Kõige armsamad üllatused

Kõrvalpõige loomade maailma

Juba kuu aega tagasi kuulasin äärmiselt põnevat loengut loomadest. Loengupidaja oli loomaaja peremees härra Turovski, kellel on kompetentsi ja lugude vestmise oskust rohkem kui küll. Kohe tekkis oma paralleel aasta tagasi Tai krokodillipargis kohatud ahvipärdikuga, kellele tegi väga palju nalja minu ehmumine, kui ta selja tagant tuli ja mulle vastu tagumikku peopesaga heleda laksu andis. Ja siis veel teist korda :-) ja siis hüppas toolile istuma ja tegi näo, et tema ei tea midagi! Jätsin meelde mõned näited šimpanside kohta.

- Nalja peab saama! Vahel võtavad šimpansid suu vett täis ja siis sülitavad loomaaias mõnda külastajat.
- Miks šimpansid kergesti ära upuvad? Nimelt hingavad nad kõigepealt sisse, hakkavad häälitsema ja nii tõmbavadki vee kopsu.
- Ahvid õpivad erinevalt inimesest vaid lapsepõlves, kuni 6-8 a vanuseni. Nii et vanadele enam uusi trikke ei õpeta!
- Ühel simpanside eriliigil on komme kogu aeg seksida, isegi natuke aega pärast surma. Stress on lihtsalt nii suur ja kuidagi peab seda maandama!
- ”Keep smiling!” – see on šimpansi viimane hoiatus enne rünnakut! Kui ahvil on hea tuju, siis on tal alahuul rippu ja hambad peidetud. Oh meid rumalaid, kes me loomade emotsioone valesti tõlgendame...
Maailmas on alles vaid 120 000-130 000 šimpanssi. Võrdluseks: inimesi on 6 miljardit, sedagi on rohkem kui hiiri ja rotte.

Kui saan aega, lähen ostan raamatupoest Turovski raamatu "Loomult loom". Küll tahaks rohkem teada loomade, lindude ja kalade elust!

Krutskitega ahvipärdikust tegi pildi Aigi.

Rattaga ümber Pühajärve

Otepää on maagiline paik. Pikk sügis ja vananaistesuvi. Kuppelmaastik on niivõrd nauditav, et rattaga mäest üles väntamise vaev on tänaseks ununenud. Ja kui kujutad ette, et su mõtted ongi nagu needsamad pilved, mis on pidavas liikumises, hakkab kuidagi eriti hea. Lased nad lahti, lendama. Ei hoia neid kinni. Ja väntad edasi.

Rattasõit ei ole minu ala, aga mõnus oli ikkagi!

Taaskord Siniallikad

Nüüd on tee juba selge. Käisin uuesti Siniallikaid vaatamas. Seekord ei podisenud nad nii hoogsalt, kuid ilus oli ikka.

Keegi teeline tahtis mult kummikud ära osta, sest tema tüdruk oli kingadega rabamatkale minemas. Võib-olla on siiski parem, et kontsadega tüdrukud jäävad linna :-)

Kuldne mask

"Kuldse maski" nime all toimub juba neljandat korda teatrifestival, kus saab jälgida kõrgemat vene teatrikunsti. Ootamatult tekkis mul võimalus minna vaatama avaetendust Nikolai Gogoli "Mängurid" Moskva Teatrikunsti Stuudio esituses. Kelmustükk oli hoogne ja peegeldus ikka meie praegusesse ühiskonda. Kiirelt ratsarikkaks vahendeid valimata. Mulle oli see esmakordne elamus vaadata venekeelset teatritükki. Panin igaks juhuks ikkagi klapid pähe, sest Maria Klenskaja mahe hääl andis mulle sisu ikkagi paremini edasi kui minu praegune vene keele oskuse tase. Eriti huvitav oli pärast etendust viibida kutsega venepärasel vastuvõtul koos näitlejate ja kultuuritegelastega.

Eile aga sattusin taas ootamatult etendusele. Sedapuhku uhkesse Vene teatrisse vaatama Natalia Kasparova Tantsukompanii (Peterburi) tantsuetendust "Komitasi tantsud". Milline paindlikkus, liikumine, plastilisus, muusika, esinemine - keskendusin perfektse esinemise jälgimisele. Tavainimesele on sellise liikumise järeletegemine ilmselgelt võimatu, kuid tantsijad liikusid nii kergelt, et see tundus ülimalt lihtne ja loomulik. Ja ei peagi ju kõike järele tegema, isegi mitte mõttes. Laval oli mitmeid efekte loodud vee kallamise, krabina ja sulgede peksmisega, kuid suurepärast valgusmängu kasutades, ei märganud ma kordagi, kuidas see kõik lavalt ära viidi ja uus asi juba asemel oli. Sisu mõistmiseks peab aga ilmselgelt eel- või järeltööd tegema.

