Oli kord üks sõber

Sõbrad olid ja on. Isegi, kui nad elavad edasi vaid meie mälestustes. Minu mälestustes elab meie Kuti rõõmsa ja iseloomuga kutsana, kellega sõbrunemine võttis aega aasta. Siis ei pidanud enam temaga jalutama 30 m tagapool järele sörkides. Võisin teda sügada ja olla lausa tema sügamismasin. Oh seda koerte siirast rõõmu, kui peremees koju tuleb ja ta jalutama viib! Või seda siirast mõnulemist, kui ta paide peale end selili viskab ja käpa tõstab, et süga veel! Vahel võib ta innustunult sitsida, maiuspalu manguda ja unustada keelegi suust välja! Meie sõbrakesed on meie ümber ja nii loomulik osa meie elust, et teinekord ei oskagi nagu ilma nendeta elada-olla. Ja mida rohkem on nendega vaeva nähtud, seda kallimad nad lõpuks on.

Kuti leiti kutsikana peaaegu 14 a tagasi, kui ta oli bensiinijaama maha jäetud. Ta sai omale maailma parimad peremehed ja kodu, kus teda armastati. Sellisena nagu ta oli. Lõpuni välja ja ka pärast seda. Kuti haual ilutseb lumehanges lillekimp. Istutan kevadel sinna ise ka lilli. Ootan, et suur kurbus hinges asenduks leppimisega, et koerte taevas on tal sama hea elu, kui oma kalli pere seltsis ning kusagilt enam ei valuta ning ta saab jälle rõõmsalt joosta, kasse ja siile taga ajada ning oma kodu kaitsta ning peret armastada nagu varemgi.

Jõulurõõm või jõuluhirm?

Läksime eile jõuluvana jälgede järgi Solarise katusele, kus pidavat olema jõulukohvik või -maa või midagi sellist. Kuna kell oli juba hiline, oli see ametlikult juba suletud. Aga liftiga sai sinna üles ja läbi klaasi paistis kena vaade, ehitud kuused ja ... taras olevad põhjapõdrad. Elusad. Ja nende kartlikest suurtest silmadest paistis HIRM! Kaeblik paluv pilk.

Sinna kõrgele katusele sai vaid liftiga, mis liikus tavapärasest kiiremini, ekspressina. Seest läks õõnsaks. Mida need vaesed loomad veel tundma pidid? Kas inimeste jõulurõõm sellest kõigest on ikka nii palju kordi suurem kui loomade hirm?

Tsirkus koduõuel

Kuulsin aias toimetamise ajal puude otsas mingit krabinat. Hiilisin lähemele ja nägin oravapoissi oksalt oksale hüppamas ja hoo pealt pähkleid kaasa haaramas. Vahepeal pea alaspidi, kõht ülespidi, aeg ajalt päris peentel okstel turnides. Ta lasi mu päris ligi, sest vahepeal oli hea pähkleid käpakeste vahel hoida ja neid näkitseda. Orav on üks osav loom, kasutab oma saba kui tüüri. Ja minu arvates on nad väga armsad tegelased. Aga kuidagi eksootiline, et nad elavadki koduõuel, liduvad tammedel ja sarapuupõõsastel ringi. Ja vahepeal toksis rähn nokaga oma meloodiaid. Kui oskad vaadata ja näha ka, siis ongi tsirkus koduõuel.

Selline lihtne asi nagu muna...

Suure õhinaga läksin nädalavahetusel Otepää lähistel lakast mune otsima. Karp käes ja silmad maas. Leidsingi pesa ja seal oli kolm muna sees. Ahhaa! Lahe! Noppisin saagi ja mööda vana redelit alla tagasi. Olin päris õhevil, et näe, ise leidsin! Siis aga küsiti, kas jätsin ikka ühe muna pessa? Sealt omakorda, et millise muna peaks pessa jätma? Ma arvasin, et tean üht-teist maaelust, kuid tühjagi :-) Muna tuleb jätta pessa, sest kana läheb muidu uude kohta munele ja siis tuleb munadega peituse mängimisega väga palju vaeva näha. Pessa tuleb jätta kõige koledam muna, sest see on seal juba kaua olnud ning võib olla mädamuna. Värsketest lakast toodud munadest saab aga tõeliselt maitsva ja kollase koogi. Ja hästi maitseb ta ka seetõttu, et oled päev otsa looduses kolanud, kopsud osoonist lõhkemas. Kuulnud esimest kägu kukkumas, kuulatanud rohu kasvamise häält, avastud erinevat rohelust puudel ning ärganud kuke kiremise peale.

