpu teha. Uude aastasse saan minna küll uue laubaga, aga ikkagi ta veel pulseerib ja ilmselt võtab lõplik paranemine veel aega. Vahel on üllatused sul lihtsalt tee peal. Käin ikka haigla taga Nõmme-Mustamäe metsas jalutamas ja ootamatu oli kohtuda keset metsa ehitud männipuuga! Jõuluaega jääb meenutama huvitav, kuigi päris morbiidne Linnateatri etendus, Estonia jõuluhommik ja Lütseumi kirikukontsert Kaarli kirikus. Ilmad on olnud hallid, aga ilma üle hetkel kurtmine on küll üsna viimane asi, mida praegu teha soovin :-).

Jõulupühad ja aasta lõpp on olnud toredad. Oma peret ja lähedasi ei asenda miski. Mitte keegi ei jaksa lõputult sinu isiklike muredega kaasas käia. Ise ka enam ei viitsi. Soovin, et suudaksime asjadest ja olukordadest lahti lasta, märgata oma jäikusi ja teha vajalikke muudatusi, et eluga sammu pidada. Mulle meeldis ühe mu psühholoogi ütlus:"Las raskuste läbimine olla sõnnikuks su uue ettevõtte loomisele ja edule." Ja mille poole pean veel püüdlema, on ühe teise psühholoogi soovitused:"Vabasta, ütle lahti minevikus toimunust! Kujuta ette, kuidas oled tervenenud! Kui inimene veel lahkuma ei pea, tuleb ta võimatutest olukordadest välja. Olen teel täiuslikkuse suunas. Raskustest saavad kosmilised õnnistused. Kõik raskused pöörduvad armuks. Mida sügavamal ära käime, seda kõrgemad on tipud. Otsi üles oma suur usaldus ja püüa sellesse lõdvestuda. Imed on olemas! Head uut aastat!

Enne ja pärast

Oli 2. detsember ehk ENNE. Päev enne mu neljandat peaoperatsiooni. Eestis ei saa küll ilmal lasta kunagi oma meelelolu rikkuda, kuid liiga tujutõstev see siiski ei olnud. Lasin haiglas teha kõik vajalikud protseduurid ja tundsin, et ma ei kuulu siia. Õed ja hooldajad ja arstid, kõik on toredad, aga ma ei kuulu siia. Mulle anti luba kodus magada, kuni vara enne kukke ja koitu tagasi olen. Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda :-).

Õhtuselt koeraringilt tulles kostis ust avades klirr ja minu 2003 Koreast ostetud õnnetoov võtmehoidja purunes tükkideks! Ahh, mida see ka veel tähendab? Korjasin tükid kokku ja ajasin võtmerõnga külge tagasi. Mõtted silkasid peas, et mida see küll tähendab? Oh seda eestlase ebausku küll! Kui üks võtmehoidja peab vastu 21 aastat, mida see siis peab tähendama? Väga hea võtmehoidja ju!

PÄRAST ei mäletanud ma isegi seda, kui narkoosiunne suikusin. Mäletasin küll selgelt oma arsti juttu tema osavatest kätest ja pärast sain isegi näha opisaalis tehtud indiaanlase skalbi sarnast pilti, olles ise selles, kuidas nüüd öelda pea- või kõrvalosatäitja ;-). Järgmisel päeval sain koju minna. Kõik need paistetused ja sinakad silmad jäid sellesse perioodi. Ilus oli olla. Aga mul on nüüd uus laup. Kena õmblusega, paranemas, kuigi 3 nädalat hiljem ikka veel turses. Loodan ja palun ja soovin, et aitäh kõige eest, teeme nüüd midagi igapäevasemat ka. Igapäevane asi on küll iga inimese jaoks erinev. Olen tänulik armsale haiglapersonalile ja oma arstile, kel huumorimeel on healt tasemel ja loodetavasti ka lõpptulemus.

Lihtsalt pean toitumisnõustajana lisama siia oma viimase päeva haigla õhtusöögi. Kuna olin märkinud, et palun menüüs arvestada sooviga gluteenivaba, piimavaba ja lisatud suhkru vaba, olid nad mulle lisanud igaks juhuks juurde ka vegan. Nii ma oma kanaprae kartulitega pintslisse panin. Väga maitsev lihavaba oli ;-). Ja sain ka Korea saladusele jälile. Üks tore õde, kes on suur Korea kultuuri fänn, rääkis mulle haiglas, et samal päeval, kui minu võtmehoidja kokku kukkus, toimus Lõuna-Koreas ca 2,5 tunniks riigipööre. Nüüd on loodetavasti nii Korea kui minu võtmega kõik jälle kontrolli all!

