No brain, no headache

Vajasin veidi aega toibumiseks ja hakkasin tegutsema. Paar nädalat oli möödunud vaikuses ning hakkasin huvi tundma, kuidas ja mis edasi. Oma digiloo uudiste tulemusena otsisin järgmisel hommikul üles oma kirurgi, kellega õnnestus koguni 40 minutit vestelda. See oli hariv, mõnevõrra õudne, aga vähemalt plaan enam-vähem selge: tuleb suunamine onkoloogi juurde ja ravi võib jätkuda. Samal päeval toimus suurepärane päevane seminar dr Robertsonilt Inglismaalt. Ühelt poolt olin nagu panniga pähe saanud uudiste raskemeelsusega, teiselt poolt oli operatsioonist möödas ju vaid kaks nädalat. Aga see toitumise ja tervisealane seminar oli suurepärane! Pealegi sain professori enda käest mõningad näpunäited toitumislisandite võtmiseks ravi vaheaegadel. "Sa oled heas vormis ja see on sinu edu trump. Palju lihtsam on seda kõike läbida, kui oled olnud liikuv ning toitunud tervislikult!" julgustas mind dr Robertson isiklikult. Vahepeal jälle aeg liikus edasi, aga minul pole mingit infot, miks pole kirjutatud suunamiskirja. Tõesti, ma soovin elada! Mul on pere, kaks väikest last! Lugematu arv kõnesid, pöördumisi ning lõpuks üks "juhendatud" kiri, millele saabuski järgmisel päeval vastus kirurgilt: püüame leida uue operatsiooni aja lähinädalatel. Aah, kuidas palun??? Jälle? Taas tuli toibuda, konsulteerida ja sain aru, et see on siiski pigem hea uudis. Kui on võimalik opereerimisega kasvaja massi vähendada, siis tuleb seda teha. Möödus 1,5 kuud ning lõpuks ometi läksin oma teisele nüsimisele. Uuesti tuli sama lugu läbi teha. Käes oli juba lõuna, kui teatati, et opp lükkub edasi ja lubati natukeseks õue hulkuma. Siis aga tuli kiiresti telefonikõne peale tagasi rutata, sest käes oli minu hetk. Mul oli kohutav peavalu. Söömata-joomata. Korraga alles siis märkasin õdede laua taga silti: No brain, no headache. Mis arvate, kas see oli julgustav sõnum mulle sel ajahetkel? Minu voodi kihutas aga peagi opisaali ning varsti saabus päästev narkoosiuni.