Barcelona ja sport

Olümpiamängud on fenomenaalne nähtus. Kui need on kuskil toimunud, siis seda ei unustata. Hetk, mil kogu maailma on kogunenud ühte kohta, loob emotsiooni, mis jääb sinna alatiseks kuskile linna kohale hõljuma. Praegu on Barcelona sporditudengid küll väga õnnelikud, sest ülikoolile kuuluvad mitmed olümpiamängude spordibaasid ning õppetööks on parimatest parimad võimalused. Kehakultuuri saab muidugi õppida ka tingimustes a la Tartu Laia tänava vana võimla, millest mäletad lisaks õpitule siiski eelkõige rohelise mistravaiba haisu. Kõige vingemas olümpia ettevalmistuseks mõeldud spordibaasis Barcelona lähistel meeldisid mulle noorte võimlejate tehtud batuudihüpped. Kuigi batuudid on ilmunud pea igasse eesti aeda, kuid parem siiski, kui neid kohe järele tegema ei hakkaks!

Kataloonlaste traditsioonide hulka kuulub püramiidide ehk inimkindluse ehitamine. Traditsioon on juba 19. sajandist ning selle tegevuse moto on „tugevus, tasakaal, julgus ja tunnetus“. Nägime 6-korruseliste tornide kerkimist. Põhja moodustavad inimesed üksteisel randmetest kinni hoides, esimese ja teise korruse talad peavad olema tugevad, kuid kõige tippu ronib kõige väiksem. See oli muljetavaldav, kuidas umbes 3-4 aastane poiss turnis kõrgele üles ja libistas end sealt seejärel osavalt alla. Õnneks keegi ei kukkunud. Torni ehitamises osalevad poisid ja tüdrukud, mehed ja naised, noored ja vanad. Vaja on tõelist koostööd, sest kui üks lüli on vahel nõrk, kukub ju kõik kokku. Trummipõrina saatel ronitakse üles, keskendumiseks on peas kõrvaklapid. Alustalad ei tohi üles vaadata, sest nad peavad olema tugevad ning vajadusel peavad nad allakukkujale tuge pakkuma.

Barcelona, kunsti ja arhitektuuri meka

Olen päris palju ringi hulkunud, kuid pean tunnistama, et Barcelona on üks ilusamaid linnu, mida olen külastanud. Aegajalt on tunne, et iga maja vajab eraldi tähelepanu, sest on arhitektuurimälestis omaette. Mul õnnestus käia uudistamas Gaudi kõige kuulsamat modernismi meistriteost Casa Mila „La Pedrerat“. Lisan siia mõned vaated Barcelona kõige tuntuma hoone katuselt ja seest. Maja valmis 20. saj alguses. Praegu on ta täielikult renoveeritud ja avatud inimestele uudistamiseks. Midagi nii eriskummalist ja andekat ei ole ma varem näinud. Arhitektuuriliselt üks kummalisem maja minu jaoks on siiani Rotterdami kuubikmaja. Casa de Mila katus on seitsmetasandiline, tubade projekteerimisel on arvestatud, et igale poole langeks valgust. Ei tea, mismoodi need kuulsad arhitektid igapäevselt mõtlesid…ilmselt olid ka mõtted ruumilised.

Miro

Aasta tagasi oli Tallinnas võimalik külastada Miro näitust. Nüüd tegin seda uuesti, kuid hoopis teises mahus. Vahel tundub, et mõni kunstnik teeb vaid kriipse ja pintslitõmbeid ja see ongi kunst. Noore kunstniku Miro pildid olid teistsugused. Mulle meeldisid väga 20-aastase Miro maalid ja joonistused, millelt on näha, et tegelikult valdab ta suurepäraselt klassikalisi oskusi. Aastate käigus muutus ta kunstnikuks, kes oskas öelda minimaalsega maksimaalselt palju. Mulle meeldisid väga 90-aastaseks elanud kunstnikust tehtud fotod, kus ta kirglikult joonistas oma jalutuskepiga kujundeid rannaliivale. Mulle tundub, et Miro oli inimesena mitte vaid huvitav, vaid ka südamlik inimene. Igatahes, mul tekkis huvi tema biograafia vastu. Küllap leidub ka see kuskil minu jaoks.

Kataloonia pealinn Barcelona

See oli minu reis! Pakkusin võimalust osaleda huvitava programmiga konverentsil päris mitmetele kolleegidele, sest tundus võimatu, et saan ise minna. Alati on kiireid asju teha, trennidesse on raske leida asendusi ja lõpuks jäin ju veel ka haigeks. Aga siis hakkasid asjad liikuma selles suunas, et saan ikkagi sõita ja see oli jällegi üks väga suurepärane reisikogemus. Hoolimata lumetormi põhjustatud kaosest, mis algas Tallinna lennujaamas. Reis Barcelonasse kestis 14 tundi, sealhulgas üle 6 tunni Stockholmis seisvas lennukis istumist. Aga ka selles on natuke positiivset, jõudsin läbi lugeda Marquezi „Armastusest ja teistest deemonitest.“ Viimasel ajal püüan üldse natuke rohkem teadlikult lugeda.