Jõusaal, jõukadu, superdoosid...

Jätkasin füsioterapeudi ja jõusaali külastamisega, tegin teise lühitutvustuse oma planeeritavad OÜ kohta BNI kogukonnas, pidasin mõne lühiloengu toitumisest, tegin mõned trenniampsud, käisin erinevate treenerite juures joogas, venitustrennides. Kõik sujus, kuni mu teisel superkeemia korral tõsteti veelgi doosi. Arst julgustas võtma oksendamisvastaseid ravimeid alla, sest need on üsna ohutud. Kuna esimene öö oli jälle väga hull ja piinarikas, kuulasin teda. Käisin keemiakuuri ajal ka paar korda jõusaalis, kuid tundus, et jõud läheb lihtsalt kehast välja. Minu valmis timmitud raskused olid hiidrasked, lihtsalt ei jõudnud läbi teha tavalist protseduusi 45 minutiga. Iga päevaga läks enesetunne hullemaks. Kõht jäi nädalaks lootusetult kinni, olemine läks aina hägusemaks. Nädala pärast ei tundnud ma end ise ka enam ära. Tasakaal ja mälu olid häirunud, käekiri kehv, kõne häirunud, paroolid ja numbrid peast nagu pühitud, keerdtrepist trepikojas allasaamiseks pidin elus esimest korda kasutama trepikäsipuude abi ja seitse korda mõõtma, kuhu astun. Kallis abikaasa viis mu EMOsse. Mida nad seal mulle kõik tilgutasid ja kuidagi andsin nõusoleku kõike teha, mis vaja... Õhtuks lasti mind siiski koju ja siis taaskord taastuma. Jätsin pooleli ühe koolituse, jätsin ära kõik tööampsud-trennid. Kuidagi ikka vedasin end mõne päeva pärast kohale Sally Stuudiosse lemmiklooma kursusele. Õnneks kestis see terve sügise. Nüüd on meie kallis Grey lõuendile jäädvustatud. Ja mina vist olen end ka kuu aega hiljem enam-vähem leidnud.

Pässikust kaevetöödeni

Mis või kes see on? Jah, õige, kasepässik! Mis saab olla hoolivam ja toredam, kui see tuuakse sulle koos jõhvikatega kingituseks Lapimaa tundrast? Mitte miski! Tänaseks on see tükeldatud ja osaliselt ka jahvatatud ning joon seda igal hommikul. Arvasin, et ei maitse hästi, aga tegelikult on täitsa joodav, üsna neutraalne. Arst küll ütles, et kui soovite, siis jooge. See on looduslik keemiaravi. Iseasi, kas see teie ajubarjääri lävib. Noh, teen siis mõtte endale sobivamaks: joon kasepässiku teed, sest see aitab mul looduslikul moel terveneda.

Kas maailmas juhtub imesid? Mina usun, et jah, koguaeg, kui neid märgata. Oma 6-nädalase haiglakarjääri ajal käisin enamustel päevadel kahte väepuud kallistamas. Ühel minu ragulkapuul olid ühel päeval peal armsad seenekesed. Ilmselt mingi märk, sest päev hiljem olid need tõmbunud täpiks! Usun, et sama teevad ka mulle järele jäänud võimalikud pahad rakud. Annavad alla ja lubavad mul jätkata elu parimal moel. Inimesed, kas te teate, kui õnnelikud te tegelikult olete? Kasvõi selle pisikese asja pärast, et te ei pea võtma ravimeid, eriti veel täiskeemilisi tablette, mis hävitavad lisaks haigetele rakkudele ka terved??? Sarnane ühe silmapilgu muutus toimus nädalavahetusel, kui taevas meie ees kumas erkpunaselt. Tegin ruttu pilti ja mõtlesin, et teen 100 m pärast uuesti, kuid hetke pärast oli taevas asendunud hallusega.

