Muljeid Lahemaa kepikõnni maratonilt

Läbida 42,2 km jalgsi tundus päris kõva väljakutse ja nii saigi Lahemaa kepikõnni maratonile nimi kirja pandud. Eks sellel julgustükil olnud ka oma tagapõhi juulikuu agara sammukogumisega, kui päeva keskmiseks tulemuseks sain 21 130 sammu ja kuus kokku üle 655 tuhande sammukese. Eks see suvi väljas värske õhu käes olemise aeg ju on, kuid sellise sammude jahtimisega ei saa töö kõrvalt palju muud tehagi kui tundide viisi jalutada.

Kui aga pühapäeva hommikul end kell 10 stardis leidsime, ei osanud ette arvata, et maratoniraja läbimine nii raskeks võib osutuda. Alguses marssisime kiire sammuga Karu juhitud nipernaadide grupiga esimese tunniga umbes 8 km. Ega palju kiiremini metsas käia ei olegi võimalik. Käed kibelesid niiväga metsmaasikate ja vaarikate järele ja silmad lõid põlema, kui järjekordsetest kukeseentest üle astuma pidin. Tempo oli ikka päris hull! Murdepunkt tuligi seejärel joogipunktis, mis juhtus olema parkla lähedal. Matkasaapad olid mu jalgadele villid tikkinud ja vahetasin jalanõud kergemate tossude vastu. Samal ajal tuiskas meist mööda terve rahvamass. Marssisime edasi juba mõnusama tempoga ilusat loodust nautides.

Korraga olime viitade vaatamise unarusse jätnud ja jutuhoogu sattunud ning seetõttu tegime paari kilomeetrise ringi koos paikkonna kõige suurema tõusu teistkordse võtmisega. Siis ma murdusin ja noppisin esimesed kukeseened :-) Ja grupp, kellega koos olime, rääkis juttu, et nad olla eelmisel aastal viimased olnud. "Tohhoo tonti, kas me nii rivi lõppu sattunud?" käis peast läbi. Siis aga panime veelkord metsa ja oleks äärepealt pidanud lõikama 10km. Tänu Reimo kangelaslikkusele kõmpisime taas pika maa tagasi ja leidsime õige viida. Tee viis läbi imelistest kohtadest. Neist kõige kaunimad samblased metsad, sügavad orud ja ürgorud ning kosed. Pärastlõunal saime end värskendada õige tihedate vihmahoogudega. Siis aga hakkasin juba kõiki ettejuhtuvaid kukeseeni korjama. Elu on ju nauding ja kui hinges ikka korilase veri peksleb, ei saa midagi teha :-)

Kuigi olime juba maha matnud lootuse toidupunktist midagi saada, ootas meid umbes 27. km-l rõõmus toidubuss. Pärast kehakinnitust tuli lausa päike välja! Sool ja leib ja pakisupp-maailma parimad palad sel hetkel! Viimasel viiel km oli samm jälle päris töntsiks vajunud, kuid kuulusime ikkagi nende vaprate hulka, kes maratoni läbisid ja saime suurepärase autasustamistseremoonia osalisteks. Karikad ja puha. Ausalt välja teenitud. Siis soe supp ja saun. Kuigi jalad ja mõned muudki kohad on täna täitsa kanged, on põhjust uhke olla. Ja tasuks ka enneolematu number minu sammulugejal: 61 134. Seda juba naljalt ei ületa :-)Vähemalt ei ole mõnda aega plaanis seda üle lüüa!

Ja igatahes kiitus tublidele Kolgaküla Spordiklubi Rada korraldajatele!