"Luikede järv" Estonias

Koos meile antud viimaste sekunditega jõudsime oma kohale ja juba avanesidki kardinad. Pärast nüüdisaegse balletitüki "Kevade" vaatamist tekkis tunne, et võiks ka klassikat uudistada. Kuna "Luikede järv" taas Estonias lavastus, ei anna midagi klassikalisemat otsidagi. Silmailu, graatsiat ja muinasjutulist fantaasiat jagus tükiks ajaks. Mulle tegi omale kõige rohkem nalja see, et meil on kodus väikelastele mõeldud mänguasi, mille üleskeeramisel hakkab mängima lõik "Luikede järvest". Ja selle äratundmiseni jõudis nii mõnigi tegelane, kes oli teatrisse kaasa tulnud ;-)Kellele meenus "Nu pogodi" multikas, kellele miski muu, aga tükike etendusest on üleval ka Estonia kodulehel http://www.opera.ee/1437

Igatahes, sain kinnitust sellele, et baleriini elukutse on väga raske. Ja me võime vaid arvata, et saame aru, kui palju tööd selle jaoks peab tegema. Küllaltki asjatundmatuna sel alal võin vaid hoomata osakest sellest tööst, mis lavalaudadel särana välja paistab!

Teistmoodi "Kevade"

Käisime Estonias "Vanemuise" esituses Oskar Lutsu ainetel "Kevade" balletti vaatamas. "Kevade" on iga eestlase jaoks midagi väga oma ja lutsulikku. Kuidas siis nüüd järsku ballett? Läksin ilma igasuguste ootusteta, teades vaid, et Arnot mängib jaapanlane ja et kõik on teistmoodi.

Olin lummatud esimeset hetkest saati. Kogu Ardo Ran Rannese seatud muusika oli imeline. Tantsud nõtked ja graatsilised. Ma ei ole külastanud eriti balletietendusi. Suurim senine elamus on kindlasti Moskovskoje Bolshoi Teatri balletitrupi külalisetendus Belgradis. Aga see "Kevade" oma humoorika kahe Lible, ootamatult äratuntava Imeliku, veidi tagaplaanile jääva Kiire, jaapanlaste eriti kauni esitluse ja kogu huvitava "kompotiga" mõjus nii hästi, et ei raatsinud samal õhtul kultuurielamust enam millegi muuga "ära rikkuda" ja läksime pärast otseteed koju mõnulema. Niiväga meeldis see etendus, et soovitan soojalt kõikidele teistelegi! Seda vaataks või teist korda. Siis avastaks kindlasti veel lisadetaile, kus peenelt mängiti originaalteosega.

Siin on väike lühikatkend Vanemuise kodulehelt.

Sinul on meretäis hirmu

Olen seda etendust Draamateatris tahtnud näha sellest hetkest peale, kui oli esietendus. Aga ootamatult on möödunud üle kuu aja ning etendusest on jäänud emotsioonid mälestustena. Tegelikult meeldis see tükk mulle väga, sest tekkis palju isiklikke paralleelle, kuidagi eriline side. Nii samal õhtul kui veel järgmisel hommikul ärgates oli etendus meeles ning juttu ja arutlemist jätkus kauemaks. Seda ei juhtu kaugeltki iga kord. Ja minu arvates oli lisaboonuseks muusika. See oli minu jaoks nagu kaks ühes: läksid teatrisse, said ka kontserti!

Veelkord ja taaskord oli rõhutatud seda, kui oluline on inimese arengus tema lapsepõlv. Kui palju head või halba võib pisikese inimese ellu kaasa tulla tema lapsepõlvest. Mul on üks sõbranna, kes ütleb, et talle ei meeldi, kuidas psühholoogid ja paljud inimesed oma vead ja käitumise ajavad lapsepõlve kaela ja seda muul moel ei tahagi lahendada. Mina seda väidet päris ei jaga. Lapsepõlves saadki ikka oma pagasi kaasa. Iseasi, mida sellega hiljem peale hakkad.

Mind hirmutas kohati publiku reatsioon. Saal oli puupüsti täis ja küllaltki palju oli päris noori teatrikülastajaid. Minu arvates oli paar päris tõsist stseeni. Üks see, kuidas pojad oma isale tappa andsid. Kättemaksuks kõige ees, mis ta neile teinud on. Ja sellele vastas publik naeruga, nagu oleks see olnud naljaks.

