Päikesetõus Alam-Pedjal

Mulle meeldib väga hommikuti magada, kuid see on juba kolmas suvi, kui ärkan vabatahtlikult pärast kella kolme ja sõidan rappa päeva alguse ilu nautima. Traditsiooniliselt koos Aigiga ja kohaks ikka Alam-Pedja looduskaitseala Selli matkarajaga. Päike tõusis 4.28. Raba oli kattunud uduviirgudega, linnukesed tegid varaseid hääleharjutusi, päike andis oma tõusmisest märku heledate värvidega. Looduses oli kõrvulukustavalt vaikne ja silmipimestavalt ilus.

Seekord ei haaranud käsi niivõrd fotoka järele, kui lihtsalt vaatasime ja kuulasime ja hingasime seda puhast rabaõhku endasse. Kui päike oli tõusnud, lasime varahommikusel teel ja võileibadel hea maitsta ning matkasime raja läbi, lootuses ka murakaid leida. Mõned isegi saime! Saaki ei saa kuidagi võrrelda kunagise Lapimaa murakamaiustamise retkega, kuid selliseid lootusi meil õnneks ka ei olnud. Sel aastal oli rabas ebatavaliselt palju ämblikuvõrke ja ka sääski, kes polnud ammu süüa saanud. Meie ümber on nii palju imelist, kuid märkame sellest iga päev vaid killukest.