Müncheni veebruarivalss

München tervitas meid veebruaris kevadise pehmusega, mis sobis kummaliselt hästi linna aristokraatliku ilmega. Läksime sinna koos abikaasaga neljaks päevaks, et kohtuda mu hea sõbranna Johannega Kanadast – ja juba esimesel õhtul tundus, et linn ise oli meie kohtumise erilisust tajunud. See kokkusaamine oli pikalt ette planeeritud. Kõige suuremad elamused olid muidugi need, mis jäid kauaks hinge: Munich Residenz, BMW Welt ja BMW Museum, Viktualienmarkt, kohalik toit ja arhitektuur, mis on korraga nii rangelt saksa kui ka üllatavalt poeetiline. Kuigi, ma ei saa jätta mainimata, mind hämmastas rämps tänavatel. Seni olin arvanud, et Saksamaal on alati kõik „alles in ordnung.“

Müncheni vanalinn ja klassika. Esimene päev kulus kohaliku arhitektuuri, atmosfääri nautimisele ja lihtsalt koos olemisele. Marienplatz oma Glockenspieliga pani meid peatuma ja vaatama, kuidas linn hingab. Frauenkirche kaksiktornid tõusid üle vanalinna nagu vaiksed valvurid. Teisel päeval kohtusime Johanne ja Andre’ga. Oli tunne, nagu oleksid kaks maailma korraks kokku saanud: meie Euroopa rütm ja nende Kanada avarus. Residents oli aga midagi muud – see oli koht, kus aeg aeglustus. Jalutasime läbi saalide, mis nägid välja nagu nad oleksid valmis kohe mõne kuningliku balli jaoks. Ja jah, me tantsisime seal kaasaga valssi. Spontaanselt, kohe suured ringid, omastarust perfektselt nagu oma pulmapeol ja tundsime, kuidas ruum meid endasse võttis. Küll ikka oli vaadata ja imestada seal imelises residentsis. Õhtul istusime traditsioonilises õllehallis, kus õlu oli külm, toit raske ja atmosfäär kuum.

Muuseumid ja autod BMW Welt ja BMW Museum olid tõeline disaini ja insenerimõtte pidu. Tutvustuses oli kirjas: “BMW Welt and BMW Museum – great for design, engineering, and car lovers.” Täpselt nii oligi. Iga detail oli läbimõeldud, iga pind läikis nagu tulevik ise. Kuna olen ise ka kunagi, tagantjärele vaadates võib öelda „lolli peaga,“ ostnud omale autoturult kasutatud BMW 525, siis osasid mudeleid vaatasin ikkagi nostalgiaga😉. Muidugi tegin pilti mõningate peaaegu et ainueksemplaridega ja kuidagi hirmsasti hakkas mulle meeldima Mini. Nüüd näen neid iga päev linna peal ringi uhamas.

Olümpiapark pakkus hingamisruumi – avarad vaated, 1972. aasta olümpiamängude arhitektuur. Sinna peab kunagi tagasi minema, sest muuseum oli nii rikkalik, et vihmaga jalutama enam minna ei viitsinudki. Kohalik toit ja eluolu Eks tegime natuke ostlemist ka selle aja jooksul, aga tõeline pärl oli Viktualienmarkt. Kirjeldus “Viktualienmarkt – fresh food, local specialties, great for lunch.” Täpselt nii – värske kraam, kohalikud maitsed, inimesed, kes tundusid olevat seal igapäevase rutiini keskel, samal ajal kui meie olime puhkusel. Sõime, jalutasime, vaatasime linna. München oli korraga elegantne ja inimlik, täis ajalugu, disaini, head toitu ja sõpradega jagatud hetki. Ja kuigi tänavarämps ja kodutud rikkusid mu illusiooni saksa perfektsusest, oli see aus meeldetuletus: iga linn on päris. Iga linn on elus. Ja aastakümnete kaugused sõprussuhted on ikka veel värsked. Koju jõudes oli tunne, et puhkuseamps kestis mitte neli päeva vaid kaks nädalat!