Need elamused on tegelikult kogu aeg meie ümber. Vahel vaid sammukese kaugusel, ole vaid mees (või naine) ja mine naudi! Viimastel aastatel olen millegipärast jäänud kontsertitelt ja etendustelt eemale. Muidugi see libavale, et mul pole aega, alati mõjuv põhjendus, et olen väsinud või ei viitsi pileteid hankida ja palju muud. Kui aga soovid elamustest osa saada, hakka vaid pihta!
Augusti alguses tuli minu postkasti info, et Padisel toimub "Jääääre" kontsert. "Jäääär" tähendab minu jaoks tudengiaastaid, parimaid lähimaid sõpru, paljusid kontserte ning kunagi Tartus tipnes see ühel väljaskäimisel tolleaegse minu jaoks nr 1 jääääreka koju peole jõudmisega. Ühesõnaga nostalgialaks. Otsustasin, et lähen, kasvõi üksi! Kaugel see Padise ikka on! Ja kerge vaevaga ühines minuga veel kaks toredat sõpra ning sinna meie tee viiski. Soe sume suveõhtu, taaskond mälestusi pakkuv Padise klooster, mis mälestuses oli vaid varemete kujul. Nüüd oli võimalus ka torni ronida! Ja kogu aeg ilmusid nostalgilised hea sõbranna (ta tunneb end siin tekstis ära kindlasti) meenutused erinevatelt kontsertitelt, kus praegused tegijad meenutavad, et publik vananeb koos nendega ning koosneb suures osas naistest. Ja kõige paremad olid minu jaoks midugi need mõned kõige vanemad lood. Oh, küll oli ilus õhtu!
Ja kui juba rääkida paari sammu astumisest, siis meie kodu kõrval Vaikses pargis toimus Inese kontsert. Neid samme oli eriti lihtne teha! Aga kui rääkida elamustest, siis MUBAs toimunud Ingmar Kiviloo toetuskontsert koos kõige eredamate tähtedega oli pisarateni liigutav! Samal laval astusid üles Rein Rannap, Tõnis Mägi, Jassi Zahharov, Jarek Kasar ning Ingmar Kiviloo ise nii klaveri, keelpillide kui bändi saatel. Kui Jassi Sahharov laulis oma võimsal häälel kadunud Urmas Alenderi loomingut, hakkasid pisarad lihtsalt voolama...pea kõigest puhtaks, emotsioon vallutas mind!
Ja järjest enam kisub mind ka klassika poole. Kontsert algas Kiviloo ja Rannapi Ungari rapsoodiaga (siin võin olla ebatäpne), aga see oli võimas!
Eile korrati Vene teatris populaarset vene filmimuusika etendust "Seitseteist kevadist hetke." Kontserti tutvustus oli kohale meelitav ja läksin kohe pileteid ostma. Ka meist mõnevõrra nooremaid inimesi ei jäta külmaks vene multikate või "Kolme musketäri" taustamuusika. Mina ei ole küll olnud ülisuur vene filmide vaataja, aga mõnusaid tuttavaid ja lustakaid momente oli küllaga. Nagu oleks olnud pühapäev, kell 11.05 ja algamas laste film!
Gerli Padar ja Ülle Lichtfeldt nägid suurepärased välja ja nende esitataud laulud olid sama head. See oli mõnus kontsert!
U2 piletid Helsingisse ostsime ära juba rohkem kui pool aastat tagasi. Ja ootamatult oli see päev kätte jõudmas - 21. august 2010. Enne seda aga tulime vastu ühele hädalisele, kel olid piletid päev varasemale kontsertile ja tal oli väga vaja neid meiega vahetada. Noh, head inimesed, nagu me olime, lasime sel siis lõpuks juhtuda, ise väikseid ebamugavusi sealjuures taludes.
Liikusime Olümpiastaadionile aegsasti, sest 50 000 inimese ära mahutamine võtab ju ikkagi aega. Kõrvatropid kõrvas, istusime nagu miskad statka tagumises servas ja ootasime huviga staaride ekraanile ja lavale ilmumist. Enne seda olin jõudnud juba pooleldi magama jääda ja väikse unegagi sain ühele poole: soojendaja ja peaesineja vahel oli pikk vahe. Ja siis...kuulutati välja kontserti algus...et tehnilise rikke tõttu see pisut venib. "Te istuste meie koha peal!" kostis samal ajal saabunud soomlaste suust. "No istuge sülle," proovisin nalja vastu heita. Aga kui pileteid uurisime, selgus, et meie kontsert on järgmisel päeval ehk 21. augustil!!! Jessas! Aga saabunud külalised pressisid end meie vahele, libistasid veini ja ütlesid, et ärgu me muretsegu. Ja kontsert võis alata!
Vanad head tuntud lood vaheldusid uuematega, rahvas tegi staadionil laineid ja möllas. Emotsioonid olid kõrgel, lava vinge, muusika vali...Aru ma nende suurte kontsertite puhul ei saa vaid sellest, miks pean ma olema suurel staadionil ja vaatama staare ekraanilt nagu video pealt. Meeldis tegelikult mulle see uus kogemus, kuid siiski liigun ma kindlasti tihemini väikestel salongiõhtutel ja ka väiksema mastaabiga muudel kontsertitel. Ja kõigil soovitan vaadata, mida nad teistega vahetavad ja ka vastuvõtjatel oleks täitsa tervislik jälgida, mida neile antakse :-) Elagu jänesed!