Kaevetööd on toimunud peamiselt hingetasandil. Oli rõõm käia teadjanaise Mai-Agate Väljataga loengul ning seejärel ka eravastuvõtul. Mõned mõtted, millega edasi minna: Lase elul kulgeda ja ta toob selle, mida ta pakub. Sa ei saa kõige parema tahtmise juures olla süüdi kellegi teise surmas ega haiguses. Mina olen isikuna täiuslik! Ma olen alati hoitud, kaitstud, armastatud, tervendatud oma kõrgemate jõudude poolt ja nad juhivad mind igal sammul. Kõikide murede algpõhjus on sinu tunnetes. Ära süüdista ennast isikuna! Lõpeta mõtlemine, tee kõike südame tunnete järgi. See kõik aitab mul arstide poolt tulnud enesekaitse sõnumeid tervenemise heaks ümber sõnastada. Ka nädalavahetusel toimunud konstellatsioonipäev ning isikliku teema lahtivõtmine andis niipalju leevendust! Kui on mõni teema lapsepõlvest jäänud vaevama, saab endale ettekujutatud või läbimängitud olukorras öelda, et ma olin ju ainult laps ja paluda andestust. Mõned mõtted kogenud Austria terapeudilt: Kuni hetkeni, kui sa pole valmis vastu võtma oma vanemaid sellisena nagu nad on/olid, ei toeta energia sind. Pööra mõte sellele, kui rikas oled praegu, mitte sellele, kui õnnetu olid varem. Sul ei ole vaja päästa kogu maailma. Piisab, kui tegeled vaid enda probleemiga. Omaenda saatust kanda on piisav. Iga tõde, mis päevavalguse kätte tuleb, töötab meie heaks. Muuda äratundmine võimalikuks oma kehas! Mul on nii palju veel õppida!

Karje - 6 nädalat järjest

Ma pole kunagi oodanud rohkem oma pulma-aastapäeva kui seekord. Tinapulm ikkagi ka, aga sel päeval võtsin oma viimase selle kuuri mürgi, 42 päeva järjest ja päev hiljem lõppes 30 korda väldanud kiiritus. Mulle tundus juba, et käin PERHis tööl. Iga nädal vereproovid, iga päev protseduurid. Ükskord sõitsin oma ettevõtluskoolitusele, aga olin automaatselt pööranud haigla suunas ;-). Rutiin, uus dieet, kergem olek, alguses hirm, hiljem oligi pigem töö. Kui viimasel päeval maski endaga koju kaasa küsisin ja selle põrandale maha panin, oli meil koos mehega sama mõte: Munchi "Karje!" See on maalitud 1893. Kunstiabi veeb kirjeldab: Väidetavalt on teose idee tulnud Munchi tabanud paanikahoost kui ta koos kahe sõbraga Oslo lähedal jalutas. Ühele poole jäi linn ja teisele poole fjord. Päike oli silmapiiri taha vajumas ja värvis äkitselt kogu taeva punaseks. Munchile tundus nagu oleks lõputu karje läbistanud looduse. Ta seisis ja värises üle terve keha. On ka väidetud, et Munch väljendas selle maaliga isiklikku või tollase põlvkonna ängitunnet. Kahtlemata on selle teose populaarsus seotud sellega, et sobib sümboliseerima ka tänapäeva argielu pingeid ja stressi. Ka minu jaoks on see tähendus sümboolne, sest enamus inimkonna hädasid tuleb üleliigsest pingest, millega me enam mingil hetkel hakkama ei saa ja kehas väljendub see mingi haigusena. "Karje" on laenatud internetist. Minu mask nägi siis välja selline:

Ja mina nägin välja oma protseduurinurgas sedasi. Muidugi sõidutati mind sinna masinasse sisse ja mask oli väga tihkelt ja valusalt ümber. Nägu oli pärast veel vähemalt tund või paar ruuduline.

Karje on nüüd valla lastud, aga kui keegi küsib, kas see oli tehtav, siis vastus on jah. Olen ju elus. Ja samal perioodil olen õppinud väga palju elust, haigustest, hirmust ja sellest vabanemisest ning iseendast. Kui mõni tuttav on kommenteerinud, et tundub, et oled uue hingamise saanud või et sul on praegu mugavusstsoon, et annad nii vähe trenne, siis nii on. Mugavusstsoonist on asi küll üsna kaugel, aga tõsi on see, et naudin igat päeva ja teen tulevikuplaane, püüdes elada ikka tänases päevas.

Meeliülendavad elamused

Need elamused on tegelikult kogu aeg meie ümber. Vahel vaid sammukese kaugusel, ole vaid mees (või naine) ja mine naudi! Viimastel aastatel olen millegipärast jäänud kontsertitelt ja etendustelt eemale. Muidugi see libavale, et mul pole aega, alati mõjuv põhjendus, et olen väsinud või ei viitsi pileteid hankida ja palju muud. Kui aga soovid elamustest osa saada, hakka vaid pihta!

