Kummardus Jordaania kultuurile

Sellise slogani alla võiks kuuluda minu laupäevaõhtune teatrikülastus. Tänu ootamatule kutsele ja lahendusele võlgnen tänu Laglele. Kuna ootamatult oli üle jäänud üks pilet Keila-Joal toimule etendusele "Pikk päevatee kaob öösse," siis olin mina see viimane õnnelik, kellele võimalust pakuti. Kuna aga mu riietus oli üdini sobiv remonttöödeks ning maalimiseks, mida ma ka parasjagu kodust eemal olles aias tegin, vastasin esialgu eitavalt. Aga kuna mulle ootamatused ja ekspromtlahendused meeldivad, andsin anna. Lagle võttis mulle kaasa Jordaania rahvariided. Pidavat olema kenad. Kui aga asi nii kaugel, et endale kleidi selga sikutasin ja sinna juurde paar numbrit suured kingad lisasin, hakkas kogu seltskond kõva häälega naerma. Pruun lai ja pikk maani kleit, ilusa tikandi ja tuttidega iseenesest, sai minu stiilse teatrikülastuse kaaslaseks. Ega siis asi seetõttu ju veel katki jää :-)

Sõitsime siis vaatama etendust, mille kohta teadsime, et see on väga hea ja et seal mängivad väga head näitlejad. See oli kogu mu informatsioon. Ja ei pidanud pettuma! Osades mängisid Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Märt Avandi ja Pille Lukin. Temaatika oli raske, kuid näitlemine peensusteni ja detailideni viimistletud. Ain Lutsepa näoilmseid ja zeste oli esireast eriti hea jälgida. Imetlesin Märt Avandi esitatud luuletusi ja peenetundelist näitlemist. See oli üks mu suuremaid teatrielamusi. Olgu see või kummardus Jordaania kultuurile, kui see mind Eesti teatrile lähemale viib :-) Sõbrad, kutsuge mind ikka teatrisse ja etendustele, mul endal ei tule see kultuurielu planeerimine eriti hästi välja!