Super...band

Ma ei teagi, mitu korda ma olen käinud juba kuulamas Clazzis "International Superbandi"(Kuuba, Brasiilia, Jamaica, Eesti). Igatahes, jällegi selline elamus! Tantsid ja naudid. Inglise keeles sobiks selle muusika ja emotsiooni kohta öelda: chill. Nad väärivad igati oma nime ja mul ei ole salsast ja teistest Ladina-Ameerika tantsudest veel väsimusmärke.

Ainuke asi, mis muutub, on see, et kõik muutub

Ainuke asi, mis muutub, on see, et kõik muutub.
Ükski saavutus ei ole nii tähtis, kui see muutus sinu see, mis selle saavutuseni jõuda aitas.
Kõik, mis elus on olemas, seda ei ole vaja kasutada täie jõuga.
Elu ei ole olelusvõitlus vaid koostöö.
Arengut ei toimu, kui puudub loominguvabadus.
Areng algab siis, kui lähed mugavustsoonist välja.
On olemas kaks kütust, mis inimese liikuma panevad: huvi või/ja hirm.
Vastutada saab vaid see, kes otsustab.
Enne seda ei saa sallida, kui oled mõistnud.
Otsige üles need inimesed, kellega teie väärtushinnagud klapivad - siis tekib sünergia!

Need on mõtteterad, mis tundusid mulle olulised täna hommikusest Aivar Halleri loengust. Ta soovitas edasi anda seda, mida õppisime. Minule mõtlemisainet jätkus. Ja igale teesile on olemas isiklik näide või mõte.

Valgehobusemägi - koht, kuhu tahaks tagasi

Milline õnn on ärgata hommikul ja minna metsa kõndima-sörkima! Kuigi armastan üle kõige hommikuti magada, olen valmis sellistel puhkudel varem tõusma. Enne koolitust oli mul metsas mõnus pikk ring tehtud, kopsud värsket õhku täis hingatud, silme ees veel värviline mets ja esimene kirmetis, mis rohule oli jõudnud tekkida. Kunagi lähen ma maale elama, lähemale loodusele. Seal on nii hea!

Aga Valgehobusemäele lähen ma tagasi. Juba varakult valmis vaadatud suusad ootavad esimest lund ja sealsed rajad jäid mind ootama! Ning sealsamas olev Kakerdaja rabagi pakub ju alati huvi. Varem ei teadnudki, et mu oma kodus, Järvamaal, on sellised võrratud kohad.

Täiskuu

Eile õhtul Valgehobusemäe metsade vahel uidates valgustas täiskuu teed nagu hele latern. Nii nagu aastaid tagasi Kääriku suusalaagris hr Kivistiku korraldatud täiskuu matka ajal. Kõndisin metsa vahel ja tegelikult ma ju kardan pimedust ja seda eriti üksi olles. Vahepeal kuulasin vaikust. See oli nii tugev, et pidin mütsi peast võtma, sest oma kõrvades tuksuv süda rikkus muidu vaikuse.

Siniste vennaskond

Peipsi ääres tegutses "Siniste vennaskond". Meisterdati mõõku, kilpe, lippe, luurati ja võideldi. Eliisa teatas mulle, et mina ei ole laps vaid suur. Milline pettumus... Sellegipoolest läksin mänguga väga kaasa ja mul oli ilmselt sama põnev kui teistel vennaskonna liikmetel. See on pöörane, milline vaba fantaasia lastel on ja kui loovad nad on!

Veealuse maailma võlu

Veealune maailm on mind alati lummanud. Mind on raske vahel isegi basseinist välja saada. Rääkimata siis läbipaistvast veest, kus elavad erinevad kalad ja mereelukad. Juuresolevad fotod Põhja-Brasiilia ookeaniavarustest tegi üks kanadalane, kellega koos snorgeldama juhtusime. Meremaod olid pahased, et neid segama tuldi. Ma ei ole kunagi näinud nii palju kalu enda ümber. Ujusin ennastunustavalt ringi, lestad liikumas ja ise õhevil. Giid tuli koos minuga kaasa, et näidata erinevaid kalaliike ja ta teadis, kus keegi elutseb. Ujusime ilusa pika ringi. Vesi oli läbipaistev ja laevatekil päistis kuum päike. Maale tagai jõudmiseks tuli läbida mõnesaja meetrine vahemaa jalgsi läbi vee. Soolavees ringiuudistamise lõpetasime kalarestoranis vaatega ookeanile. Selline poole aasta tagaune snorgeldamismälestus kerkis esile, kui käisin sukeldusmisklubis Sebak vaatamas nende sukeldumismuljeid. Ja need on elamused, mis mind on puudutanud väga, väga sügavalt.