Augusti alguses tuli minu postkasti info, et Padisel toimub "Jääääre" kontsert. "Jäääär" tähendab minu jaoks tudengiaastaid, parimaid lähimaid sõpru, paljusid kontserte ning kunagi Tartus tipnes see ühel väljaskäimisel tolleaegse minu jaoks nr 1 jääääreka koju peole jõudmisega. Ühesõnaga nostalgialaks. Otsustasin, et lähen, kasvõi üksi! Kaugel see Padise ikka on! Ja kerge vaevaga ühines minuga veel kaks toredat sõpra ning sinna meie tee viiski. Soe sume suveõhtu, taaskond mälestusi pakkuv Padise klooster, mis mälestuses oli vaid varemete kujul. Nüüd oli võimalus ka torni ronida! Ja kogu aeg ilmusid nostalgilised hea sõbranna (ta tunneb end siin tekstis ära kindlasti) meenutused erinevatelt kontsertitelt, kus praegused tegijad meenutavad, et publik vananeb koos nendega ning koosneb suures osas naistest. Ja kõige paremad olid minu jaoks midugi need mõned kõige vanemad lood. Oh, küll oli ilus õhtu! Ja kui juba rääkida paari sammu astumisest, siis meie kodu kõrval Vaikses pargis toimus Inese kontsert. Neid samme oli eriti lihtne teha! Aga kui rääkida elamustest, siis MUBAs toimunud Ingmar Kiviloo toetuskontsert koos kõige eredamate tähtedega oli pisarateni liigutav! Samal laval astusid üles Rein Rannap, Tõnis Mägi, Jassi Zahharov, Jarek Kasar ning Ingmar Kiviloo ise nii klaveri, keelpillide kui bändi saatel. Kui Jassi Sahharov laulis oma võimsal häälel kadunud Urmas Alenderi loomingut, hakkasid pisarad lihtsalt voolama...pea kõigest puhtaks, emotsioon vallutas mind! Ja järjest enam kisub mind ka klassika poole. Kontsert algas Kiviloo ja Rannapi Ungari rapsoodiaga (siin võin olla ebatäpne), aga see oli võimas!

Onu Aksel

Sügaval koroonaajal 2021 toimus lasteaias luulekonkurss ja tänu sellele on mul olemas oma pojast video. Kahjuks ei õnnestu mul seda siia lisada ja luba pole ma ka küsinud, aga tekst raamatust "Las laps loeb" on siin:

Kuna raamatus oli illustatsiooniks juures onu Aksel, kel oli kolm karva peas, arvasin ma alati, et ta on kiilaspea. Kui nüüd lihtsalt luuletust kuulata, siis ei pruugigi see olla :-). Aga tänaseks päevaks olen mina tädi Aksel. Juukseid on mujal peale sügava otsmiku ja pea külgede veel siiski rohkem kui onu Akslil, aga jah...pööran siis asja positiivseks: ravi toimib. Tean, et see pole oluline ja kunagi nad kasvavad tagasi, aga emotsionaalselt ei ole see just meeldiv. Vähem kui pool veel teha, ca 3 nädalat. Inimese organism on kõikvõimas. Harjub kõigega, isegi kõige hullemaga. Minu hormoonide, valuvaigistite, rohkete antibiootikumide ja lõpuks ka keemiarohtudega rikastatud keha saab täna juba hakkama. Olen selle eest tänulik, kuid pingutan ka ise palju. Minu uus dieet on imeline, aitab tunda end kergemana ning kaal vähehaaval langeb ja normaliseerub.