Mulle meeldis lahendusena lõpustseen, kus üks sõpradest, kes tegi enesetapu ja piltlikult jalgrattaga igavikku väntas ja lava peal nö taevasse sõitis. See peegeldas minu arvates paljude inimeste lootusi, lootusetust ja loobumist. Tahad teha bändi ja unistad millestki ilusast, aga saad vaid higi ja pisaraid...tahad armastada, kuid tunned vaid valu... Need inimesed, kes ei oska nautida oma elus imelisi väikeseid hetki ning näha ilu seal, kus ta otseselt välja ei paista, kannatavad liiga palju ja mõni neist ei tahagi elada. Ja oledki vastamisi oma meretäie hirmuga ja seda on toime tulemiseks liiga palju.

xxx

Draamateatri koduleht ütleb etenduse kohta nii:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Laura Kõiv (külalisena)
Valguskunstnik Airi Eras (külalisena)
Muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding.

Lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb.

Lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal.

Ka siis, kui oleme päris üksi.

Lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik.

Lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides.

Ja lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme.

Ole siis maru ja tervita oma Yoko Onot.

Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.

Me armastame ooperit, shall-alla-aaa!

Tükk aega mõtlesin, kas see oli ikka hea mõte ooperisse piletid osta. Aga mul olid juba "Wallenbergi" piletid taskus. Ma ei ole kunagi olnud tihe ooperi külastaja, kuid tundus, et noh, võib ju nuusutada ka natuke seda zanrit. Pärast etendust olin meeldivalt üllatunud. Tõeliselt andsid etendusele vürtsi ülilahedad kostüümid. Kuna ooper ise oli saksakeelne, siis teisest reast subtiitrite lugemine tähendas küll kanget kaela pärast paaritunnist vaatamist. Ma ei saa öelda, et olen suur ooperifänn, pigem on see selline eneseharimine. Suurest kunstist arusaamise püüd on olemas :-).

Wallenbergi kohta võib tutvustusest lugeda nii: „Wallenberg“ on maailmas laialt tuntud eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri antifašistlik ooper, mis valmis 2001. aastal Dortmundi Teatri tellimusel. Maailmatasemel lavastaja Dmitri Bertmani ja julgeid lahendusi pakkuva kunstniku Ene-Liis Semperi fantastilises nägemuses lavastatud nüüdisooper räägib loo rootsi diplomaadist Raoul Wallenbergist, kes päästis saksa koonduslaagritest 100 000 juuti. Dmitri Bertmani kõmulised lavastused on tekitanud kõikjal maailmas elavat vastukaja. 2007. aastal sai ta „Wallenbergi“ lavastamise eest Eesti teatri muusikalavastuse aastaauhinna. Samal aastal pälvis „Wallenbergi“ kunstiline meeskond silmapaistva töö eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2008. aastal andis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Dmitri Bertmanile Maarjamaa Risti IV klassi ordeni.

"Rahauputus"

Vaatasin huvi pärast Eesti Teatriagentuuri teatristatistikast, et 2008. a käis Draamateatris seda tükki vaatamas 10 esitluskorra peale kokku 4238 külastajat. Ehk siis kõige menukam etendus tegelikult. Selgi korral oli saal täis ja meil olid kahepeale loozikohad esimese korruse rõdul. Koht iseenesest sheff. Aga ma ei saa öelda, et mulle hirmsasti meeldinud oleks see etendus. Tuntud näitlejad küll ja nalja ja huumorit oli ka igale poole vahele topitud, aga kuidagi liiga palju palagani. Võrdleks nii, et suure tavalise kohviku asemel valiks lõunastamise paigaks Rottermani keskuse Home Art poe kohvikunurgakese.

