Haigla, intensiivravi ja uued kogemused

Minu operatsioon toimus 19. aprillil. Nagu ikka, viimane söömine-joomine tohib olla eelmisel õhtul, sind sõidutatakse voodiga narkoosisaali, seal kustud ära ja kui äratakse, oled intensiivravi palatis. Proovisin kohe ärgates liigutada oma varbaid ja sõrmi ning kuulasin, kas saan kõnest äru. Sain ja rõõmustasin! Varsti tulid külla armas abikaasa ja poeg. Eelnevalt veel julgustasin, et mul pole näha ühtegi haava, sest tundsin, et kukla taga on pats ja ilmselt seal ka haav. Kui aga kallid külalised sisse astusid, nägin peegeldust prügikasti kaanel: otsmik oli plaastreid täis ja mu haav oligi tehtud juustepiirile. Nagu hiljem selgus, ikka korralik...Rõõm külalistest oli suur, sama suur oli nälg. Edasi järgnes öö, kus magasin täpselt 10 min kaupa. Mind saatis ja äratas teise palati naabri oigamine:"Oi! Valus! Kaunis neiu! Oi-oi!" Jne. Olin hommikuks päris väsinud. Järgmise öö veetsin juba teises intensiivis oma korrusel ja elasin üle mitmed metamorfoosid kinni paistetanud silma, paistes põse ja alanenud enesehinnanguga. "See pole midagi, täiesti tavaline;" lohutasid õed. Ja noh, kolmandal päeval olingi juba natuke oma nägu. Viie päeva pärast sain juba koju. Päris kindlasti oli eriline see, et operatsiooniga samaaegselt sadas maha paks lumi ja kõik oli valge nagu jõulu ajal.. Seda päris mitmeks päevaks.

Ja koju tulles olid mu sünnipäevalilled lume all.

Ja elujõud sulatas peagi enda ümbert lume.