Kuidas siis võitlen selles olukorras ellujäämisega? - iiveldus: homeöpaatia, viimasel ajal piisab jõhvikast või pihlakast - loobumine: olen loobunud vist juba peaaegu kõigest üleliigsest, aga veel on minna - andestamine: kui minu andestamised on kellelgi kohale jõudnud, palun võtke vastu - järjepidevus: iga päev võtan rohtu ja tööpäevadel käin kosmoselaevas - hirmud: proovin need ära anda ja usaldada kellegi kõrgema kätte - öised ärkamised ja une katkestused umbes poole 4 paiku - teen joogat, hingan ja mediteerin ja magan seejärel edasi - aju töö: õpin Duo-Lingost prantsuse keelt, ristsõnad on ka ostetud, aga pole olnud mahti liiga palju teha - pealetükkivad mõtted: tegelen ka nendega ja püüan nad muuta pilvedeks, mis tulevad ja lähevad - tuleviku planeerimine, sest plaanin terveks saada - ettevõtluskursuse lõpetamine on jõudnud äriplaani valmimiseni ja peagi tuleb kaitsta kursuse lõputöö - emotsioonid käivad vahel ikka üles-alla, aga püüan ümbritseda end toetavate sõpradega. Küll on armas, et olete olemas! - känguda võivad lihased: käin regulaarselt jõusaalis füsioterapeudi valvsa pingu all - veidi häirunud tasakaal: harjutan ja harjutan ja kohati on see juba päris hea - energia laadimine: raba, mets, puud, perekond, energeetilised kohad - soov luua: kui läheb veidi vabamaks see aeg, ostan omale õlivärvid ja hakkan pintseldama või siis leian omale kursused - detoksifikatsioon: joon palju vett, pressin värskeid mahlu, söön aedvilju, hingan (eriti öösiti :-) lahtise katuseakna all - eneseareng: suurepärane loengutesari USAst, blogid, raamatud - ohjah ning palju muud Elu on elamiseks! Kui veel suudaks paremini võtta päev korraga, siis oleks palju kergem. Leppimine elu ja olukorraga tuleb aeglaselt, aga tuleb.

Top 5 päev

Oli 7. augusti hommik. Päev, mil alustasin kombineeritud keemiatableti ja kiiritusraviga. Arvasin, et olen uueks 6-nädalaseks katsumuseks valmis. Teatasin perele hommikusöögilauas, et lähen haiglasse rattaga. "Ilus ilm ja see aitab mul päeva paremaks teha-saan värskes õhus viibida ning talun oma esimese doosi ehk paremini ära," olin optimistik. Vahemaa ju veidi alla 5 km, mis see siis ikka ära ei ole: edasi-tagasi umbes 10 km. Kui mu vanem poeg (13) sellest kuulis, ütles ta:" Emme, kas sa oled hulluks läinud? Sa võtad seda rohtu ju esimene kord ja sa ei tea, kuidas see sulle mõjub! Ära mine rattaga!" Lõin mõttes käega, lähen ikka. Aga kui lugesin ravimi infolehte, oli seal sarnane jutt, märkega, ärge sõitke jalgrattaga. Hiljem olin oma väikesele tarkpeale ainult tänulik. Võtsin auto.

Siit rohtudest on 6 pakki veel puudu, sest apteegis ei olnud nii palju. Tahaks nende kohta öelda mürk, kuid hellitavamalt on see siiski hetkel elupäästev ravum :-). Õigel kellaajal võtsin pidulikult sisse oma esimesed tabletid. Ei kulunud palju aega, kui käed hakkasid värisema. Veidi aja pärast läks süda pahaks ja hakkas iiveldama. Käsi haaras kiiresti homeöpaatia apteegi järele ja sain kiiresti leevendust. Haiglasse jõudes andsin vereproovi, käisin arsti juurest läbi ja sain oodata lisatunni enne oma esimest "kosmoselaevaga" sõitu. Jõin paar topsi vett ja see tekitas imeliku tunde. Just siis jõudis järjekord minuni... Olen väike klaustrofoobik ja talun üsna raskelt väikeseid ruume. Nüüd pandi mind pikali, näole minu järgi tehtud mask, millega klammerdati mind väga tihkelt ja ebemeeldivalt lavatsile kinni. See oli liiga kõva ja surus mind maadligi. Esimesel korral läks päris palju aega seadistamiseks, märgete tegemiseks maskile. Olin seal pikali, kergelt iiveldas ja mõtlesin vaid: hingan sisse, hingan välja, hingan sisse, hingan välja...joogaõpetaja kursustest oli siinkohal praktiliselt abi. Kui õudustest pääsesin, hakkas mul autoroolis halb. "Appi, kas midagi tuleb üles?" oli kole mõte peas. Taaskord oli terakestest abi. Jõudsin õnnelikult koju, suutsin isegi süüa ja koeraga jalutada. Aga tuppa jõudes jõudsin õnneks õigel ajal wc potti kallistama... Oeh. Kas nüüd hakkabki nii olema? 42 päeva järjest. See oli minu elu top 5 hirmsaim päev.

