Versaille versus Jeff Koons

Nädalalõpus oli mul huvitav tööreis Prantsusmaale Versaille'i, mis tipnes pärast väga tiheda päevakavaga koosolekut privaatse Versaille lossi külastuse ja gala õhtusöögiga Grand Trianonis.

Kõigepealt oli rõõmus äratundmine, sest olin Versaille lossi külastanud aastal 1995. Kõige lummavam koht on minu jaoks kahtlemata kuulus peeglisaal. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Versaille lossis on praegu üleval Ameerika nüüdisaja kunstniku Jeff Koonsi näitus. Alguses ei saanud ma üldse aru, miks on pandud kuninganna magamistuppa rippuma kummist vähk või miks on kuninga esindussaalis maalitud lagede all täispuhutavad kilpkonnad. Ise mõtlesin, et see on võimalik vaid Prantsusmaal. Nimekas ameeriklane võib oma, vabandust väga, minu kui lihtsa inimese jaoks ajuvabasid jubinaid, demonstreerida prantsuse kunagise võimupalee katuse all. Aga alljärgnev lõik selgitab nii mõndagi lahti:

Jeff Koons (artikkel 1986.aastast): The basic story line is about art leaving the realm of the artist, when the artist loses control of the work. It’s defined basically by two ends. One would be Louis XIV — that if you put art in the hands of an aristocracy or monarch, art will become reflec-tive of ego and decorative — and on the other end of the scale would be Bob Hope — that if you give art to the masses, art will become reflective of mass ego and also decorative.

Ilmselt ongi kunst, eelkõige uue aja kunst selline nähtus, millest kõik aru ei saa ning ta mõjub just selles kontekstis aja ja koha ruumis sellisena nagu ta mõjub. Igale inimesele erinevalt. Ja vahel on eesmärk, et mõjuks šokeerivalt! Minu jaoks aga on see "päris kunst" midagi sellist, mida ma ise teha ei oska ning mis nõuab klassikalisi oskusi. Öelge mulle, kui ma olen valesti aru saanud!