Carpe diem!

"Carpe diem!" - see kehtib eriti reisides. Magada on ju nii hea ja magus, kuid erilistes kohtades olles tahad ju ikka näha, mis ümberringi toimub ja kuidas kohalikud elavad. Hiljuti võõrustasin hospitalityclubi kaudu kahte Saksa tudengit. Nii tore oli, nagu oleks kohe ise kusagile sõitnud. Aga juba paari päeva pärast kulgen kolme sõbraga Riiga, et sealt Londoni kaudu Portosse jõuda. Tervelt üheksa päeva on meie päralt! Mis sellest, et kolm päeva sellest kuluvad basseinis koolitusel. Pärast jääb aega ka ringi vaatamiseks! Kuigi jah, reis tundub tulevat väga spontaanne: keegi Ricardo tuleb meile lennujaama vastu. Pidime ööbima tema juures. Siis aga asi muutus ja pidime sattuma hoopis Francesco juurde. Ja siis on õhtusöök restoranis. Ja edasi siis vaatame. Kõlab nagu seebiooper, kuid kuna tegu minu hea sõbra Tinoca sõpradega, siis arvan, et oleme heades kätes. Andke andeks, kallid reisikaaslased, et pole teada, kus me ööbime ja kuhu täpselt läheme, aga eks see natuke minu stiil olegi. Tavaliselt aga hätta ei ole jäänud! Usun, et igav meil ei hakka!

Foto on tehtud eelmisel suvel Itaalias Toscana maakonnas ühe pooltuttava kohaliku juures, kelle juures õhtusöögil külas käisime. See on tema meisterdatud päikesekell.

Pihkvast Petserini

Nädalavahetusel sain väga vastakaid muljeid Venemaa äärealalt Pihkvast ja Petserist. Üheltpoolt huvitav kultuuriline ajalooline taust, imeilus sügisvärvides Mihhailovskoje - Pushkini kodukoht, Vana-Irboska küla, mis kuulus varem eestlastele ja kus praegugi veel mõned eestlased elavad, teiselt poolt jubedad ja üliranged piirivalveametnikud oma võimu demonstreerimas, "vana hea Venemaa" oma tasuliste wc järjekordadega. Ostad pileti, saad õiguse astuda lehkavatesse jalajälgedesse ning rebida ka koridorist tükikese paberit.

Spordibaasid, mida õigupoolest eelkõige vaatama läksime, olid enamus aastast 1982... See oli kui mõnevõrra meeleolu tõstmiseks, et meil on asjad täitsa hästi. Need inimesed, kellega kohtumas käisime olid siirad ja sõbralikud. Üks naisterahvas ütles oma vanale heale Eesti sõbrale:"Mul on tunne, et me oleme rohkem kui sõbrad...umbes nagu sugulased!" Nii armas, suur vene hing!

Ja kui suuremate reisielamuste hulka arvata giid, kes meiel Pushkini radadel reisi tegi, igal teelahkmel ja sobival kohal asjakohase luuletuse luges ja ilma abimaterjalideta nagu elav entsüklopeedia oli, siis võib unustada isegi kehva tunde, et vene keele oskusega on suht halvasti. Ja Vene eripäraks võib vast lugeda sedagi, et hommikusöögi juurde pakutakse ka külma shampust :-)

Ka Petseris ei olnud ma kunagi varem käinud. See, mis avanes selles ajaloolises mungakloostris, oli nagu pilt Vene muinasjutust. Kui läksime maa alla pimedaid katakombe vaatama, hakkas mu elav fantaasia tööle. Kujutasin ette, kuidas need koopad kokku varisevad, hallid pimedad käigud olid kui labürindid, sajad hinged, kes seinte sisse olid maetud, hakkasid ringi hõljuma, rinnus sai õhk otsa...aga enne jõudsin öelda, et mul on halb ja keegi hea inimene aitas mind maa peale tagasi. Seejärel aga jõudsime peagi Eestimaa pinnale ja kodus on ikka ju kõige parem olla! Vahva reis oli, silmaringi avardav igatahes!

