Rohelised näpud

Minu emal on rohelised näpud. Temal õitsevad kogu aeg lilled ja tema kasvatatud juurviljad on magusad. Maasikatest rääkimata. Iga inimene on andekas mingil alal.

Teistmoodi "Kevade"

Käisime Estonias "Vanemuise" esituses Oskar Lutsu ainetel "Kevade" balletti vaatamas. "Kevade" on iga eestlase jaoks midagi väga oma ja lutsulikku. Kuidas siis nüüd järsku ballett? Läksin ilma igasuguste ootusteta, teades vaid, et Arnot mängib jaapanlane ja et kõik on teistmoodi.

Olin lummatud esimeset hetkest saati. Kogu Ardo Ran Rannese seatud muusika oli imeline. Tantsud nõtked ja graatsilised. Ma ei ole külastanud eriti balletietendusi. Suurim senine elamus on kindlasti Moskovskoje Bolshoi Teatri balletitrupi külalisetendus Belgradis. Aga see "Kevade" oma humoorika kahe Lible, ootamatult äratuntava Imeliku, veidi tagaplaanile jääva Kiire, jaapanlaste eriti kauni esitluse ja kogu huvitava "kompotiga" mõjus nii hästi, et ei raatsinud samal õhtul kultuurielamust enam millegi muuga "ära rikkuda" ja läksime pärast otseteed koju mõnulema. Niiväga meeldis see etendus, et soovitan soojalt kõikidele teistelegi! Seda vaataks või teist korda. Siis avastaks kindlasti veel lisadetaile, kus peenelt mängiti originaalteosega.

Siin on väike lühikatkend Vanemuise kodulehelt.

Kõrvemaa imelised suusarajad

Möödunud nädalavahetus kujunes tõeliselt suureks spordinautlemiseks. Kuna päike säras taevas ja hirmus tahtmine oli kopsud puhast õhku täis tõmmata ja esimesi kevadmärke otsima minna, siis sõitsime Kõrvemaale. Valisime 19 km pikkuse raja, mis tundus küll hirmuäratavalt pikk maa. Natuke künklik ja väga huvitava profiiliga rada oli. Päike paistis, mõned künkad olid juba lume alt välja sulanud, rada oli perfektne. Nii ilus ja mõnus! Nägime isegi ühte metsaelukat. Suurem kui orav, väiksem kui rebane. Mõista, mõista, kes see on?

Pärast pikka matka sõime raja ääres tarekeses suppi ja mõnus rammestus oli peal.

Järgmisel päeval hakaksime numberid taga ajama. Tahtsin kangesti saada 100 km täis. Sellise talve kohta ikka väga vähe sõidetud. Läbisime Keilas 15 km lumes ja päikeses ja raske oli. Aga tegelt ikka mõnus ka. Vaadates praegust lörtsisegust ilma, võib arvata, et see oligi selle talve üks viimaseid lumenautlemisi.

PS. Pilt ei ole tehtud Kõrvemaal. Seal on lund hoopis rohkem! Aga päike oli väljas nagu sellegi pildi peal :-)

Sinul on meretäis hirmu

Olen seda etendust Draamateatris tahtnud näha sellest hetkest peale, kui oli esietendus. Aga ootamatult on möödunud üle kuu aja ning etendusest on jäänud emotsioonid mälestustena. Tegelikult meeldis see tükk mulle väga, sest tekkis palju isiklikke paralleelle, kuidagi eriline side. Nii samal õhtul kui veel järgmisel hommikul ärgates oli etendus meeles ning juttu ja arutlemist jätkus kauemaks. Seda ei juhtu kaugeltki iga kord. Ja minu arvates oli lisaboonuseks muusika. See oli minu jaoks nagu kaks ühes: läksid teatrisse, said ka kontserti!

Veelkord ja taaskord oli rõhutatud seda, kui oluline on inimese arengus tema lapsepõlv. Kui palju head või halba võib pisikese inimese ellu kaasa tulla tema lapsepõlvest. Mul on üks sõbranna, kes ütleb, et talle ei meeldi, kuidas psühholoogid ja paljud inimesed oma vead ja käitumise ajavad lapsepõlve kaela ja seda muul moel ei tahagi lahendada. Mina seda väidet päris ei jaga. Lapsepõlves saadki ikka oma pagasi kaasa. Iseasi, mida sellega hiljem peale hakkad.

Mind hirmutas kohati publiku reatsioon. Saal oli puupüsti täis ja küllaltki palju oli päris noori teatrikülastajaid. Minu arvates oli paar päris tõsist stseeni. Üks see, kuidas pojad oma isale tappa andsid. Kättemaksuks kõige ees, mis ta neile teinud on. Ja sellele vastas publik naeruga, nagu oleks see olnud naljaks.

Mulle meeldis lahendusena lõpustseen, kus üks sõpradest, kes tegi enesetapu ja piltlikult jalgrattaga igavikku väntas ja lava peal nö taevasse sõitis. See peegeldas minu arvates paljude inimeste lootusi, lootusetust ja loobumist. Tahad teha bändi ja unistad millestki ilusast, aga saad vaid higi ja pisaraid...tahad armastada, kuid tunned vaid valu... Need inimesed, kes ei oska nautida oma elus imelisi väikeseid hetki ning näha ilu seal, kus ta otseselt välja ei paista, kannatavad liiga palju ja mõni neist ei tahagi elada. Ja oledki vastamisi oma meretäie hirmuga ja seda on toime tulemiseks liiga palju.

xxx

Draamateatri koduleht ütleb etenduse kohta nii:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Laura Kõiv (külalisena)
Valguskunstnik Airi Eras (külalisena)
Muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding.

Lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb.

Lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal.

Ka siis, kui oleme päris üksi.

Lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik.

Lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides.

Ja lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme.

Ole siis maru ja tervita oma Yoko Onot.

Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.

Naised ja tädid!

Naised ja tädid rõõmustavad täna, sest...vastne kuuekordne vanaisa helistas mulle ja teatas, et olen vastne kuukordne tädi! Tädi olla on uhke ja hää :-) :-) :-) Oi, kuidas juba tahan näha seda pisikest plikat!

Ja naistepäev on ka ikka vahva traditsioon. Hommikul rõõmustasid töö juures meid neli tšellot kontsertetendusena ja pikad ilusad roosid. Ootamatu tähelepanuavaldus. Imearmas!

Ja leidsin ühe paari aasta taguse pildi armsate Brasiilia preilidega. Tervitan mõttes ka neid :-)

Lumekuninganna

Eile õhtul tekkis mõte kinno minna. Ja valisime välja Marko Raadi Eesti uue mängufilmi "Lumekuninganna". Teadmata midagi muud selle filmi kohta, et olevat põnevalt tehtud, põhinevat muinasjutule ja olevatki nagu muinasjutt täiskasvanutele. Korra käis segav mõte peast läbi, et äkki on igav, aga ei lasknud sel ennast häirida.

Õhtul koju kõmpsides olin häiritud, et õhtu kinos veetsin, sest vaatasin mitmeid kordi kella. Millal ometigi lõpeb see film? Vähe puudus, et oleksin teinud ettepaneku varem ära minna. No kohe üldse ei meeldinud! Minu jaoks seostub muinasjutt millegi ilusaga ja tavaliselt on muinasjutul ilus lõpp. Idee oli ju päris hea. Kõhedustekitavalt külmad kaadrid nõudsid kindlasti näitlejatelt vaprust. Aga kas meie aja muinasjutt ongi see, kui oled oma suhetes tõre ja eemaletõukav, siis tahetakse sind rohkem? Või kui sa midagi ei saa, siis jood end silmini täis? Või kui sulle tehaks sinu arust liiga või sulle keegi ei meeldi, oled valmis minema kasvõi mõrvani? Muinasjutuliselt müstilised kaadrid olid mulle vaid need, kui näitlejad jäälossis toast tuppa ringi uisutasid. Ilus oli ka see hetk lõpus, kui läbi jäälossi seina paistsid kahe inimese varjud. Aga mulle ei meeldi ka teema, et noor elu alustav poiss armub 40-aastasesse naisesse. See läheb juba teise temaatikasse, aga hea küll, see oli võetud muinasjutust.

Hea oli see, et film ei jätnud mind ükskõikseks, sest ta tekitas minus mingi emotsiooni. Mis sest, et mitte positiivse. Ja kõik ei küündi ju ka kõrgest kunstist aru saamiseni. Tore, et arvustajatele meeldib ja kindlasti meeldib see ka osadele külastajatele. Filmi linastamise ajastus oli muidugi hea, sest selle aasta talv ongi olnud nagu Lumekuninganna kuningriik.

Siin on Postimehe üdini positiivne arvustus
Filmi ametlik koduleht

Ootan kevadet

Ootan kevadet juba sellest hetkest, kui käes oli võimas talv karge pakasega. Tean, et see on nauditav aastaaeg, mida loodus meile igal aastal sellisena ei paku. Aga midagi ei ole teha, püüdsin kuulda tihaste laulu juba siis, kui nad veel ei laulnud. Raske on ette kujutada, kuidas paarimeetriste hangede all hakkavad tärkama taimed ja lilled lähevad jälle õitsele. Mulle meeldib kevad oma lõhnade, tärkamise, ärevuse, päikese ja ärkamisega. Sinna on siiski veel aega, aga varsti...varsti. Üks päikeselaks kuluks praegu ära, võib-olla tooks see maapeale tagasi.

Leidsin ühe toreda Liina tehtud sinilillede pildi oma arhiivist.

Kas tohib olla nõrk, kui sa ei ole tugev?

Vahel tahad midagi nii tohutult ja ebaõnnestud just seetõttu, et tahad liiga aktiivselt. Ei oska end lõdvaks lasta ja oodata ja vastu võtta, mida elul sulle pakkuda on. Vaata või sportlasi olümpial, kõik ju tahavad võita, aga võidavad vähesed. Selleks on vaja lõtvust, õnne, head psüühikat, sest ettevalmistus on kõigil parim, mis nad on suutnud teha. Ja loobumist millestki muust, kõrgema eesmärgi nimel. Aga olümpia on vaid paralleel. Ebaõnnestud, tõused, püsti ja lähed edasi. Nutad natuke, hakkab võib-olla korraks kergem. Aga elu ei ole ju olümpia. Vahel võib ju olla nõrk...eriti siis, kui sa ei ole tugev...