Lumekuninganna

Eile õhtul tekkis mõte kinno minna. Ja valisime välja Marko Raadi Eesti uue mängufilmi "Lumekuninganna". Teadmata midagi muud selle filmi kohta, et olevat põnevalt tehtud, põhinevat muinasjutule ja olevatki nagu muinasjutt täiskasvanutele. Korra käis segav mõte peast läbi, et äkki on igav, aga ei lasknud sel ennast häirida.

Õhtul koju kõmpsides olin häiritud, et õhtu kinos veetsin, sest vaatasin mitmeid kordi kella. Millal ometigi lõpeb see film? Vähe puudus, et oleksin teinud ettepaneku varem ära minna. No kohe üldse ei meeldinud! Minu jaoks seostub muinasjutt millegi ilusaga ja tavaliselt on muinasjutul ilus lõpp. Idee oli ju päris hea. Kõhedustekitavalt külmad kaadrid nõudsid kindlasti näitlejatelt vaprust. Aga kas meie aja muinasjutt ongi see, kui oled oma suhetes tõre ja eemaletõukav, siis tahetakse sind rohkem? Või kui sa midagi ei saa, siis jood end silmini täis? Või kui sulle tehaks sinu arust liiga või sulle keegi ei meeldi, oled valmis minema kasvõi mõrvani? Muinasjutuliselt müstilised kaadrid olid mulle vaid need, kui näitlejad jäälossis toast tuppa ringi uisutasid. Ilus oli ka see hetk lõpus, kui läbi jäälossi seina paistsid kahe inimese varjud. Aga mulle ei meeldi ka teema, et noor elu alustav poiss armub 40-aastasesse naisesse. See läheb juba teise temaatikasse, aga hea küll, see oli võetud muinasjutust.

Hea oli see, et film ei jätnud mind ükskõikseks, sest ta tekitas minus mingi emotsiooni. Mis sest, et mitte positiivse. Ja kõik ei küündi ju ka kõrgest kunstist aru saamiseni. Tore, et arvustajatele meeldib ja kindlasti meeldib see ka osadele külastajatele. Filmi linastamise ajastus oli muidugi hea, sest selle aasta talv ongi olnud nagu Lumekuninganna kuningriik.

Siin on Postimehe üdini positiivne arvustus
Filmi ametlik koduleht