Kõige vanema Poku sünnipäev

...ehk Edgar Valteri päev Rahvusraamatukogus oli kunstniku 80. sünniaastapäevale pühendatud päev. Kuna Valer on üks mu lemmikuid, näpistasin aja, et sel sündmusel osaleda. See oli selline südamlik meenutuste õhtu, kus vanad sõbrad rääkisid lugusid kohtumistest ja olemistest koos Edgar Valteriga. Vahele loeti katkendeid tema samal päeval ilmunud elulooraamatust. Meenutajateks olid sellised inimesed nagu Eino Tamberg, vana lähedane peresõber; Heinz Valk, kes rääkis Edgarist kui vimkadega mehest ja loo, kuidas ta napsis peaga naiste sauna magama läks; Heiki Ernits-Lotte autor, kes on Valteri õpilane; Helle Laanpere rääkis kunstnikust kui karakterite loojast; Krista Kumberg, Edgar kui Pokuvana; Mati Kaal kaudsetest ja otsestest kohtumistest Valteriga. Armsalt rääkis Mari Vallikivi, kuidas Edgar Valterile oli maalimine kui pühapäev. Valter oli kui "elav skänner", kel oli kiire ühendus käe ja aju vahel. Unenäo efekti Edgar Valeri maalidel olen isegi tunnetanud. Hõljuvad õnnelikud tegelased. Ilus oli võrdlus, et Edgar Valteri maalide vaataminegi võiks meile olla kui pühapäev!

Rahvusraamatukogus on avatud praegu Valteri raamatute, piltide, maalide näitus. Ostsin ka tema eluloo raamatu ja ootan kannatamatult, millal saaksid seda juba edasi lugeda. See on kirjutatud nii, et Edgar Valter vastas küsimustele ja lindi peale lugemisest ilmus nüüd siis raamatu esimene osa.

Häälevõluri juures

Peter Fesslerit tutvustatakse kui hääle- ja vokaalivõlurit. Jazzkaare raames toimus KUMUs tema kontsert, kus ta esitas peamiselt Brasiilia muusikat. Kui juba jutt sellest maast, siis see mind külmaks ei jäta. Jällegi hoolitsesid head sõbrannad selle eest, et ma sinna varakult pileti ostaks ja nii me siis võluri kontsertil kohal olimegi. Kuigi saal oli täis, oskas Fessler luua väga personaalse esitluse. Nagu oleks suhelnud igaühega eraldi. Isegi "Girl from...teadagi kust muutus korraks girl from Tallinnaks!" Ka oma käheda kurgu kuristamise kontserti ajal keeras ta showks, kuna tema klassikaõpetaja käskivat nii teha. Kontsert möödus kiiresti. Väga meeldis!

Rakvere uues kuues ja vana leivaahi

Tore võimalus oli osaleda pooleldi töisel väljasõidul Virumaale. Ma ei teadnudki, et Rakvere linnusesesse on rajatud huvitav keskaegne keskus, kus saab proovida igasugu ägedaid tegevusi. Päev sisustati meeskondliku tegevusega sedasi ära, et ei saanud arugi, et päev juba õhtul. Eriti avaldas mulle muljet vana käru moodi leivaahi, mida saab ühest kohast teise sõidutada. Kunagi tahaks endale ka sellist! Juba harjutan leiva tegemist ju nagunii :-) Nukuteater "Saabastega kass" oli vahva! Põrgu ja piinamistuba jätsid mind küll külmaks, kuid keskaegse meeleolu tagasid linnuseõuel jalutavad haned ja kitsed ning kostüümides inimesed.

Ja kui tee viib Lahemaale, siis Palmse mõisakompleks on saanud eriti uhke välis- ja sisekuju. Lisaks on ümbruses palju liikumisradasid puhtas looduses. Vananaistesuvi. Öine tähistaevas. Mõnus on see aastaaegade vaheldumine!

Nostalgilisi meenutusi

Nödalavahetusel said kokku vanad kursaõed ja -vennad aastatelt 1994-1998. Meil ei ole olnud ühtegi kokkutulekut ning mul hakkas juba sassi minema, kellega käisin ühes klassis, kellega ühel kursal. Isegi natuke kummaline tunne oli kohale minna sinna. Aga väga tore oli vanu tuttavaid ja sõpru näha! Tegime natuke sporti, läks suuremaks tantsuks, saunas ja pimedas külmas veekoguski käisime kuuvalgel ära. Ja selline positiivne ja rõõmus kokkusaamine oli! Totaalset muutumist ei olnud keegi pealtnäha läbi teinud, laias laastus sarnased inimesed, kes 15 a tagasi ülikooli astusid. Märkimisväärne oli ka see, et enamusel meist on lapsed, paljudel koguni kaks või kolm. Tublid.

Kui nädalavahetuselt meenutada veel Mulgimaal suurt seenelkäiku ja saaki ning pühapäevast osalust päikselisel ja rahvarikkal Tallinna sügisjooksul, oli täiuslik nädalavahetus. Hoolimata vaid paarist unetunnist ja sellele järgnenud autosõidust Eestimaa teises otsas.