Järgmisel päeva koolis olles oli rohu võtmise ja protseduuri ees suur hirm. Kas jälle kordub sama reaktsioon? Keha on ju tark, püüab mürkidest vabaneda. Seda ei saa talle pahaks panna. Ega ise ka vabatahtlikult seda ravi läbi ei teeks, kuigi ju ikka teen. Päev korraga. Ka teisel korral oli see kõik üsna kole. Hirm teadmatuse ees on võimas ja mul puub kontroll seda ohjeldada. Kunagi vast saan selle nõksu kätte. Pärast osakonna õdede juures käimist sain end seal tühjaks nutta. Nad on parimad psühholoogid ja lohutajad, keda olen kohanud...kogemus maksab. Sealt edasi järgin rutiini ja kõik läheb mõnevõrra libedamalt. Küll koos mõningase iiveldusega ja alguses ka õudusunenägudega ja unehäiretega, aga siiski juba palju paremini kui alguses. Keskendun eesmärgile. Peaaegu kolmandik on tänaseks tehtud. Olen veendunud, et kõik inimesed, kes sedalaadi õudused on läbi teinud ja terveks saanud, on kangelased. Nad väärivad vähemalt orderit. Ei tea, kas keegi mulle ka selle annab ;-)?

Iga päev midagi head - pole ju palju tahetud!

Olen otsustanud kõik oma päevad elada rõõmsalt. Vähemalt leian igasse päeva midagigi rõõmutoovat. Olgu igas päevas päikseke! Sellele aitab kaasa hommikul ärgates minu armas ustav koerast nunnupall. Oh seda rõõmu ja mürglit, kui ma ta hommikul tuppa lasen! See rõõm on nii siiras ja piiritu ja ta tahab mängida ja kohe! Kuidas sa siis oled mossis ja ütled, et ei. No ei ütle ju! Kena algus päevale on garanteeritud!

Haigla taga metsas on väga paljud puud läbi kallistatud. Rabalõhn, metsaõhk, seekõik toidab mind. Päris kindlasti on mul oma toetavad väekohad. Mulle meeldib ringi sõita, kuigi eriti palju ma seda praegu teha ei saa. Aga iga kell saan viibida oma aias, pargis, maakohas. Hiljuti küsiti minult kahel järjestikusel päeval:"Kaua arstid on sulle aega elada andnud?" See natuke jahmatas mind, ma pole kunagi nii ise mõelnud. Pigem ikka, et saan terveks!

Ja tähtis on toetada end hea energiaga ning teadlikult. Mõnes kohas on seda energiat imeliselt külluslikult ja seal on väga hea olla! Olen terve oma täiskasvanuelu teinud huvitavat tööd. Paralleelselt on olnud 2-4 töökohta ja selline vaheldusrikkus on mulle ikka rõõmu pakkunud. Viimasel ajal hakkas see ära kaduma. Mõttetud vaiksed peidetud konfliktid hakkasid seestpoolt hävitama. Las see jääb õppetunniks, mis sai õpitud. Elu ei ole seda väärt, et end ise materdada lasta. Mul on heameel selle üle, et välja on ilmunud mu sõbrad. See teeb palju rõõmu, kui keegi helistab, kutsub välja jalutama, kuskile üritusele, kohvikusse või loodusesse. Elu on jagamiseks!

Kui selline haigus tuleb sind õpetama, on aeg muutusteks. Varem poleks ma iial arvanud, et suudan üleöö minna üle dieedile, kust puuduvad kolm valget sõpra. Aga nüüd ma seda tegin. Jah, viimasel päeval küll nautisin mõnuga juustukerast rohkeid viile, kodujuustu ja keefiri, aga nüüd on see suhteliselt kerge. Olen otsustanud ja nii on praegu parem. Valmistan kombutšat ja loen poes hoolega silte. Kindlasti annab see hea võimaluse oma toidulauda hoopis rikastada! Las see olla siis vaimne teekond, mis arendab ja rikastab. Küll piinarikas ja pikk, aga las olla lõppkokkuvõttes arendav kogemus. See on ajutine. Ma paranen rõõmu ja kergusega! Ma usaldan elu loomulikku kulgu.

Üks samm edasi, kaks sammu tagasi...