Lugusid loomadest

Sellenimeline raamat oli mu lapsepõlve lemmikirjandus Astrid Lindgreni suurepärase lugemisvara kõrval. Mulle meeldib väga jälgida loomade käitumist ja tegevusi, kuigi ega selleks iga päev ka võimalust ei ole. Käisime Tallinna loomaaias ja olin üllatunud, kui kenaks seal kõik on tehtud. Minu viimatine külastus sinna pidi olema mõnda aega tagasi, umbes põhikooli ajal :-) Mäletan, et kaamel hakkas kahtlaselt lõugade vahel sülge koguma ja ma lippasin kiiresti sealt edasi ja et loomadel oli puurides suur kitsikus. Mul oli neist nii kahju. Edaspidi olen piirdunud oma lemmikloomaaiaga Elistveres, kus loomad on peaaegu nagu looduslikes tingimustes. Seal on mõnus, saab tokiga ise metssigu sügada ja otsida puude otsast, kus ilvesed üksteise kaisus magavad. Aga Tallinna loomaaias oli kõige põnevam ahvide elu vaadata. Reimo sattus peale õigele hetkele, kui suurem trall lahti läks. Ja siin ka video, mis sümboliseerib päris hästi ka inimeste elu, käitumist ja tegemisi :-)Kes nüüd siis ikka peksa sai, kas see, kes tegelikult pahandust tegi või nagu tihti juhtub, keegi muu?

Igatahes, 20. mail saab loomaaeda minna koos härra Turovskiga. Kes infost huvitatud, löögu kampa!

Põhjarannikut avastamas

Vahetevahel igatsen taga kaunist Lõuna-Eestit ja eriti Põlvamaa metsi. Aga ka Põhjarannikul on puhas ilu, sõida vaid Tallinnast välja ja imetle! Sealjuures on osadel paikadel väike mõnus ülikooliaegne nostalgia maik juures. 3-päevane munadepüha nädalavahetus oli igal juhul väga kevadine ja armas. Keil-Joa veehulk ületas kõik ootused, Türisalu panka sai ka altpoolt uudistada ja Paldiski pankrannikul olles ei saa täpselt aru, kas oled kodu või välismaal. Eesti on ikka ilus küll! Isegi läbi päikeseprillide pidistades :-)

Kõrvalpõige loomade maailma

Juba kuu aega tagasi kuulasin äärmiselt põnevat loengut loomadest. Loengupidaja oli loomaaja peremees härra Turovski, kellel on kompetentsi ja lugude vestmise oskust rohkem kui küll. Kohe tekkis oma paralleel aasta tagasi Tai krokodillipargis kohatud ahvipärdikuga, kellele tegi väga palju nalja minu ehmumine, kui ta selja tagant tuli ja mulle vastu tagumikku peopesaga heleda laksu andis. Ja siis veel teist korda :-) ja siis hüppas toolile istuma ja tegi näo, et tema ei tea midagi! Jätsin meelde mõned näited šimpanside kohta.

- Nalja peab saama! Vahel võtavad šimpansid suu vett täis ja siis sülitavad loomaaias mõnda külastajat.
- Miks šimpansid kergesti ära upuvad? Nimelt hingavad nad kõigepealt sisse, hakkavad häälitsema ja nii tõmbavadki vee kopsu.
- Ahvid õpivad erinevalt inimesest vaid lapsepõlves, kuni 6-8 a vanuseni. Nii et vanadele enam uusi trikke ei õpeta!
- Ühel simpanside eriliigil on komme kogu aeg seksida, isegi natuke aega pärast surma. Stress on lihtsalt nii suur ja kuidagi peab seda maandama!
- ”Keep smiling!” – see on šimpansi viimane hoiatus enne rünnakut! Kui ahvil on hea tuju, siis on tal alahuul rippu ja hambad peidetud. Oh meid rumalaid, kes me loomade emotsioone valesti tõlgendame...
Maailmas on alles vaid 120 000-130 000 šimpanssi. Võrdluseks: inimesi on 6 miljardit, sedagi on rohkem kui hiiri ja rotte.

Kui saan aega, lähen ostan raamatupoest Turovski raamatu "Loomult loom". Küll tahaks rohkem teada loomade, lindude ja kalade elust!

Krutskitega ahvipärdikust tegi pildi Aigi.

Retro

Täiesti värskendav on keset tänapäeva suuri trende ja uusi keskusi sattuda selliste kohade juurde nagu pildil on näha. Mitte midagi ei juhtu! Poest saad osta piima, võid ja suhkrut. Ja kui suveööl korra pimedaks läheb, jooksevad sulle tee peal vastu kitsed. Ja siil kõnnib podisedes üle tee. Ja lähedaolevas järves saad supelda.

Kes on kes?

Kutsikapõlves on teha palju avastusi. Kasvõi see, kes olen mina või kes on see minu nägu sõber? Kas suureks koeraks või inimeseks saades on asjad ikka selgemad:-)? Aga selline kutsikalik olemus on nii siiras!