Pärast paari mõnusat Jazzkaare kontserti ilusime eile Estonias ja ootasime Põhjamaade Sümfooniaorkestri avaakorde. Kõige olulisem tundus Arvo Pärdi Sümfoonia nr 4 "Los Angeles" ettekandmine, sest autor istus ka ise saalis. Mina, lihtne inimene, ei saa mitte aru, kuidas selliseid teoseid üleüldse on võimalik kirjutada. Ja siis esitada. See on natuke rohkemgi kui kõrgem matemaatika. Aga kõlas kaunilt, väga. Nii Pärdi, Bruchi kui Tšaikovski looming. Nii kõrge klassikaga kokkupuutel peab ettevaatlik olema, sest see on mulle siiski võõras maailm, aga vähehaaval hakkab see mulle üha enam meeldima.
Dianne Reeves astus eile Eestis lavale teist korda. Sellest hetkest alates, kui ta astus Vene Kultuurikeskuse lavale ja veel ei teinud suudki lahti, oli terve saal teda täis. Milline karisma, milline vapustav hääl ja ilusad tekstid laulude vahel! Mitmeid kordi käisid judinad üle selja! Nagu ta oma laulusõnad: you blove me out, nii juhtus ka minuga. Siiani olen selle kontserti lummuses!
Küll on hea, kui keegi vahepeal julgustab ja tuletab meelde, et sul õigus olla ainulaadne ja julge seda olla ja teha nii, nagu õige tundub! Küllap oleme me kõik ikkagi andekad omal alal. Seda, et Dianne Reeves on andekas, ei julge ma isegi kahelda. Kell näitas juba südaööd, kui tammusin jalalt-jalale ja ootasin äsja ostetud plaadile autogrammi...Uhhh! PS. Ülemine foto pärineb google avarustest.
Nagu ikka, täiesti juhuslikult ja ootamatult läksin esimese kutsumise peale kontsertile kohale. Nostalgiline, ilus, endiselt väga kauni häälega, kuid ilma peapaelata ;-) Kare Kauks. Lisaks ka kaasaegsed muusikud, kuid peategija oli ikkagi Mahavok. Midagi ei ole teha. Nostalgia maksab :-)
Veebruari alguses toimus Estonias VIII Rahvusvaheline Fryderik Chopini noorte pianistide Narva 2010 laureaatide galakontsert. Oi kui pikk ja lohisev nimi sai:-) Kuna mul oli sinna kutse, siis läksin noori ja andekaid kuulama-vaatama. Ma ei käi väga tihti klassikalist muusikat nautimas, kuid Chopin mulle meeldib väga. Muusika on kuidagi kerge, helge ja mänglev. See tekitab minus häid mõtteid.
Järjestikku esinesid eri vanuserühmade parimad noored ja andekad pianistid. Enamus neist olid päris Venemaalt, Poolast, Usbekistanist, ikka sealt, kus ollakse harjunud tööd tegema vanal heal kombel. Ega sellist harjutamist vist ilma range reziimita ei saagi teha. Kontserti II osas esines Narva Linnasümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel. Milline kooslus, ajastus ja kaunis kõla! Milline töö selle kõige taga on! Samas on kindlasti mõni neist sel päeval esinenud lastest ilma jäänud tavalisest lapsepõlvest, sportimisest ja mängust, aga tulemused on muidugi suurejoonelised. Kui mõni päev hiljem ilmus "Postimehe" esilehel artikkel noorest andekast 7-aastasest kunstnikust, kes avas oma "esimese personaalnäituse", siis hakkas mul natuke sees keerama. Vanemate ambitsioon, mis viib nii kaugele...ei ole just alati lapsele parim. Aga mine tea, indigolapsed ja nende vanemad... Igatahes, Chopini aasta Eestis sai anda paljudele ilusa kontsertelamuse ning mina loodan, et need noored ja andekad selle kõige kõrval ka oma lapsepõlve nautida saavad või siis vähemalt naudivad seda, mida nad teevad.
Aafriklaste ansambel Aba Taano tähendab eesti keeles number viite. Käisime neid Estonia kontsertisaalis vaatamas-kuulamas. Justnimelt ka vaatamas. Ugandalaste tants, liikumine, efektikad kostüümid ja lõpus üllatusena pursitud eesti keel andsid kokku meeldiva kontsertielamuse. Millest nad luganda keeles laulsid, võis vaid aimata. Aga no eks ikka jumalast, päikesest ja rõõmust.
Ja õhtu jätkus veel pikalt värske leiva küpsemise lõhnades mängitud Kivirähu ussisõnade mänguga. Tore oli!
PS. Pildike laenatud internetist Tartu Kultuuriaknast
Peter Fesslerit tutvustatakse kui hääle- ja vokaalivõlurit. Jazzkaare raames toimus KUMUs tema kontsert, kus ta esitas peamiselt Brasiilia muusikat. Kui juba jutt sellest maast, siis see mind külmaks ei jäta. Jällegi hoolitsesid head sõbrannad selle eest, et ma sinna varakult pileti ostaks ja nii me siis võluri kontsertil kohal olimegi. Kuigi saal oli täis, oskas Fessler luua väga personaalse esitluse. Nagu oleks suhelnud igaühega eraldi. Isegi "Girl from...teadagi kust muutus korraks girl from Tallinnaks!" Ka oma käheda kurgu kuristamise kontserti ajal keeras ta showks, kuna tema klassikaõpetaja käskivat nii teha. Kontsert möödus kiiresti. Väga meeldis!
Mõned inimesed ütlevad, et pean olema kannatlikum...Kas ikka pean? Las ma olen selline, nagu ma olen! Ja siis võivadki mul olla just need sõbrad, kelle jaoks ma olen sobilik just sellisena. Ja te olete mulle väga kallid.
.jpg)
