Täielik kosmos!

On 2. mai ja ma avan muuseas oma digiloo. Vaikus...šokk...ma ei usu oma silmi...ma olen olnud lillelaps, idealist, näinud ikka positiivsust paljudes asjades, lootnud, et maailm on ilus ja hea. Aga nüüd, ongi täielik kosmos! Sõbrake mu peas ei ole loomult hea. Isver! Ma olen seda kõike ju kõrvalt näinud, ma ju tean suurtes piirides, mis koledus mind ees võib oodata... Mind tabab valu, äng, pisarad lihtsalt jooksevad, nuuksumine ei lase hingata. Ma ei suuda sellega leppida! Läheb paar tunnikest, võtan end kokku ja ei tea veel sel hetkel, et nüüd tuleb hakata ise oma projekti juhtima. Ja mulle tundub, et kedagi teist see ei huvita. Peale oma lähedaste muidugi. Keegi minuga ei kontakteeru, edasi ei suuna ja mulle tundub, et tuleb teha kõik, mis minu võimuses. Ma tunnen, et olen üksi, õnnetu, alaväärne. Ometigi tean, et olen terve elanud tervislikku elu, igal hetkel teinud tervislikke valikuid, aga nüüd ikkagi kosmos...täielik kosmus...astrotsütoom...taevatähed... Foto on laenatud: NASA/ESA/M. Beasley (Instituto de Astrofísica de Canarias)