Tore oli kohata kolleege üle maailma, kellega sul on sarnane ellusuhtumine ja kellega ajad niiöelda sama asja. Täiesti loomulik, et metroos kasutad liikuvate treppide asemel tavalisi treppe ja mitte ainult ei räägi sellest, kui kasulik on liikumine ja kui vajalik see inimestele on. Ikka oma eeskuju, ka väikestes asjades. Peas liigub nii mõnigi mõte, kuidas saadud ideid oma töös ära kasutada ja natuke maailma parandada.

Hommikul ei kasutanud ma konverentsile minekuks bussi, vaid nautisin jalutuskäiku Montjuici mäele: 1992. a olümpiamängude toimumiskohta. Ilmeilus piirkond parkide, kunstimuuseumi uhke hoone ja eskalaatortreppidega. Kohvipauside aega kasutasin selleks, et uudistada läheduses olevat olümpiastaadionit, ujulat ja teisi väljakuid, mis on nüüd ülikooli kasutuses. Muljet avaldas olümpia ettevalmistuskeskuse külastamine Sant Sugat de Valles ja rahvuslikule õhtusöögile eelnenud inimkindluse ehitamine (human tower).

Konverentsist natuke näpistatud ja üle jäänud aja parimad hetked olid veel Miro muuseumi, Gaudi Casa Mila, katedraali külastus, vanalinnas mööda kitsaid tänavaid kolamine ja uudistamine, Rambla ja seal ümbruses olevad turud lõputu valiku eksootiliste puuviljade ja toiduga. Kanada kolleegiga sattusime viimasel õhtul noore kunstitudengi näituse ülespanekule, kus ta lõpetas oma universumi koostamist, joonistades põrandale seoseid ja märke, mida oli täis juba ka terve näituseruum. Noor uljas kunstnik kutsus meid sisse ja seletas lahkelt, mida ta on kõige sellega mõelnud.

Ja Kataloonia külalislahkus, seda peab ise tundma! Parim vastuvõtt, maitsvad toidud, parim korraldus. Kataloonial on Hispaanias oma autonoomia, oma keel, oma parlament, valitsus ja president ning enam kui tuhande aastane ajalugu. Piirkond on Eestist natuke väiksem, kuid seal elab üle 7 miljoni elaniku ning maa on väga vaheldusrikas: mäed, vahemeri, ajalugu, kunst, arhitektuur, küllus, päike ja ilu. Ja nii nad elavad, riik riigis ja on väga uhked selle üle. Neil on, mille üle uhkust tunda! Ja see piirkond vajab spetsiaalset külastamist, kiirustamata, mõnuga võttes.

Jah! Teeme ära!

Ütlen tihtipeale esimese reaktsioonina mõnele palvele või ettepanekule „Jah!. Muidugi, teeme ära!“ Siis aga saan alles aru, et see ei olegi niisama lihtne. Kui lätlased palusid tulla nende treeneritele täiendkoolitust tegema, oli olukord sama, jah-sõna öeldud ja oli vaja tegudele asuda. Kui Liinaga Riia poole teel olime ja mina veel puruhaige, ei tundunud see enam üldse nii ahvatleva projektina. Sellistel puhkudel ootavad ees tavaliselt kõrgendatud ootused ja igasugu üllatused. Olen viimasel ajal ise väga palju vees käinud, uusi harjutusi ja kombinatsioone genereerinud ja nuputanud ning oma klientide peal katsetanud. Igatahes, kui esimene conventioni vesiaeroobika tund oli alanud ja veest vaatasid vastu rõõmsad näod, olin õnnelik oma jah-sõna üle. Üheltpoolt kruvid pinge üles, teiselt poolt naudid protsessi ja sellele järgnevat pinglangusega kaasnevat rahulolu. Asja teeb keeruliseks muidugi see, et alati ei pruugi see olla rahulolu ja selle saavutamise nimel peadki kõvasti vaeva nägema. Aga kui kõik õnnestub, siis need on vahvad hetked. Ja kui töö tehtud, võid unustada end ilma süümepiinadeta Riiga shoppama ja järgmisel päeval magad lõunani. Ja avastad, et oled turvaliselt koju jõudnud mõne tunni enne suurt lumetormi.