Maa all või vee all?

Imetlen ikka ja jälle inimesi, kes on end mingis valdkonnas üles töötanud ja teavad oma ala kohta kõike. Märkimisväärselt tublid on Kohtla-Nõmmel asuva kaevandusmuuseumi endistest kaevuritest giidid, kes teevad maa-aluse seikluse huvitavaks retkeks. Päris tore oli vaadata, kuidas seal vanasti töötati ja sai sõita müriseva rongiga ning süüa korralikku kaevuritoitu. Mul tekkis sama tunne, kui Zola "Söekaevureid" lugedes, midagi väga naturalistlikku. Muuseumit külastab aastas 35 000 inimest. Aga siiski, kutsumust ma ei tundud ja tahtsin kohe kiiresti maa peale tagasi. Vee all olemisega on teine teema!

Creme Brulèe a la Dea

Kuigi mul endal ei ole veel olemas Creme Brulèe vorme ega ka leegiheitjat, avaldan ma selle suurepärasesest maitseelamusest ajendatuna palutud retsepti. Niisiis, allora:

Creme Brulèe a la Dea

400 g vahukoort

140 g piima

4 sl suhkrut

4 munakollast

1 vanillipulk (-kaun vms)

Sega kokku vahukoor, piim, suhkur, munakollane ja ava vaniljepulk. Sega hästi!

Pane 2 tunniks külmkappi. Võta vaniljepulk segu seest ära ja jaga segu 6 vormi. Väga tähtis! Vormid peavad olema siledal pinnal ja sa ei pane vormi rohkem segu kui umbes kolmveerandi jagu (2 ½).

Võta pann, pane sinna täidetud vormid ja pane pannile nii palju kuuma vett, et need kataksid vormid poolest saadik. Ahi peab olema eelnevalt kuumaks aetud. Pane 2 tunniks ahju 100 kraadises kuumuses.

Uuesti külmkappi 1-2 tunniks.

Kõige lõpuks pane 1 teelusikatäis suhkrut ja karamellista see leegiheitjaga.

Sel moel tehtud Creme Brulèe oli kõige maitsvam, mida olen kunagi proovinud! Ja selle valmistamiseks kulub ju vaid 6 tundi...

Enda jaoks uudne variant, et otsisin lisainfot toiduvalmistamise kohta veel ka netist: http://www.toidutare.ee/foorum.php?teema=883

Creme brülee ja kaunid naised lõuendil

Suvise Itaalia reisi ajal kutsus üks mu tuttav (loe: tegelikult peaaegu võõras inimene) meid enda poole külla. Kutse oli ahvatlev, sest alati on väga huvitav näha, kuidas kohalikud inimesed elavad, eriti maakohas. Seekord oli see eriti põnev! Sattusime (elu)kunstnike majja Toscana maakonnas, kus kauguses paistsid küpressid kui piiripuud ning maastik oli künklik. Aias leidus kõikvõimalikke ürte, puuliike ja bassein! Terve maja oli värve täis! Maalid, värvilised seinad, maalitud päikesekellad, isevalmistatud lambid, maalimistuba poolelioleva lõuendiga, vana grammofon... Väga, väga stiilne! Perekond ise oli rõõmsameelne, naine päritolult sakslane, minu tuttav mees itaallane. Täiskasvanud poeg rääkis emaga saksa ja isaga itaalia keelt. Ja õhtusöök oli meil mitmekäiguline, lõppes creme brulee ja isetehtud likööride degusteerimisega. Peagi avaldan saladuskatte all maailma parima creme brulee retsepti ja ka mõned Dea maalid, milles on väge ja ilu. "Ma armastan kujutada naisi, sest nende vahel on tõeline sõprus. Mehe ja naise vahele tuleb alati seksuaalsuse teema ja sõprus võtab uue varjundi," selgitas Dea oma maalide tausta. "Minu arvates on naise keha väga kaunis ja selles ei ole midagi imelikku, kui seda maalil kujutada," arvas kunstnik ise. Need naised tema maalidel on minu arvates eluga rahulolevad, harmoonilised ja julged.

20 aastat ajas tagasi

Täna meenutati seda ilusat päeva, mil 20 aastat tagasi võitsid meie olümpialased Soulist kaks kulda, hõbeda ja pronksi. Tiit Sokk ütles tagasihoidlikult naljaga pooleks:"Loodan, et edaspidi ei pea enam vanu meeles pidama, vaid tuleb ikka juurde noori uusi võitjaid!" Eeskujud on olemas. Ja nad näevad endiselt vaeva, et inimesi spordi juurde tuua ja neid seal hoida. Ilus žest oli meenutada neid Eesti jaoks murrangulisi aastaid.