Rõõmu otsimas!

Mitu möödunud nädalat on mõte tiirelnud vaid selle ümber, kuidas saaks 8. korda toimuva Aquafesti Tartu ja Tallinnas läbi viia nii hästi, et kõikidel sellest maksimaalselt rõõmu oleks. Pingutatud sai tegelikult palju, festivali ajaks oli endal juba kumm üsna tühi. Aga jällegi oli vahva vaadata, kui lastebassein oli täis noori emasid-isasid koos oma beebidega, suurde basseisni kogunes palju vesiaeroobika huvilisi, teises otsas toimus äge veepalli turniir. Tudengeid oli hommikul rekordarv võistlemas.

Aga pingutuse võib nulli keerata väike asi. Näiteks kui mikrofon ragiseb ja lihtsalt kõmiseb ja ei tööta. Ja midagi teha ei oska ka need, kes selle teema vastutajad on. Ja päev hiljem saad teada, et keegi ei teadnud, et uus mikrofon oli kellegi sahtlis, mitte seal, kus ta olema pidi. Issand jumal, miks nii süüdimatult!?!?! Aga noh, loodan, et rahvas jäi siiski rahule. Hollandi treener oli igastahes tasemel ja teisedki andsid endast ju parima. Mõnikord saad üha kinnitust, et loota saad vaid iseendale. Aga siiski, teamwork, mis see on?

Nagu Ameerikas ...

...oli mõte peas, kui mulistasin peo ajal Kabli rannas tuttava majakese õues olevas basseinis. Harjutusi sadas pähe nagu lindi pealt. Kuigi meretuul tundus mulle liiga tugev ja ma merevette ei kippunudki, leidsin üles osakese sellest veeinimesest, kes minu sees elab. Vees on ikka mõnus, otsin kiiresti üles tee basseini või merre või mõnda järve, päris ilma ikka ei oska!

Igal tööl omad rõõmud

Trenni andmine on endiselt rõõm ja tore tegevus. Inimesed lähevad koju hea tuju ja trimmis kehaga. Ja kui pärast trenni saad ise minna veel näiteks Pirital mere ääres teha kosutava rulluisu tiiru, nautides veel ka päikeseloojangut, on endaga sama lugu. Hiljuti aga ilmus Olümpia 26. korruse hotelli sauna akna taha ilmutis. Põgenesin riietusruumi ja alles siis sain aru, miks mehe jalad...seejärel keha...ja pea on seal minu silme ees. Igal tööl omad rõõmud :-)

Aquafest ja koolitused

Nädalavahetusel küsis üks kursuslastest:"Kuidas te viitsite iga nädalavahetus neid koolitusi teha?" Jah, jälle pikad päevad basseinis. Ja see on ju vaid jäämäe tipp ehk pidupäev, kui üritus käes. Aga kui rahvas saab häid emotsioone Aquafestist juba seitsmendat aastat järjest ning Tinoca Portugalist on nõus kohale tulema ning sul on hea tiim, kes rõõmuga valmis tegutsema, siis leiadki end jälle seda tegemas :-) Ja tagantjärele mõtledki, et puhas rõõm :-)

Lisan siinkohal Aquafesti piltidele lingi Elor Sepalt http://picasaweb.google.com/elorsepp/Aquafest2009#5307530086614175698

Ja Anette Sikkalt
http://www.flickr.com/photos/nnnets/sets/72157614377286002/detail/

Ja paar otsepilti ka Elorilt.

Jah! Teeme ära!

Ütlen tihtipeale esimese reaktsioonina mõnele palvele või ettepanekule „Jah!. Muidugi, teeme ära!“ Siis aga saan alles aru, et see ei olegi niisama lihtne. Kui lätlased palusid tulla nende treeneritele täiendkoolitust tegema, oli olukord sama, jah-sõna öeldud ja oli vaja tegudele asuda. Kui Liinaga Riia poole teel olime ja mina veel puruhaige, ei tundunud see enam üldse nii ahvatleva projektina. Sellistel puhkudel ootavad ees tavaliselt kõrgendatud ootused ja igasugu üllatused. Olen viimasel ajal ise väga palju vees käinud, uusi harjutusi ja kombinatsioone genereerinud ja nuputanud ning oma klientide peal katsetanud. Igatahes, kui esimene conventioni vesiaeroobika tund oli alanud ja veest vaatasid vastu rõõmsad näod, olin õnnelik oma jah-sõna üle. Üheltpoolt kruvid pinge üles, teiselt poolt naudid protsessi ja sellele järgnevat pinglangusega kaasnevat rahulolu. Asja teeb keeruliseks muidugi see, et alati ei pruugi see olla rahulolu ja selle saavutamise nimel peadki kõvasti vaeva nägema. Aga kui kõik õnnestub, siis need on vahvad hetked. Ja kui töö tehtud, võid unustada end ilma süümepiinadeta Riiga shoppama ja järgmisel päeval magad lõunani. Ja avastad, et oled turvaliselt koju jõudnud mõne tunni enne suurt lumetormi.