Nii hea, et jääks...

Rulluisutamine Pühajärvel, üks kaunimaid radu, mida tean. Pöörad Käärikul otsa ringi, vahepeal pistad tee äärest mõne küpse metsmaasika suhu ja tagasitulles ujud sõpradega Pühajärves. Taeva kohal on roosa pilved, hakkab hämarduma. Miljonivaade järvele. Uus päev. Olen teel Pangodi poole. Käin läbi oma metsamaasikakohast ja maiustan. Teen endalegi ootamatult parempöörde, sest tahan ikka ära käia oma tuttaval paadisillal ja mõnulen tükk aega jalad vees. Tahaks maalida, aga kohe ei ole mahti...Teel Tartusse pean taas auto kinni, sest tuleb tahtmine visata end heinamaale pikali ja vaadata pilvi. Tartust plaanin läbi sõita, kuid süda käsib peatuda ja juua vähemalt tass kohvi Raekoja platsil. Teel Järvamaale süda tilgub verd, sest sõidan taas mööda rulluisurajast, kus tahaks kihutada, aga kohe ei saa. Ja maasikate, kirsside ja vaarikatega koduaias mõnuledes on suurepärane suvetunne. Lõpuks salsatama jõudes ei saa kuidagi koju minna, sest tahaks teha ühe hea tantsu veel...Suvi on nautimiseks! Nii palju ilusat on ümberringi, jääb üle vaid seda märgata. Nii hea, et jääks veel natukeseks...Minu meeleolu on praegu nautlev nagu maalil, mille autor on mulle hetkel tundmatu itaallane, kuid kelle tööd mulle väga meeldivad ja kelle pilte loodan pooleteist kuu pärast Firenzes oma silmaga näha.