Kas süda on ümmargune?

Epp Petrone reisiromaan jäi raamatupoes mulle näppu ja pärast seda ei saanud ma seda enne kõrvale panna, kui ta läbi oli loetud. Minu praegust elutempot arvestades käis see väga niuhti. Lõpetasin eile öösel.

Ilmselt paelus see ladusas tekstis kirjutatud raamat mulle põnevust eelkõige paljude paralleelide tõttu, mis tõmbas välja mu oma reisiseiklusi. Mulle meenus, kuidas 18-aastasena hakkasin Soomest tuttavatel Rootsi vahet külas käima. Ükskord sattus kajutikaaslaseks üks Soome naine, kes oli reisinud läbi terve maailma. Jutustasime peaaegu terve öö ja kuulasin suu ammuli, kus ta kõik käinud on ja mis ta teinud on. Ise ei olnud ma sel ajal veel peaaegu kusagile jõudnud. "Sul on aega. Küll sa jõuad!" julgustas tema. Ja siis läkski lahti, kuskilt sain selle reisipisiku ikka paratamatult külge.

Minu reisid ei kulgenud nii ekstreemselt nagu Epu oma, mida ta raamatus kirjeldab. Paljud neist olid seotud tööga ja ühendatud hobidega. Aga leidsin väga palju paralleele. Kuskilt jooksis läbi Epu mõte, et see saab juhtuda ainult naistega. Mingil hetkel oleme ikka sińisilmad küll, aga kui ei oleks, jääks paljud käigud käimata ja tegelikult pead usaldama ka oma sisetunnet. Eredad isiksused, keda kasvõi korraks oma reisidel kohtad, tulevad teinekord su juurde tagasi kas mõtete või kujutluste näol. Kohtasin Taimaal sukeldudes laeval üht lahket vene naist, kes oli ümbermaailmareisil ja kes edasi suundus Singapuri ja siis edasi ta ei tedanud veel kuhu. Seniks sukeldusime. Üks päev korraga. Ja selliseid boheemlikke tegelasi leidus igal pool. Seljakotid seljas ja otsimas iseend uutes sihtkohtades. Sellisel pikal kulgemisel nõustun Epuga, et reisimine on raske töö.

Reiside puhul oli kuidagi nii, et ma ei otsinud erilisi seiklusi, kuid peaaegu alati leidsid need mu üles. Kord avastad end Türgis sõbrannaga hääletamas, teinekord Brasiilias üksi ööbimas võhivõõra sõbra juures ja kui naased Taimaalt veealusest maailmast, ei saa silmi lahti tehes aru, kuidas hotellis nii tuttavad maalid seintel on. Ja alles paariminutise toibumise pärast saad aru, et oled jõudnud oma koju... Reisid on üks võimalus end lahti raputatada ülearusest ja tähtsana näivast vähetähtsast. Aga kuna hetkel on midagi väga tähtsat teoksil, siis minu reisid toimuvad edasi mõne aja pärast. Koos hea kaaslase, pere ja väiksemate ekstreemsustega. Seniks loen raamatuid!