Lihtne ja ilus

Ma ei tea, kas see on päris normaalne, kuid kasutasin ilusa ilma saabudes ära oma järjekordse kohustusliku palgata puhkuse päeva ja sõitsin jällegi päevalillepõllule. Päike paistis sel ilusal päeval päris suviselt soojalt. Jalutasin mõnuledes oma juba vanade tuttavate vahel ringi. Kõik oli muutunud, nädal ja vahepealsed vihmad olid oma töö teinud. Kuigi paljudest õitest olid saanud seemnetutid, oli ilus ikkagi, selline küps ilu. Viskasin end lillede varju selili, vaatasin taevast läbi lillede ja jäin natukeseks lihtsalt magama. Siis maalisin, jalutasin, tegin pikniku sealsamas ja unelesin päeva õhtusse. Nii mõnus oli! Sõitsin oma lemmikpõllult otse terviseradadele kõndima ning andsin ka basseinis trenni ära. Sedasi mõnusalt saigi see vaba päev õhtusse. Polegi vaja teab kuhu sõita, ilu on igal pool su ümber.

Kummardus Jordaania kultuurile

Sellise slogani alla võiks kuuluda minu laupäevaõhtune teatrikülastus. Tänu ootamatule kutsele ja lahendusele võlgnen tänu Laglele. Kuna ootamatult oli üle jäänud üks pilet Keila-Joal toimule etendusele "Pikk päevatee kaob öösse," siis olin mina see viimane õnnelik, kellele võimalust pakuti. Kuna aga mu riietus oli üdini sobiv remonttöödeks ning maalimiseks, mida ma ka parasjagu kodust eemal olles aias tegin, vastasin esialgu eitavalt. Aga kuna mulle ootamatused ja ekspromtlahendused meeldivad, andsin anna. Lagle võttis mulle kaasa Jordaania rahvariided. Pidavat olema kenad. Kui aga asi nii kaugel, et endale kleidi selga sikutasin ja sinna juurde paar numbrit suured kingad lisasin, hakkas kogu seltskond kõva häälega naerma. Pruun lai ja pikk maani kleit, ilusa tikandi ja tuttidega iseenesest, sai minu stiilse teatrikülastuse kaaslaseks. Ega siis asi seetõttu ju veel katki jää :-)

Sõitsime siis vaatama etendust, mille kohta teadsime, et see on väga hea ja et seal mängivad väga head näitlejad. See oli kogu mu informatsioon. Ja ei pidanud pettuma! Osades mängisid Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Märt Avandi ja Pille Lukin. Temaatika oli raske, kuid näitlemine peensusteni ja detailideni viimistletud. Ain Lutsepa näoilmseid ja zeste oli esireast eriti hea jälgida. Imetlesin Märt Avandi esitatud luuletusi ja peenetundelist näitlemist. See oli üks mu suuremaid teatrielamusi. Olgu see või kummardus Jordaania kultuurile, kui see mind Eesti teatrile lähemale viib :-) Sõbrad, kutsuge mind ikka teatrisse ja etendustele, mul endal ei tule see kultuurielu planeerimine eriti hästi välja!

Väljakutse suuruses 73x185

Mõte sai alguse renoveeritud vannitoa ajutisest uksest. See kuidagi ei sobinud uude formaati, et kole või nii. Siis tekkis idee, et maaliks sinna midagi. Aga pikliku ukse formaat ei võimalda merevaadet, mis oleks minu lemmik. See peaks olema midagi ülespoole sirguvat. Tegin kavandid tammedest. Võimas, aga väga roheline. Käisin nädal aega ringi mõtetega. Ja siis, päevalilled! Loogiline tegevus oli otsetee lillemüüjate juurde. Ja sain kokkuleppele ühe lahke inimesega, kes lubas mul oma põllule sõita. Kibelesin veel nädalakese, imetledes lilli vaasis ja vaadates, mis elu nad elavad.

Siis aga tegin päeva vabaks ja sõitsin päevalillede juurde. Mind haaras täielik vaimustus! Iga lill oli ise nägu, modelle oi kui palju! Veetsin enam kui tunni pildistades ja rõõmustades ning kohta otsides. Tundsin end kui mesimumm kahemeetriste päevalillede vahel! Möödaminnes müksasid mind mõned juba küpsenud päevalilled, mõned neist olid pikad kui korvpallurid, mõned olid karvased ja mõned suurte südametega. Iga lill oli isiksus!

Seadsin oma suure molberti üles ja lasin mõttel liikuda. Varsti ilmusid tulevasele uksekaunistusele päevalillede südamikud, kroonlehed, varred ja lehed. Tuul puhus ja pidin oma tööd kaitsma kukkumise eest. Olin lilledest täielikus vaimustuses! Enne suure pimeduse saabumist tassisin oma elu suurima töö autosse. Ööselgi nägin unes neid imelisi lilli. Ja ootan pikisilmi võimalust oma väljakutse lõpuni viimistleda!