Sinul on meretäis hirmu

Olen seda etendust Draamateatris tahtnud näha sellest hetkest peale, kui oli esietendus. Aga ootamatult on möödunud üle kuu aja ning etendusest on jäänud emotsioonid mälestustena. Tegelikult meeldis see tükk mulle väga, sest tekkis palju isiklikke paralleelle, kuidagi eriline side. Nii samal õhtul kui veel järgmisel hommikul ärgates oli etendus meeles ning juttu ja arutlemist jätkus kauemaks. Seda ei juhtu kaugeltki iga kord. Ja minu arvates oli lisaboonuseks muusika. See oli minu jaoks nagu kaks ühes: läksid teatrisse, said ka kontserti!

Veelkord ja taaskord oli rõhutatud seda, kui oluline on inimese arengus tema lapsepõlv. Kui palju head või halba võib pisikese inimese ellu kaasa tulla tema lapsepõlvest. Mul on üks sõbranna, kes ütleb, et talle ei meeldi, kuidas psühholoogid ja paljud inimesed oma vead ja käitumise ajavad lapsepõlve kaela ja seda muul moel ei tahagi lahendada. Mina seda väidet päris ei jaga. Lapsepõlves saadki ikka oma pagasi kaasa. Iseasi, mida sellega hiljem peale hakkad.

Mind hirmutas kohati publiku reatsioon. Saal oli puupüsti täis ja küllaltki palju oli päris noori teatrikülastajaid. Minu arvates oli paar päris tõsist stseeni. Üks see, kuidas pojad oma isale tappa andsid. Kättemaksuks kõige ees, mis ta neile teinud on. Ja sellele vastas publik naeruga, nagu oleks see olnud naljaks.

Mulle meeldis lahendusena lõpustseen, kus üks sõpradest, kes tegi enesetapu ja piltlikult jalgrattaga igavikku väntas ja lava peal nö taevasse sõitis. See peegeldas minu arvates paljude inimeste lootusi, lootusetust ja loobumist. Tahad teha bändi ja unistad millestki ilusast, aga saad vaid higi ja pisaraid...tahad armastada, kuid tunned vaid valu... Need inimesed, kes ei oska nautida oma elus imelisi väikeseid hetki ning näha ilu seal, kus ta otseselt välja ei paista, kannatavad liiga palju ja mõni neist ei tahagi elada. Ja oledki vastamisi oma meretäie hirmuga ja seda on toime tulemiseks liiga palju.

xxx

Draamateatri koduleht ütleb etenduse kohta nii:
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Laura Kõiv (külalisena)
Valguskunstnik Airi Eras (külalisena)
Muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding.

Lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks. Ja kuidas talle siis meelde tuleb.

Lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame: teistsugustes värvides, moondunud detailides, aga ometi võimelised uuesti tundma seda piiritut usku, et meid pole üksi jäetud, tulevik ootab meid, kosmos hoiab meil silma peal.

Ka siis, kui oleme päris üksi.

Lugu neljast poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik: olla The Beatles või The Smiths või Sigur Rós. Ainult et need on nemad, ja see on nende tulevik.

Lugu sellest, et elus on alati muusika, aga muusikasse sekkub alati elu, ja lugu armastuse otsimisest ja kaotamisest ja leidmisest tema erinevates vormides.

Ja lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme.

Ole siis maru ja tervita oma Yoko Onot.

Esietendus 31. oktoobril 2009 suures saalis.