Kuidas sündisid olümpiamängud

Antiik-Kreekas autasustati võitjat kuutel esimestel olümpiamängudel õunaga, seejärel asendati õun oliivipuuokstest pärjaga. See ütleb kõik ja minu arvates on see imeilus. Võib öelda, et see on üks põhjus, miks mina ei poolda võistluste autasuks raha andmist, eriti noorte võistlustel.

Atleedid ei võistelnud tollal materiaalse kasu saamiseks, ei vaatemängu pakkumiseks ega oma kuningatele meele järgi olemiseks, vaid ainult selleks, et oma kaaslinlastele võidu korral kuulsust tuua. Selline oli vaim, mille toel sündisid 776. a e.kr antiikses Olümpias olümpiamängud. Esialgu võisteldi jumalate ja kangelaste austamiseks, mõnikord ka sõjaliste võitude tähistamiseks, kuid hiljem juba kõrgete spordiideaalide nimel. Kitsas ringis peetavatest võistlustest kasvasid välja neljad mängud (Delfis, Korinthoses, Nemeas ja tähtsaimad neist olümpiamängud Olümpias).

776. a e Kr kuulutati kõigi aegade esimeseks OM võitjaks staadionijooksu (192,28 m) võitja Koroibos Elis. Mängude ajal oli sõdade vaherahu 2, hiljem 3 kuud. See, mis toimus Pekingi 2008. a mängude ajal, ei lähe kohe mitte kuidagi kokku ajalooliste tõdedega Antiik-Kreekast… Ühepäevasest võistlusest kasvas alates 77. olümpiaadist välja 5-päevane sündmus. Naistele tol ajal keelatud OMi viidi läbi iga 4 aasta tagant katkematult 1170 a jooksul 293 korral! Kuni 394. a lõpetati need Bütsantsi imperaatori Theodosius I käsul. Seda kõike pajatab Signe Sirge „Ateena reisijuhis“ (2004) ja Kreekast maratoniürituselt kingiks saadud põhjalik illustreeritud raamat maratonidest.

Lisaks võitlusvaimule ja kehalisele valmisolekule peeti Antiik-Kreekas samaväärseks mitmekülgsust, leidlikkust, tarkust ja eetilisust. Mõned väärtused ei muutu ka sajandite jooksul! Kui vaid oleks nii, et maailmast kaoks valskus, vassimine ja rumalus. Igatahes, sport muudab maailma paremaks, nii et spordime siis!