Pihkvast Petserini

Nädalavahetusel sain väga vastakaid muljeid Venemaa äärealalt Pihkvast ja Petserist. Üheltpoolt huvitav kultuuriline ajalooline taust, imeilus sügisvärvides Mihhailovskoje - Pushkini kodukoht, Vana-Irboska küla, mis kuulus varem eestlastele ja kus praegugi veel mõned eestlased elavad, teiselt poolt jubedad ja üliranged piirivalveametnikud oma võimu demonstreerimas, "vana hea Venemaa" oma tasuliste wc järjekordadega. Ostad pileti, saad õiguse astuda lehkavatesse jalajälgedesse ning rebida ka koridorist tükikese paberit.

Spordibaasid, mida õigupoolest eelkõige vaatama läksime, olid enamus aastast 1982... See oli kui mõnevõrra meeleolu tõstmiseks, et meil on asjad täitsa hästi. Need inimesed, kellega kohtumas käisime olid siirad ja sõbralikud. Üks naisterahvas ütles oma vanale heale Eesti sõbrale:"Mul on tunne, et me oleme rohkem kui sõbrad...umbes nagu sugulased!" Nii armas, suur vene hing!

Ja kui suuremate reisielamuste hulka arvata giid, kes meiel Pushkini radadel reisi tegi, igal teelahkmel ja sobival kohal asjakohase luuletuse luges ja ilma abimaterjalideta nagu elav entsüklopeedia oli, siis võib unustada isegi kehva tunde, et vene keele oskusega on suht halvasti. Ja Vene eripäraks võib vast lugeda sedagi, et hommikusöögi juurde pakutakse ka külma shampust :-)

Ka Petseris ei olnud ma kunagi varem käinud. See, mis avanes selles ajaloolises mungakloostris, oli nagu pilt Vene muinasjutust. Kui läksime maa alla pimedaid katakombe vaatama, hakkas mu elav fantaasia tööle. Kujutasin ette, kuidas need koopad kokku varisevad, hallid pimedad käigud olid kui labürindid, sajad hinged, kes seinte sisse olid maetud, hakkasid ringi hõljuma, rinnus sai õhk otsa...aga enne jõudsin öelda, et mul on halb ja keegi hea inimene aitas mind maa peale tagasi. Seejärel aga jõudsime peagi Eestimaa pinnale ja kodus on ikka ju kõige parem olla! Vahva reis oli, silmaringi avardav igatahes!