Karje - 6 nädalat järjest

Ma pole kunagi oodanud rohkem oma pulma-aastapäeva kui seekord. Tinapulm ikkagi ka, aga sel päeval võtsin oma viimase selle kuuri mürgi, 42 päeva järjest ja päev hiljem lõppes 30 korda väldanud kiiritus. Mulle tundus juba, et käin PERHis tööl. Iga nädal vereproovid, iga päev protseduurid. Ükskord sõitsin oma ettevõtluskoolitusele, aga olin automaatselt pööranud haigla suunas ;-). Rutiin, uus dieet, kergem olek, alguses hirm, hiljem oligi pigem töö. Kui viimasel päeval maski endaga koju kaasa küsisin ja selle põrandale maha panin, oli meil koos mehega sama mõte: Munchi "Karje!" See on maalitud 1893. Kunstiabi veeb kirjeldab: Väidetavalt on teose idee tulnud Munchi tabanud paanikahoost kui ta koos kahe sõbraga Oslo lähedal jalutas. Ühele poole jäi linn ja teisele poole fjord. Päike oli silmapiiri taha vajumas ja värvis äkitselt kogu taeva punaseks. Munchile tundus nagu oleks lõputu karje läbistanud looduse. Ta seisis ja värises üle terve keha. On ka väidetud, et Munch väljendas selle maaliga isiklikku või tollase põlvkonna ängitunnet. Kahtlemata on selle teose populaarsus seotud sellega, et sobib sümboliseerima ka tänapäeva argielu pingeid ja stressi. Ka minu jaoks on see tähendus sümboolne, sest enamus inimkonna hädasid tuleb üleliigsest pingest, millega me enam mingil hetkel hakkama ei saa ja kehas väljendub see mingi haigusena. "Karje" on laenatud internetist. Minu mask nägi siis välja selline:

Ja mina nägin välja oma protseduurinurgas sedasi. Muidugi sõidutati mind sinna masinasse sisse ja mask oli väga tihkelt ja valusalt ümber. Nägu oli pärast veel vähemalt tund või paar ruuduline.

Karje on nüüd valla lastud, aga kui keegi küsib, kas see oli tehtav, siis vastus on jah. Olen ju elus. Ja samal perioodil olen õppinud väga palju elust, haigustest, hirmust ja sellest vabanemisest ning iseendast. Kui mõni tuttav on kommenteerinud, et tundub, et oled uue hingamise saanud või et sul on praegu mugavusstsoon, et annad nii vähe trenne, siis nii on. Mugavusstsoonist on asi küll üsna kaugel, aga tõsi on see, et naudin igat päeva ja teen tulevikuplaane, püüdes elada ikka tänases päevas.