Üks samm edasi, kaks sammu tagasi...

Tigu, jah, just tigu on see, kellega võin oma raviprotsessi võrrelda. Pildi laenasin internetist. Juuli alguses kutsuti mind haiglasse, et "haava puhastada." Teise osakonna arst mainis, et talle ei meeldi minu MRT (magnetresonants) pilt. Kästi igaks juhuks tulla söömata. Enne protseduuri palusin, et vaba olev kirurg räägiks, mis tal plaanis teha. "Tegu on abtsessiga, tõsise mädapõletikuga teie ajus. Bakter on sinna sisse pääsenud ja palju pahandust teinud. Luulapi utiliseerime," midagi sellist rääkis mulle võõras arst. Põlved läksid nõrgaks. Alles eile mängisin Pärnus rannatennist, enesetunne oli hea, ainult haav ei paranenud loodetud kiirusega. Olin võtnud 10 päeva antibiootikume. Olin teinud kuulekalt kõik, mis kästi. Äkki liiga kuulekalt? See luulapi utiliseerimine tähendab arstide keeles, et viskavad mu otsmikuluust suure tüki lihtsalt minema. "Selle taastame ja teeme millalgi uue operatsiooni, praegu jätkub 6 nädalat antibakteriaalset ravi," kostus hirmuäratav sõnum. Ja oligi aeg sõita narkoosisaali.

Vähemalt olin saanud natuke suve nautida. Ujuda kolm korda jões, nautida head seltskonda perelaagris, pidada loengut, süüa maasikaid, olla kodus, tähistada pere ringis jaanipäeva. Peaaegu nagu oleks suvi tehtud, vähemalt nuusutatud! Intensiivravi palatis ärgates oli enesetunne jälle närb. Magada ei saanud. Järgmise ööpäeva sain olla juba kodusamas intensiivis oma korrusel ja vastata hommikul toredatele küsimustele stiilis, mis aasta täna on. Ja aru ma alguses ei saanud, miks mul kogu aeg voolikutest midagi sisse tilgub. Selgus, et mulle om määratud 10x ööpäevas kahte erinevat antibiootikumi ja on paigaldatud midagi eriti valusat kaena aluse lähedale. See oli tsentraalveeni kanüül, mis lõpuni välja oli valus-valus, ebameeldiv oma viie nõelapistega. Ja minu graafik oli nii tihe, et isegi öösel ei saanud enam sõba silmale... Nii 10 päeva.

Kolmandal päeval pärast oppi julgesin välja minna. Suutsin vahepeal pargipingil puhates teha umbes 3000 sammu ja see oli ka pingutuse tipp. Kallis kaasa luges mulle haiglaperioodi ajal terve raamatu ette. Soovitan soojalt, Osolini "Part lendab edasi." Ja see on imeline tunne, kui sulle loetakse raamatut! Samas mõnusalt uinutav. Edasi vorm tõusis iga päevaga ning mina hulkusin peamiselt metsas. Vahel jõudsin ka korraks kodus käia ning mere ääres. Aga pikim paus oli vaid 3 tundi, nii et ajakasutus pidi hea olema! Aga ohhhh, see protseduuride väljakannatamine oli piin! Õnneks sain jalka MM finaaliks napilt koju. Et täita kohustus, mille eesmärk oli süüa ära elu antibiootikumide kogus: 6 nädalat!

Kõige rohkem meeldis mulle siiski ühe õe ütlus:"Njüüd on vaja teise palatisse kolida. Siin pjalatis on mjeil ikka rjasked haiged." Aga sellest luksuslikust privaatpalatist jäävad mulle ilusad mälestused eriti kaunitest loojangutest ning sain oma voodist jalgpalli suurvõistlust jälgida. Ja loomulikult olen tänulik oma uuele arstile, kes päris tihti käis mu haava vaatamas ja õdedele ja teistele abilistele, kes teevad superhästi oma tööd.