Lumekuninganna

Eile õhtul tekkis mõte kinno minna. Ja valisime välja Marko Raadi Eesti uue mängufilmi "Lumekuninganna". Teadmata midagi muud selle filmi kohta, et olevat põnevalt tehtud, põhinevat muinasjutule ja olevatki nagu muinasjutt täiskasvanutele. Korra käis segav mõte peast läbi, et äkki on igav, aga ei lasknud sel ennast häirida.

Õhtul koju kõmpsides olin häiritud, et õhtu kinos veetsin, sest vaatasin mitmeid kordi kella. Millal ometigi lõpeb see film? Vähe puudus, et oleksin teinud ettepaneku varem ära minna. No kohe üldse ei meeldinud! Minu jaoks seostub muinasjutt millegi ilusaga ja tavaliselt on muinasjutul ilus lõpp. Idee oli ju päris hea. Kõhedustekitavalt külmad kaadrid nõudsid kindlasti näitlejatelt vaprust. Aga kas meie aja muinasjutt ongi see, kui oled oma suhetes tõre ja eemaletõukav, siis tahetakse sind rohkem? Või kui sa midagi ei saa, siis jood end silmini täis? Või kui sulle tehaks sinu arust liiga või sulle keegi ei meeldi, oled valmis minema kasvõi mõrvani? Muinasjutuliselt müstilised kaadrid olid mulle vaid need, kui näitlejad jäälossis toast tuppa ringi uisutasid. Ilus oli ka see hetk lõpus, kui läbi jäälossi seina paistsid kahe inimese varjud. Aga mulle ei meeldi ka teema, et noor elu alustav poiss armub 40-aastasesse naisesse. See läheb juba teise temaatikasse, aga hea küll, see oli võetud muinasjutust.

Hea oli see, et film ei jätnud mind ükskõikseks, sest ta tekitas minus mingi emotsiooni. Mis sest, et mitte positiivse. Ja kõik ei küündi ju ka kõrgest kunstist aru saamiseni. Tore, et arvustajatele meeldib ja kindlasti meeldib see ka osadele külastajatele. Filmi linastamise ajastus oli muidugi hea, sest selle aasta talv ongi olnud nagu Lumekuninganna kuningriik.

Siin on Postimehe üdini positiivne arvustus
Filmi ametlik koduleht

Ahhaa! Elamuskino!

Eile oli kuidagi masendustekitav päev. Läksime seepeale Ahhaa elamuskinno Vabaduse platsil. Olime seal ainukesed külastajad ja meiega tegeleti väga mõnusalt. "Kas soovite filmi maa südamesse? Või hoopis suusaseiklust, see on väga naturaalne. Kas panen ägedama variandi või leebema?" uuris meie kinooperaator lahkelt. Noh, läksime siis suusatama. Oi-oi. Poole pealt jäi arvuti seisma ning pidime tripi uuesti läbi tegema. Suured lumepallid ja kiirus ja takistused teel ja korraga olime maa all kitsikuses. Teatavasti olen selline pisut klaustrofoobik. Aga õnneks sai see 5 min siiski ootamatult otsa. Aga raputas täitsa läbi. Vähemalt tund aega oli süda paha. Aga pärast oli jälle tore. Külmaks ei jäta :-)

Meist tehti isegi foto!

Kim Ki-duki filmidest

Mulle tundub, et korealastel ja eestlastel on mitmeid ühiseid jooni. Üks kõige ühisem tundub olevat sissepoole elamine, probleemidest pigem mitterääkimine kui rääkimine. Võib-olla kujutan ma praegu endale ette neid ühisjooni, eriti pärast "Samaaria tüdruku" ja "Hing kinni" vaatamist.

Minu aastatetagune Lõuna-Korea külastus jättis mulle väga sümpaatse mulje ning viimasel aastal olen vaadanud mitmeid teisigi Kim Ki-duki filme. Kui nägin seinal juhuslikult kuulutust selle rezisööri filmide nädalast, olime paaril õhtul Kinomajas kohal. Mõned kaadrid ilmuvad tagantjärele veel silme ette. Kirglik, ehe, kurb, vaoshoitud, keeruline, ilus, hirmus...ühesõnaga soovitan.

Ruja ja armastus

Juba ammu ei ole Tartus suviti enam igav. Eriti näitas seda möödunud nädalavahetus, kui rokkooper Ruja oli kokku meelitanud suure suure hulga publikut ning sama toimus Raekoja platsil armastusfilmide festival. Ruja oli minu jaoks super, super. On palju palasid, millega seostub mõni mälestus. Ruja algusaastatest ei teadnud ma seni suurt midagi, nüüd olen ka selles osas pisut haritum. Ja minu arvates suurepärane näitlejate esinemine ning huvitav lavalahendus eelnevalt valmistatud klippidega. Minu jaoks oli Tartu taaskord väga armas: Ruja ja armastus ühes nädalavahetuses.

Kinomaania

Huvitavate kokkusattumuste tõttu olen sattunud oma Tallinna-elu alguses kuu aja jooksul tihedamini kinno kui teinekord terve aasta jooksul. Kui kunagi Türil korraldati filmiklubi, jälgisin neid filme suure põnevusega. Ei ole võõras ka videokokkuvõtte montaaž ja stsenaariumi kokkupanek. On olnud aegu, kui olen pidanud tundide viisi istuma ekraani ees: stopp ja tagasi, ei, nii pole hea... Aga filmindusest olen iseenesest kaugel. Esimene lüke filmide juurde oli Brasiilias, kui mu hospitalityclubi sõber küsis, kas olen ühe režissööri filme näinud. Mina ei olnud ja ta imestas, kuidas see on võimalik? Mina aga ei ole senini üldse suurt tähelepanu osutanud sellele, kes on filmi režissöör. Nüüd aga olen avastanud ühe filmi järel teise ning kõige põnevam on festivalifilmide või esilinastuste eelne asjatundja kommentaar. Mõned head ütlused ja kaadrid jooksevad veel hiljem silme eest läbi. Nagu näiteks kunstnik Pollocki eluloodraama stseen, kui Pollockilt küsiti: "Kuidas te teate, millal teie pilt on valmis?” Küsimusele vastas ta küsimusega, ehk siis: ”Kuidas te teate, millal olete lõpetanud armastamise?" Kui sinu enda jaoks on asjad iseenesestmõistetatvad, siis ei pruugi see tähendada, et ka teised asjadest samamoodi aru saavad... Nii nagu mina ei saa mitte kuidagi aru, miks peab kinos jooma ja sööma. Mis võiks olla vastuküsimus :-)?