Tigu, jah, just tigu on see, kellega võin oma raviprotsessi võrrelda. Pildi laenasin internetist. Juuli alguses kutsuti mind haiglasse, et "haava puhastada." Teise osakonna arst mainis, et talle ei meeldi minu MRT (magnetresonants) pilt. Kästi igaks juhuks tulla söömata. Enne protseduuri palusin, et vaba olev kirurg räägiks, mis tal plaanis teha. "Tegu on abtsessiga, tõsise mädapõletikuga teie ajus. Bakter on sinna sisse pääsenud ja palju pahandust teinud. Luulapi utiliseerime," midagi sellist rääkis mulle võõras arst. Põlved läksid nõrgaks. Alles eile mängisin Pärnus rannatennist, enesetunne oli hea, ainult haav ei paranenud loodetud kiirusega. Olin võtnud 10 päeva antibiootikume. Olin teinud kuulekalt kõik, mis kästi. Äkki liiga kuulekalt? See luulapi utiliseerimine tähendab arstide keeles, et viskavad mu otsmikuluust suure tüki lihtsalt minema. "Selle taastame ja teeme millalgi uue operatsiooni, praegu jätkub 6 nädalat antibakteriaalset ravi," kostus hirmuäratav sõnum. Ja oligi aeg sõita narkoosisaali.

Vähemalt olin saanud natuke suve nautida. Ujuda kolm korda jões, nautida head seltskonda perelaagris, pidada loengut, süüa maasikaid, olla kodus, tähistada pere ringis jaanipäeva. Peaaegu nagu oleks suvi tehtud, vähemalt nuusutatud! Intensiivravi palatis ärgates oli enesetunne jälle närb. Magada ei saanud. Järgmise ööpäeva sain olla juba kodusamas intensiivis oma korrusel ja vastata hommikul toredatele küsimustele stiilis, mis aasta täna on. Ja aru ma alguses ei saanud, miks mul kogu aeg voolikutest midagi sisse tilgub. Selgus, et mulle om määratud 10x ööpäevas kahte erinevat antibiootikumi ja on paigaldatud midagi eriti valusat kaena aluse lähedale. See oli tsentraalveeni kanüül, mis lõpuni välja oli valus-valus, ebameeldiv oma viie nõelapistega. Ja minu graafik oli nii tihe, et isegi öösel ei saanud enam sõba silmale... Nii 10 päeva.

Kolmandal päeval pärast oppi julgesin välja minna. Suutsin vahepeal pargipingil puhates teha umbes 3000 sammu ja see oli ka pingutuse tipp. Kallis kaasa luges mulle haiglaperioodi ajal terve raamatu ette. Soovitan soojalt, Osolini "Part lendab edasi." Ja see on imeline tunne, kui sulle loetakse raamatut! Samas mõnusalt uinutav. Edasi vorm tõusis iga päevaga ning mina hulkusin peamiselt metsas. Vahel jõudsin ka korraks kodus käia ning mere ääres. Aga pikim paus oli vaid 3 tundi, nii et ajakasutus pidi hea olema! Aga ohhhh, see protseduuride väljakannatamine oli piin! Õnneks sain jalka MM finaaliks napilt koju. Et täita kohustus, mille eesmärk oli süüa ära elu antibiootikumide kogus: 6 nädalat!

Kõige rohkem meeldis mulle siiski ühe õe ütlus:"Njüüd on vaja teise palatisse kolida. Siin pjalatis on mjeil ikka rjasked haiged." Aga sellest luksuslikust privaatpalatist jäävad mulle ilusad mälestused eriti kaunitest loojangutest ning sain oma voodist jalgpalli suurvõistlust jälgida. Ja loomulikult olen tänulik oma uuele arstile, kes päris tihti käis mu haava vaatamas ja õdedele ja teistele abilistele, kes teevad superhästi oma tööd.

No brain, no headache

Vajasin veidi aega toibumiseks ja hakkasin tegutsema. Paar nädalat oli möödunud vaikuses ning hakkasin huvi tundma, kuidas ja mis edasi. Oma digiloo uudiste tulemusena otsisin järgmisel hommikul üles oma kirurgi, kellega õnnestus koguni 40 minutit vestelda. See oli hariv, mõnevõrra õudne, aga vähemalt plaan enam-vähem selge: tuleb suunamine onkoloogi juurde ja ravi võib jätkuda. Samal päeval toimus suurepärane päevane seminar dr Robertsonilt Inglismaalt. Ühelt poolt olin nagu panniga pähe saanud uudiste raskemeelsusega, teiselt poolt oli operatsioonist möödas ju vaid kaks nädalat. Aga see toitumise ja tervisealane seminar oli suurepärane! Pealegi sain professori enda käest mõningad näpunäited toitumislisandite võtmiseks ravi vaheaegadel. "Sa oled heas vormis ja see on sinu edu trump. Palju lihtsam on seda kõike läbida, kui oled olnud liikuv ning toitunud tervislikult!" julgustas mind dr Robertson isiklikult. Vahepeal jälle aeg liikus edasi, aga minul pole mingit infot, miks pole kirjutatud suunamiskirja. Tõesti, ma soovin elada! Mul on pere, kaks väikest last! Lugematu arv kõnesid, pöördumisi ning lõpuks üks "juhendatud" kiri, millele saabuski järgmisel päeval vastus kirurgilt: püüame leida uue operatsiooni aja lähinädalatel. Aah, kuidas palun??? Jälle? Taas tuli toibuda, konsulteerida ja sain aru, et see on siiski pigem hea uudis. Kui on võimalik opereerimisega kasvaja massi vähendada, siis tuleb seda teha. Möödus 1,5 kuud ning lõpuks ometi läksin oma teisele nüsimisele. Uuesti tuli sama lugu läbi teha. Käes oli juba lõuna, kui teatati, et opp lükkub edasi ja lubati natukeseks õue hulkuma. Siis aga tuli kiiresti telefonikõne peale tagasi rutata, sest käes oli minu hetk. Mul oli kohutav peavalu. Söömata-joomata. Korraga alles siis märkasin õdede laua taga silti: No brain, no headache. Mis arvate, kas see oli julgustav sõnum mulle sel ajahetkel? Minu voodi kihutas aga peagi opisaali ning varsti saabus päästev narkoosiuni.