Tervise seos meeleoluga

Kindlasti on nendel asjadel omavaheline seos. Kui saabub mõni ootamatu uudis, eriti kurvapoolne...plaks ja viirus murrab maha. Või mõtlen midagi üle: plaks ja pikali. Või kui ei maga korralikult, sama lugu. Praegu on küll tunne, et...õudne. Ja kahjuks on mitu kuud ette planeeritud vastutusrikkad tunnid ees just homme. Peaks neid seoseid kohe lähemalt uurima. Mis ei tähenda küll, et ise hoobilt mõistlikumaks muutun ja saangi kodus magades end välja ravida...

Tallinna salsafestivalist

Nädalavahetusel läks suuremaks salsatamiseks, sest juunikuust oodatud sündmus jõudis lõpuks kohale. Kolmapäeval oli hea põhjus minna soojendama, neljapäeval oli tund ja eelpidu, reedel tunnid ja suur pidu, laupäeval ja pühapäeval mitmeid tunde ja veel suurem pidu ja pühapäevane kulminatsioon oli päris kindlasti Clazzis!

Festival oli minu jaoks tõusude ja mõõnadega, sest kui midagi kaua aega ootad, siis kerkivad esile suured ootused. Juba esimeses tunnis läksid jalad sõlme ja oli kehva tunne, et ma ei saa hakkama! Siis aga tulid mõned eriti briljantsed õpetajad, kellega koos sai kogeda õnnestumisi ja oli väga vahva. Kõige ohtlikum oli reedene pidu: kontsadega jalapeale astumised, kriimud, küünistamised, nügimised ja lõpuks virutasin ka ise (muidugi mitte hea meelega) oma partnerile randmega vastu nägu...ohtlik ala see tantsimine! Siis hakkas juba välja tulema, kuni pühapäeval läks jälle väga kitsaks. Mida vähem professionaalne, seda ohtlikum!

Aga see oli lihtsalt imeline, kui ühes kohas oli korraga nii palju inimesi, sealhulgas ka mehi, kes väga hästi tantsivad. Mingil hetkel igatahes õpetajatel särgid lendasid ja läks rajuks reggetoniks, siis taas salsa, bacchata, cha-cha... Lisan siia ühe õppetunni video Jazzylt ja Amylt. Meie järele tehtud akrobaatika siinkohal avaldamist ei kannata :-)Küll aga on selle tunni tulemus: uued lihased, mis annavad endast täitsa märku siiamaani!

Girl from Ipanema

Olha que coisa mais linda mais cheia de graca
e ela menina que vem a que passa ...

Meenutus Brasiiliast Riost Ipanema ranna lähedalt. Tahtsin osta rannaäärselt turult ühte pluusi, kui kena müüja küsis, kas ma ikka seda laulu tean, mille sõnad on trükitud särgile: "Girl from Ipanema". Teadsin ikka, Helin-Mari Arderi esituses meeldib see mulle väga. Et olla kindel, kas ma ikka tõesti tean, võttis ta välja oma mobiili ja laulis särgi pealt ette lugedes mulle selle laulu ette oma mobiilist tuleva helinameloodia taustal. Ja ta rääkis minuga inglise keeles, vähemalt püüdis väga seda teha. See tegi selle vihmase päeva väga-väga armsaks.

Kui rääkisin juhtunust nädal hiljem oma hospitality-clubi tuttavale, uuris tema, kas ma laulu saamislugu ikka tean. Et kuidas punt muusikuid pidutses iga päev samas rannaäärses pubis hommikuni ning igal kindlal päeval läks varahommikul sealt mööda üks tüdruk-tüdruk Ipanemalt. Ta läks ilmselt ujuma. Ta oli mais linda ehk siis väga ilus. Sellest sündis see laul.

Ja kolmas kokkupuude selle lauluga tekitab erilist nostalgiat. Reisil tekkis üks tore sõber, kes ütles, et mängib bändis ja laulab. Kui palusin tal midagi laulda, siis laulis ta mulle seda sama laulu...Sellised päikselised mälestused võtan mälusopist välja ajal, mil on pimedast pimedam ja valgust justkui ei paistagi kuskilt.

