Top 5 päev

Oli 7. augusti hommik. Päev, mil alustasin kombineeritud keemiatableti ja kiiritusraviga. Arvasin, et olen uueks 6-nädalaseks katsumuseks valmis. Teatasin perele hommikusöögilauas, et lähen haiglasse rattaga. "Ilus ilm ja see aitab mul päeva paremaks teha-saan värskes õhus viibida ning talun oma esimese doosi ehk paremini ära," olin optimistik. Vahemaa ju veidi alla 5 km, mis see siis ikka ära ei ole: edasi-tagasi umbes 10 km. Kui mu vanem poeg (13) sellest kuulis, ütles ta:" Emme, kas sa oled hulluks läinud? Sa võtad seda rohtu ju esimene kord ja sa ei tea, kuidas see sulle mõjub! Ära mine rattaga!" Lõin mõttes käega, lähen ikka. Aga kui lugesin ravimi infolehte, oli seal sarnane jutt, märkega, ärge sõitke jalgrattaga. Hiljem olin oma väikesele tarkpeale ainult tänulik. Võtsin auto.

Siit rohtudest on 6 pakki veel puudu, sest apteegis ei olnud nii palju. Tahaks nende kohta öelda mürk, kuid hellitavamalt on see siiski hetkel elupäästev ravum :-). Õigel kellaajal võtsin pidulikult sisse oma esimesed tabletid. Ei kulunud palju aega, kui käed hakkasid värisema. Veidi aja pärast läks süda pahaks ja hakkas iiveldama. Käsi haaras kiiresti homeöpaatia apteegi järele ja sain kiiresti leevendust. Haiglasse jõudes andsin vereproovi, käisin arsti juurest läbi ja sain oodata lisatunni enne oma esimest "kosmoselaevaga" sõitu. Jõin paar topsi vett ja see tekitas imeliku tunde. Just siis jõudis järjekord minuni... Olen väike klaustrofoobik ja talun üsna raskelt väikeseid ruume. Nüüd pandi mind pikali, näole minu järgi tehtud mask, millega klammerdati mind väga tihkelt ja ebemeeldivalt lavatsile kinni. See oli liiga kõva ja surus mind maadligi. Esimesel korral läks päris palju aega seadistamiseks, märgete tegemiseks maskile. Olin seal pikali, kergelt iiveldas ja mõtlesin vaid: hingan sisse, hingan välja, hingan sisse, hingan välja...joogaõpetaja kursustest oli siinkohal praktiliselt abi. Kui õudustest pääsesin, hakkas mul autoroolis halb. "Appi, kas midagi tuleb üles?" oli kole mõte peas. Taaskord oli terakestest abi. Jõudsin õnnelikult koju, suutsin isegi süüa ja koeraga jalutada. Aga tuppa jõudes jõudsin õnneks õigel ajal wc potti kallistama... Oeh. Kas nüüd hakkabki nii olema? 42 päeva järjest. See oli minu elu top 5 hirmsaim päev.

Järgmisel päeva koolis olles oli rohu võtmise ja protseduuri ees suur hirm. Kas jälle kordub sama reaktsioon? Keha on ju tark, püüab mürkidest vabaneda. Seda ei saa talle pahaks panna. Ega ise ka vabatahtlikult seda ravi läbi ei teeks, kuigi ju ikka teen. Päev korraga. Ka teisel korral oli see kõik üsna kole. Hirm teadmatuse ees on võimas ja mul puub kontroll seda ohjeldada. Kunagi vast saan selle nõksu kätte. Pärast osakonna õdede juures käimist sain end seal tühjaks nutta. Nad on parimad psühholoogid ja lohutajad, keda olen kohanud...kogemus maksab. Sealt edasi järgin rutiini ja kõik läheb mõnevõrra libedamalt. Küll koos mõningase iiveldusega ja alguses ka õudusunenägudega ja unehäiretega, aga siiski juba palju paremini kui alguses. Keskendun eesmärgile. Peaaegu kolmandik on tänaseks tehtud. Olen veendunud, et kõik inimesed, kes sedalaadi õudused on läbi teinud ja terveks saanud, on kangelased. Nad väärivad vähemalt orderit. Ei tea, kas keegi mulle ka selle annab ;-)?