Kataloonia pealinn Barcelona

See oli minu reis! Pakkusin võimalust osaleda huvitava programmiga konverentsil päris mitmetele kolleegidele, sest tundus võimatu, et saan ise minna. Alati on kiireid asju teha, trennidesse on raske leida asendusi ja lõpuks jäin ju veel ka haigeks. Aga siis hakkasid asjad liikuma selles suunas, et saan ikkagi sõita ja see oli jällegi üks väga suurepärane reisikogemus. Hoolimata lumetormi põhjustatud kaosest, mis algas Tallinna lennujaamas. Reis Barcelonasse kestis 14 tundi, sealhulgas üle 6 tunni Stockholmis seisvas lennukis istumist. Aga ka selles on natuke positiivset, jõudsin läbi lugeda Marquezi „Armastusest ja teistest deemonitest.“ Viimasel ajal püüan üldse natuke rohkem teadlikult lugeda.

Tore oli kohata kolleege üle maailma, kellega sul on sarnane ellusuhtumine ja kellega ajad niiöelda sama asja. Täiesti loomulik, et metroos kasutad liikuvate treppide asemel tavalisi treppe ja mitte ainult ei räägi sellest, kui kasulik on liikumine ja kui vajalik see inimestele on. Ikka oma eeskuju, ka väikestes asjades. Peas liigub nii mõnigi mõte, kuidas saadud ideid oma töös ära kasutada ja natuke maailma parandada.

Hommikul ei kasutanud ma konverentsile minekuks bussi, vaid nautisin jalutuskäiku Montjuici mäele: 1992. a olümpiamängude toimumiskohta. Ilmeilus piirkond parkide, kunstimuuseumi uhke hoone ja eskalaatortreppidega. Kohvipauside aega kasutasin selleks, et uudistada läheduses olevat olümpiastaadionit, ujulat ja teisi väljakuid, mis on nüüd ülikooli kasutuses. Muljet avaldas olümpia ettevalmistuskeskuse külastamine Sant Sugat de Valles ja rahvuslikule õhtusöögile eelnenud inimkindluse ehitamine (human tower).

Konverentsist natuke näpistatud ja üle jäänud aja parimad hetked olid veel Miro muuseumi, Gaudi Casa Mila, katedraali külastus, vanalinnas mööda kitsaid tänavaid kolamine ja uudistamine, Rambla ja seal ümbruses olevad turud lõputu valiku eksootiliste puuviljade ja toiduga. Kanada kolleegiga sattusime viimasel õhtul noore kunstitudengi näituse ülespanekule, kus ta lõpetas oma universumi koostamist, joonistades põrandale seoseid ja märke, mida oli täis juba ka terve näituseruum. Noor uljas kunstnik kutsus meid sisse ja seletas lahkelt, mida ta on kõige sellega mõelnud.

Ja Kataloonia külalislahkus, seda peab ise tundma! Parim vastuvõtt, maitsvad toidud, parim korraldus. Kataloonial on Hispaanias oma autonoomia, oma keel, oma parlament, valitsus ja president ning enam kui tuhande aastane ajalugu. Piirkond on Eestist natuke väiksem, kuid seal elab üle 7 miljoni elaniku ning maa on väga vaheldusrikas: mäed, vahemeri, ajalugu, kunst, arhitektuur, küllus, päike ja ilu. Ja nii nad elavad, riik riigis ja on väga uhked selle üle. Neil on, mille üle uhkust tunda! Ja see piirkond vajab spetsiaalset külastamist, kiirustamata, mõnuga võttes.