Täielik kosmos!

On 2. mai ja ma avan muuseas oma digiloo. Vaikus...šokk...ma ei usu oma silmi...ma olen olnud lillelaps, idealist, näinud ikka positiivsust paljudes asjades, lootnud, et maailm on ilus ja hea. Aga nüüd, ongi täielik kosmos! Sõbrake mu peas ei ole loomult hea. Isver! Ma olen seda kõike ju kõrvalt näinud, ma ju tean suurtes piirides, mis koledus mind ees võib oodata... Mind tabab valu, äng, pisarad lihtsalt jooksevad, nuuksumine ei lase hingata. Ma ei suuda sellega leppida! Läheb paar tunnikest, võtan end kokku ja ei tea veel sel hetkel, et nüüd tuleb hakata ise oma projekti juhtima. Ja mulle tundub, et kedagi teist see ei huvita. Peale oma lähedaste muidugi. Keegi minuga ei kontakteeru, edasi ei suuna ja mulle tundub, et tuleb teha kõik, mis minu võimuses. Ma tunnen, et olen üksi, õnnetu, alaväärne. Ometigi tean, et olen terve elanud tervislikku elu, igal hetkel teinud tervislikke valikuid, aga nüüd ikkagi kosmos...täielik kosmus...astrotsütoom...taevatähed... Foto on laenatud: NASA/ESA/M. Beasley (Instituto de Astrofísica de Canarias)

Haigla, intensiivravi ja uued kogemused

Minu operatsioon toimus 19. aprillil. Nagu ikka, viimane söömine-joomine tohib olla eelmisel õhtul, sind sõidutatakse voodiga narkoosisaali, seal kustud ära ja kui äratakse, oled intensiivravi palatis. Proovisin kohe ärgates liigutada oma varbaid ja sõrmi ning kuulasin, kas saan kõnest äru. Sain ja rõõmustasin! Varsti tulid külla armas abikaasa ja poeg. Eelnevalt veel julgustasin, et mul pole näha ühtegi haava, sest tundsin, et kukla taga on pats ja ilmselt seal ka haav. Kui aga kallid külalised sisse astusid, nägin peegeldust prügikasti kaanel: otsmik oli plaastreid täis ja mu haav oligi tehtud juustepiirile. Nagu hiljem selgus, ikka korralik...Rõõm külalistest oli suur, sama suur oli nälg. Edasi järgnes öö, kus magasin täpselt 10 min kaupa. Mind saatis ja äratas teise palati naabri oigamine:"Oi! Valus! Kaunis neiu! Oi-oi!" Jne. Olin hommikuks päris väsinud. Järgmise öö veetsin juba teises intensiivis oma korrusel ja elasin üle mitmed metamorfoosid kinni paistetanud silma, paistes põse ja alanenud enesehinnanguga. "See pole midagi, täiesti tavaline;" lohutasid õed. Ja noh, kolmandal päeval olingi juba natuke oma nägu. Viie päeva pärast sain juba koju. Päris kindlasti oli eriline see, et operatsiooniga samaaegselt sadas maha paks lumi ja kõik oli valge nagu jõulu ajal.. Seda päris mitmeks päevaks.

Ja koju tulles olid mu sünnipäevalilled lume all.

Ja elujõud sulatas peagi enda ümbert lume.