Aga rahvas naeris palju, külastajateks oli ka terve rood sõdureid ja koolilapsi. Tegelikult oli tore õhtu, kuid eelmise nädala Bergman jättis hoopis sügavama mulje. Kuigi jah, nalja taga oli peidus tõsine probleemistik. Kui paljud inimesed petavad sotsiaaltoetuste saamisega süsteemi! Meil see ei ole vist nii valus kui teema kui Inglismaal, sest toetuste summad on väga erinevad. Kui aga uskuda teatrikava tekste, siis on see arvestatav küsimus ka meil. Mulle tegi nalja see, et puutun ise ka kokku inimesega, kes pidevalt luiskab ning tema pisivaled muutuvad aegajalt päris suurteks valedeks. See on nagu suur nõiaring, nii et parem ära alusta jampsimisega :-)

Teater.ee kirjutab etenduse sajanda esitluse ajal: Möödunud hooaegade jooksul on "Rahauputuse" trupp ajapikku täienenud, sest paljud rollid on saanud endale paralleelsed osatäitjad - nii võib onu George'i osas näha Jan Uuspõldu või Anti Reinthalit, härra Forbright'i mängivad vaheldumisi Ivo Uukkivi ja Margus Prangel, proua Cowperina võib aga näha nii Ita Everit kui Kaie Mihkelsoni. Peamiste osatäitjate särav nelik püsib aga samas rivistuses, mis esietenduselgi: Mait Malmsten (Eric Swan), Maria Avdjushko (Linda Swan), Tiit Sukk (Norman Bassett), Ain Lutsepp (härra Jenkins).

"Rahauputuse" kirjutanud Michael Cooney on kuulsa komöödiakirjanike dünastia noorem võsu, näidendit ennast on inglise kriitika nimetanud moodsaks klassikaks, mis tõendab seda, et Michael Cooney valdab hästi bulvarikomöödia elegantset stiili ja keerulisi reegleid.

"Elu ongi koomiline", ütleb "Rahauputuse" lavastaja Andurs Vaarik, "komöödia peegeldab elu palju paremini kui mõnigi tragöödia, mis on näitekirjaniku enda ängidest konstrueeritud monstrum. Elu tuleb võtta rõõmuga, pärast surma jõuab mossitada küll." Andrus Vaarik on tänulik Eesti Draamateatrile ja trupile võimaluse eest lavastada ning heldinud sellest, et trupp mängib "Rahauputust" endise rõõmu ja vähimategi tülpimuse märkideta.

"Sügissonaat" Draamateatris

Olin valmistunud tõsiseks temaatikaks. Tutvustus ütleb nii:

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Ülev Aaloe

Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp, Britta Vahur

„Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Mulle meeldivad väga need näitlejad. Tekkis palju küsimusi: mis on olulisem, kas teha head karjääri või olla hea ema, kas need kaks ei ole eraldi võimalikud? Kas ise olen valmis selleks, et oma tulevasi lapsi ei suuna sinna radadele, mida mina tahan, vaid lasen neil valida selle, mis neile meeldib. Kas olen valmis selleks, et oma suure armastusega kedagi ise lämmatama ei hakka? Ja kas märkame iga päev enda ümber neid väikeseid või suuri inimesi, kes vajad üle kõige võib-olla just sinu puudutust, tähelepanu või toetust.

Igatahes, etendus meeldis mulle. Oma tõsidusest hoolimata.

Kummardus Jordaania kultuurile

Sellise slogani alla võiks kuuluda minu laupäevaõhtune teatrikülastus. Tänu ootamatule kutsele ja lahendusele võlgnen tänu Laglele. Kuna ootamatult oli üle jäänud üks pilet Keila-Joal toimule etendusele "Pikk päevatee kaob öösse," siis olin mina see viimane õnnelik, kellele võimalust pakuti. Kuna aga mu riietus oli üdini sobiv remonttöödeks ning maalimiseks, mida ma ka parasjagu kodust eemal olles aias tegin, vastasin esialgu eitavalt. Aga kuna mulle ootamatused ja ekspromtlahendused meeldivad, andsin anna. Lagle võttis mulle kaasa Jordaania rahvariided. Pidavat olema kenad. Kui aga asi nii kaugel, et endale kleidi selga sikutasin ja sinna juurde paar numbrit suured kingad lisasin, hakkas kogu seltskond kõva häälega naerma. Pruun lai ja pikk maani kleit, ilusa tikandi ja tuttidega iseenesest, sai minu stiilse teatrikülastuse kaaslaseks. Ega siis asi seetõttu ju veel katki jää :-)

Sõitsime siis vaatama etendust, mille kohta teadsime, et see on väga hea ja et seal mängivad väga head näitlejad. See oli kogu mu informatsioon. Ja ei pidanud pettuma! Osades mängisid Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Märt Avandi ja Pille Lukin. Temaatika oli raske, kuid näitlemine peensusteni ja detailideni viimistletud. Ain Lutsepa näoilmseid ja zeste oli esireast eriti hea jälgida. Imetlesin Märt Avandi esitatud luuletusi ja peenetundelist näitlemist. See oli üks mu suuremaid teatrielamusi. Olgu see või kummardus Jordaania kultuurile, kui see mind Eesti teatrile lähemale viib :-) Sõbrad, kutsuge mind ikka teatrisse ja etendustele, mul endal ei tule see kultuurielu planeerimine eriti hästi välja!

