Barcelona ja sport

Olümpiamängud on fenomenaalne nähtus. Kui need on kuskil toimunud, siis seda ei unustata. Hetk, mil kogu maailma on kogunenud ühte kohta, loob emotsiooni, mis jääb sinna alatiseks kuskile linna kohale hõljuma. Praegu on Barcelona sporditudengid küll väga õnnelikud, sest ülikoolile kuuluvad mitmed olümpiamängude spordibaasid ning õppetööks on parimatest parimad võimalused. Kehakultuuri saab muidugi õppida ka tingimustes a la Tartu Laia tänava vana võimla, millest mäletad lisaks õpitule siiski eelkõige rohelise mistravaiba haisu. Kõige vingemas olümpia ettevalmistuseks mõeldud spordibaasis Barcelona lähistel meeldisid mulle noorte võimlejate tehtud batuudihüpped. Kuigi batuudid on ilmunud pea igasse eesti aeda, kuid parem siiski, kui neid kohe järele tegema ei hakkaks!

Kataloonlaste traditsioonide hulka kuulub püramiidide ehk inimkindluse ehitamine. Traditsioon on juba 19. sajandist ning selle tegevuse moto on „tugevus, tasakaal, julgus ja tunnetus“. Nägime 6-korruseliste tornide kerkimist. Põhja moodustavad inimesed üksteisel randmetest kinni hoides, esimese ja teise korruse talad peavad olema tugevad, kuid kõige tippu ronib kõige väiksem. See oli muljetavaldav, kuidas umbes 3-4 aastane poiss turnis kõrgele üles ja libistas end sealt seejärel osavalt alla. Õnneks keegi ei kukkunud. Torni ehitamises osalevad poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, noored ja vanad. Vaja on tõelist koostööd, sest kui üks lüli on vahel nõrk, kukub ju kõik kokku. Trummipõrina saatel ronitakse üles, keskendumiseks on peas kõrvaklapid. Alustalad ei tohi üles vaadata, sest nad peavad olema tugevad ning vajadusel peavad nad allakukkujale tuge pakkuma.