Ujumine kui meditatsioon

Olen vahepeal unustanud päris mediteeriva tegevuse - ujumise. Suvel ujusin jõudumööda kõikvõimalikes järvedes, nii päeva ajal kui vahel ka öösiti. Niipalju kui ma mäletan, meeldivad mulle järved väga. Näiteks Pangodi. Ujud kaldast pisut eemale, keerad selili, vaatad pilvi, piilud puid eemal ja lased end täiesti lõdvaks ja vesi kannab sind turvaliselt. Vahepeal oli mul lausa nõrkus üle järvede ujumises. Sel suvel andis kuumus võimalust nautida merevee mõnusid. Ja pärast seda looduslikku naudingut ma pole eriti tihti suurtesse basseinidesse jõudnud. Hiljuti taas käisin ja avastasin, et sinna minek on seda väärt.

Ujumine on mediteeriv seetõttu, et pikemat distantsi läbides hakkavad mõtted iseenesest jooksma. Kui arvatakse, et see on igav ja rutiinne, siis võib olla ka selles iva sees. Aga tegelikkuses tekivad mul just pikemal ujumisel igasugu mõtted. Vahel on isegi kahju, et neid kohe üles kirjutada ei saa. Ja nagu joogatunnis üritad pea mõtetest tühjaks saada, siis võib see lõpuks õnnestuda ka ujumise lõpuks. Eriti meeldivad mulle need ujulad, kuhu valgus pääseb sisse mängima. Sukeldud päikesekiirtesse ja naudid. Kohe ujumise isu tuli nende mõtete peale. Olgu siis distantsiks kasvõi peaaegu olematu 500 m või midagi muud jõukohast, mis vastab vajadustele ja tervislikule seisundile :-)