Augusti TantsuFestival

Praegu toimub juba 10. korda Tallinnas Augusti TantsuFestival. Nagu tutvustus ütleb, on seekord palju kunstivaldkondade sünteesi: tants ja masinad; tants ja sport; tants ja tehnoloogia; tants ja teater; tants ja kunst; tants ja muusika jne. Selline mitmekülgsus peaks looma juubelifestivalile omapärase meeleolu. Tegu niisiis nüüdisaja tantsuga, kus esinejaid üle maailma.

Mulle tundus huvitav lavastus "It's in the air", kus kogu tegevus toimus kahel batuudil. Eesmärk näidata, kui vabad on tegelikult inimkehad, kuidas nad käituvad ja kuidas toimivad nende peal looduse seadused. Tutvustus ütleb nii: "Nais- ja meeskeha muutuvad orgaaniliselt keha-masinateks. Need keha-masinad on loomulikud, kuid seisavad ometi vastu loomulikkusele kui harjumusele. Nad hüppavad, põrkuvad, keerlevad, võnguvad, langevad, hõljuvad, peegelduvad, värisevad, hõõrduvad, plahvatavad …. Kehad lähevad mööda liikumise ja puhkuse seadustest, neis on rõõmu liikuvatest lihastest, rütmi nüanssidest, tihedusest, tekstuurist, liikumise taktiilsusest ja virtuoossusest, mis toob endaga kaasa puhta rõõmu."

Silmade ees hakkas natuke virvendama... 50 minutit hüppamist, kohati väga intensiivselt. Kuid see ei olnud vaid hüppamine, selles tegevuses oli indu, keskendumist ja väga lihvitud kehade liikumist. Tegelikult oli põnev vaadata. Ja hulkuda hüppamise vaatamisest pehmete põlvedega läbi pool vanalinna, peatudes ettejäävates kohvikutes ja pubides.

"Päike soojem, taevas sinisem"

Ootamatult avanes võimalus minna vaatama Linnateatrisse Mart Kolditsi lavastatud etendust "Päike soojem, taevas sinisem" .Minu arvates oli see väga vahvalt mängitud. Esialgu tundus, et tegu on lustaka looga, kuid juba varsti võttis asi ikka hoopis sügavama ja tõsisema pöörde. Näidendi tegi kõige huvitavamaks see, et lapsi mängisid täiskasvanud. Ja mida vanem mees, seda paremini välja tuli :-). Eriti meeldis mulle Margus Tabori ja Piret Kalda esitlus. Tore ja teistsugune esmaspäeva õhtu.

Rambo

Küll on hea, kui su sõbrad hoolitsevad selle eest, et saaksid käia teatris. Ootamatule pakkumisele tulla NO99sse "Rambot" vaatama, andin pikemalt mõtlemata "jah" vastuse. Ja ma ei pidanud kahetsema. Olgugi et paljud tegevused toimuvad viimasel ajal unevõlas, tasuvad nad end küllaga ära. NO teatri poiste näitlemine, osavus ja toimetamine on nauditav. Värskelt ju veel meeles suvine "Ruja" etendus. Rambo roll oli minu jaoks võrdkuju, kuidas sõjavägi või mõni muu režiim hävitavad üksikisiku individuaalse omapära. Rambo peent sorti metsikus oli põnevalt välja mängitud. Põlesid nii näitlejad kui pealtvaatajad. Dünaamiline, kiire ja huvitav etendus. Pakkuge mulle veel pileteid, kui ei ole just esmaspäeva, teisipäeva või kolmapäeva õhtu, võin ma olla teatriks täitsa vaba :-)

