Himosel suusatamas

Eneselegi natuke ootamatult pakkisin koti, rentisin mäesuusa vaustuse ja sõitsin nipernaadidega Soome Himosele talverõõme nautima. Pikk nädalavahetus tasus igati ära: selline tunne oli, nagu oleks pika puhkuse võtnud. Selline ajast ja kohast väljaminek on aegajalt väga tervistav. Bussitäis uusi tuttavaid, mõned neist eriti toredad, oleks nagu kohtunud vanade tuttavatega, kuigi nägin neid esimest korda.

Mul oli võimalus ja rõõm aidata õpetada väiksemaid ja suuremaid huvilisi mäel oma suuski valitsema ning ka ise oma oskusi lihvida. See väikeste õpetamise kogemus oli üsna uudne. Aga mulle meeldis. Ja pärast oli lapsevanemad väga tänulikud. Ja omal ka hea tunne, kui midagi klappis ja välja tuli.

Eelmisel aastal üles soojendatud mäesuusatamise oskused tulid kasuks, sest seekord olin juba osavam. Aga Soomes, aastal 1992 :-) omandatud sõidutehnika ja õpetamise meetodid on tänaseks päevaks päris palju muutunud, kuna vahepeal on suusad võtnud uue kuju ja sealt tulenevalt ka nende kasutamine. Aga see on vanaviisi, et -22 on päris külm ja külmatunnet ei tohi ignoreerida, sest ühel seltsisel näpistas külmapoiss varbaid nii valusalt, et tuli arsti juurde minna. Aga samas oli suusatada võimalik, ka sellise külmaga. Ja päike säras mitmel päeval ja mäed olid heas korras ja lõkkel õhtupimeduses küpsetatud kana oli suurepärane. Nii nagu ka suusatamise järgne saun ja viht. Ja mõnus on isegi haigeid lihaseid tunnetada. Ja siis taas koju jõuda, oikuihea!