Rambo

Küll on hea, kui su sõbrad hoolitsevad selle eest, et saaksid käia teatris. Ootamatule pakkumisele tulla NO99sse "Rambot" vaatama, andin pikemalt mõtlemata "jah" vastuse. Ja ma ei pidanud kahetsema. Olgugi et paljud tegevused toimuvad viimasel ajal unevõlas, tasuvad nad end küllaga ära. NO teatri poiste näitlemine, osavus ja toimetamine on nauditav. Värskelt ju veel meeles suvine "Ruja" etendus. Rambo roll oli minu jaoks võrdkuju, kuidas sõjavägi või mõni muu režiim hävitavad üksikisiku individuaalse omapära. Rambo peent sorti metsikus oli põnevalt välja mängitud. Põlesid nii näitlejad kui pealtvaatajad. Dünaamiline, kiire ja huvitav etendus. Pakkuge mulle veel pileteid, kui ei ole just esmaspäeva, teisipäeva või kolmapäeva õhtu, võin ma olla teatriks täitsa vaba :-)

Sõjalaev rahuajal

Nädal tagasi, kui USA sõjalaev USS Klakring seisis Tallinna vanasadamas, õnnestus mul käia seda imet oma silmaga kaemas. Sõjalaevade, tehnika ja muu sellise vastu mul suurt huvi küll tegelikult ei ole, kuid põnev oli vaatama minna ikka. Laeval tehti ekskursioon, kus meeskonna liige rääkis, kuidas nad rahu tagamise kõrval võtavad rajalt maha narkodiilereid. Eelmisel aastal olid nad selles osas väga edukad ja nad tabasid 350 miljoni dollari väärtuses ebaseaduslikku narkootikumi ja kümmekond narkodiilerit, enamus Lõuna-Ameerika poole pealt.

Laeva sisustus ja varustus olid väga lihtsad, uue tehnikaga ei eputatud, vana pidavat olema töökindlam. Mulle meeldisid kõige rohkem uhked vanad suured punased telefonid ja loomulikult oli huvi laeva spordisaali vastu. Laevalt oli ilus vaade Tallinnale ja päike paistis, kui laevatekil tervitusjooki ja suupisteid pakuti. Täpselt nii kaugel olengi ma tehnikast ja sõjateemast.

Sõõm Pariisi õhku

Sõõm Pariisi õhku mõjus väga värskendavalt. Vähemalt tõstis see motivatsiooni minu prantsuse keele õpingutega rohkem ja pühendunumalt tegeleda. Ja Pariisis tunnen ma end alati ilusana, sest alati leidub seal keegi, kes seda sulle ütleb :-)

Pariisis viibisin ma seekord küll vaid tunnikese, väljas oli jahe sügis ning suurema osa ajast sadas ning seiklesin metroo ja rongidega. Isegi Eiffeli torn oli uttu mattunud. Aga nautisin oma uut kontseptsiooni ajas kulgemisest. Proovisin võtta seda 50 tunnist rännakut kui kulgemist, mille iga hetk on vääriline. Olgu see siis kasvõi lennukis dokumentide või raamatu lugemine, tukkumine või lihtsalt kulgemine. Alati ei ole kõige olulisem kohale jõudmine, vaid sama tähtis on teel olemine. Eriti tähtis on see minu arvates pikemate reiside puhul nagu seda on ELU.

Versaille versus Jeff Koons

Nädalalõpus oli mul huvitav tööreis Prantsusmaale Versaille'i, mis tipnes pärast väga tiheda päevakavaga koosolekut privaatse Versaille lossi külastuse ja gala õhtusöögiga Grand Trianonis.

Kõigepealt oli rõõmus äratundmine, sest olin Versaille lossi külastanud aastal 1995. Kõige lummavam koht on minu jaoks kahtlemata kuulus peeglisaal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Versaille lossis on praegu üleval Ameerika nüüdisaja kunstniku Jeff Koonsi näitus. Alguses ei saanud ma üldse aru, miks on pandud kuninganna magamistuppa rippuma kummist vähk või miks on kuninga esindussaalis maalitud lagede all täispuhutavad kilpkonnad. Ise mõtlesin, et see on võimalik vaid Prantsusmaal. Nimekas ameeriklane võib oma, vabandust väga, minu kui lihtsa inimese jaoks ajuvabasid jubinaid, demonstreerida prantsuse kunagise võimupalee katuse all. Aga alljärgnev lõik selgitab nii mõndagi lahti:

Jeff Koons (artikkel 1986.aastast): The basic story line is about art leaving the realm of the artist, when the artist loses control of the work. It’s defined basically by two ends. One would be Louis XIV — that if you put art in the hands of an aristocracy or monarch, art will become reflec-tive of ego and decorative — and on the other end of the scale would be Bob Hope — that if you give art to the masses, art will become reflective of mass ego and also decorative.

Ilmselt ongi kunst, eelkõige uue aja kunst selline nähtus, millest kõik aru ei saa ning ta mõjub just selles kontekstis aja ja koha ruumis sellisena nagu ta mõjub. Igale inimesele erinevalt. Ja vahel on eesmärk, et mõjuks šokeerivalt! Minu jaoks aga on see "päris kunst" midagi sellist, mida ma ise teha ei oska ning mis nõuab klassikalisi oskusi. Öelge mulle, kui ma olen valesti aru saanud!