Kuldne mask

"Kuldse maski" nime all toimub juba neljandat korda teatrifestival, kus saab jälgida kõrgemat vene teatrikunsti. Ootamatult tekkis mul võimalus minna vaatama avaetendust Nikolai Gogoli "Mängurid" Moskva Teatrikunsti Stuudio esituses. Kelmustükk oli hoogne ja peegeldus ikka meie praegusesse ühiskonda. Kiirelt ratsarikkaks vahendeid valimata. Mulle oli see esmakordne elamus vaadata venekeelset teatritükki. Panin igaks juhuks ikkagi klapid pähe, sest Maria Klenskaja mahe hääl andis mulle sisu ikkagi paremini edasi kui minu praegune vene keele oskuse tase. Eriti huvitav oli pärast etendust viibida kutsega venepärasel vastuvõtul koos näitlejate ja kultuuritegelastega.

Eile aga sattusin taas ootamatult etendusele. Sedapuhku uhkesse Vene teatrisse vaatama Natalia Kasparova Tantsukompanii (Peterburi) tantsuetendust "Komitasi tantsud". Milline paindlikkus, liikumine, plastilisus, muusika, esinemine - keskendusin perfektse esinemise jälgimisele. Tavainimesele on sellise liikumise järeletegemine ilmselgelt võimatu, kuid tantsijad liikusid nii kergelt, et see tundus ülimalt lihtne ja loomulik. Ja ei peagi ju kõike järele tegema, isegi mitte mõttes. Laval oli mitmeid efekte loodud vee kallamise, krabina ja sulgede peksmisega, kuid suurepärast valgusmängu kasutades, ei märganud ma kordagi, kuidas see kõik lavalt ära viidi ja uus asi juba asemel oli. Sisu mõistmiseks peab aga ilmselgelt eel- või järeltööd tegema.

Ruja ja armastus

Juba ammu ei ole Tartus suviti enam igav. Eriti näitas seda möödunud nädalavahetus, kui rokkooper Ruja oli kokku meelitanud suure suure hulga publikut ning sama toimus Raekoja platsil armastusfilmide festival. Ruja oli minu jaoks super, super. On palju palasid, millega seostub mõni mälestus. Ruja algusaastatest ei teadnud ma seni suurt midagi, nüüd olen ka selles osas pisut haritum. Ja minu arvates suurepärane näitlejate esinemine ning huvitav lavalahendus eelnevalt valmistatud klippidega. Minu jaoks oli Tartu taaskord väga armas: Ruja ja armastus ühes nädalavahetuses.

Teatritest lähemal ja kaugemal

Kõnnin hommikuti ja õhtuti tööle minnes mööda kolmest teatrist, kuid ei ole pea poole aasta jooksul kordagi ühtegi neist külastanud! Mitte et mulle ei meeldiks teatris käia, muidugi meeldib! Kui aga on valida sportimise, salsa, joonistamise või teatri vahel, siis tekib lihtsalt ajapuudus! Nüüd aga olen sattunud nädala jooksul vaatama Eesti eri paikadesse suviseid vabaõhtuetendusi. See, kuidas loodus mängib tükiga kaasa, kui ilus on õhtune Eestimaa, see annab palju juurde! "Eesti asi" Viinistus tuletab meelde ja võimendab, et kes me, eestlased, oleme, kust tuleme. Inglisekeelne lõpp oli minu jaoks natuke ehmatav, et kuhu me siiski teel oleme? Igal juhul, hästi mängitud ja nauditav õhtupoolik mõnusa seltskonnaga. Kunstimuuseumist läbi jooksmine ja kaunis loojang jätsid tunde, et sinna tuleb tagasi minna ja siis juba asja rahulikult võtta!

Kui ma Laulasmaal "Uljast neitsit" vaatasin, itsitasin omaette mitmel korral. Ester Pajusoo elas oma "hullu" rolli nii sisse, et mul tekkis võrdlus Jänese-Sabiinega-äkki oli ka tema hulluke :-) Ita Ever, minu jaoks on tema olnud eesti teatri suurkuju juba siis, kui olin plika. Kivirähk oma lopsaka sõnakasutuse ja huumoriga ning läheduses loksuv meri, mille lainete kargust sai enne oma jalgadega tunda, andis mõnusa tunde. Äkki jõuan millagi ikka ka mõnest neist kolmest teatrimekast, millest iga päev mööda kõnnin?