Ilma kiuste...

Eestlased on üks jonnakas rahvas. Traditsioonidest peetakse kinni. Paar nädalat tagasi viibisin Jõulumäel ja nägin neid suuri ponnistusi, mida tehti, et saaks suusatada hoolimata sellest, et lund ei ole. Tallinnas olid sel ajal juba hirmsad lumekuhilad, kuid Jõulumäel töötasid lumekahurid ja öö otsa möllati traktoritega, et ette valmistada üle suve hoitud lumekuhilatest rajapõhi. Vaatasin seda meeletut töötegemist suurte silmadega ja plõksisin fotokaga öö jooksul tehtust paar piltigi.

Usun, et pärast lumetormi Monika, ei ole lumepuudust enam ei Jõulumäel ega ka teistes Eestimaa paikades. Aga nüüd tahame ikkagi ilma kiuste liikuda ühest punktist teise. No kõigil ei ole ka võimalik olla kodus nagu mõnel siin. Aga vahel on vist mõistlik seda siiski teha. Harvadel kordadel tuleb endalgi mõistus pähe.

Mulle meeldib väga suusatada. Olen selle talve hakul käinud ka radade juures nillimas, kopsud värsket talveõhku täis tõmmanud ja salaja mõtteid veeretanud, et lähen ikka rahulikult ja teen paar tiiru. Alati ei ole ju sellist lund ja radasid kuskilt võtta! Niivägatahaks! Lugesin Arterist Kristiina Shmigun-Vähi artiklit, kus ta räägib, et praegu ta suusatamas ei käi. "Mis siis, et olen osav, ei pea seda näitama. Olen ettevaatlik, ei taha, et peaksin pärast kahetsema," ütleb olümpiavõitja. Seekord võtan õppust. Mina olen ka osav, kui ilmselt mitte nii osav kui Kristina. Küll see lumi ka järgmistel talvedel maha tuleb. Või kui tule, siis on see ju meil võimalik ka ilma kiuste...