Rattaga Ahvenamaal

Suvepuhkuse tipphetkeks sai sel aastal rattaretk Ahvenamaal. Mäletan eelmisest aastast üht oma mõtet, et ratas, see ei ole minu jaoks ja et rattamatkale mina enam küll ilmselt ei lähe. See mõte oli tingitud ühest mõnetunnisest retkest, kus tundusid koos olevat nipernaadide rattasportlased ja tempo oli minu jaoks ilmselgelt liiga tugev ning laenatud ratta kitsa sadula seljas istumine oli suur vaev. Aga seekordne 270 km nelja päevaga kujunes siiski suureks naudinguks.

Vahelduv maastik, suurepärane suveilm, suplemine ettejäävates järvekestes, vanad kivi- ja puukirikud, kindlused, rootsipärased majakesed, lillekaunistused ja muidugi metsmaasikad, oi kui magusad! Üks tipphetkedest oli ainulaadse kolme purjega hiigelsuure vana purjelaeva Pommerni ja meremuuseumi külastamine. Telkida oli ka mõnus, sest loodusretkede korraldaja hoolitses meie pagasi transpordi ja sooja lõunasöögi eest ning meil jäi üle vaid üksteist ja eluolu nautida. Vahepeal läks küll natuke spordiks ka, aga enamjaolt olime meie Reimoga viimaste seas ja nautisime suve.

Eriti avaldas mulle muljet Ahvenamaa puhul see, kui raske on seal saada kodakondsust. Kui sa pole seal sündinud, saad kodakondsuse juhul, kui oled Soome kodanik ning elad saarel vähemalt 5 aastat ja räägid rootsi keelt. Alles siis saad hakata saarel omale mingit kinnisvara ostma. Meie saarte ilusamad paigad on ammu välismaalastele maha parseldatud, ainuke kriteerium, et sul on raha... Põnev oli teada saada ka Ahvenamaa keerulise ajaloo kohta. Igatahes on see demilitaiseeritud 6500 saarega piirkond väike ja hea näidismudel ülejäänud maailmale. Rahulik ja suvine. Meri ja päike ja heinamaa - sobiv koht puhkamiseks ja jalgrattaga avastamiseks!
- Kasutatud piltidest ühe autor on Raimond Raadik (ratturid)