Punased sõstrad - kullaauk!

Avastasin eile Stockmanni toiduosakonnast, et juba saab osta punaseid sõstraid. Kuidagi sattus see karp mulle kätte, sest pilk jäi hinnale peatuma. Kas tõesti 111 krooni kilo? Ei, vale vastus, 111 krooni maksab 125 g neid harjuldasi marju, kilo hind on hoopis 888 krooni:-) Päritolumaa - Holland. Imestus oli nii suur, et sai tehtud telefoniga foto - muidu keegi ei usuks!

Inimesed, teie aedades ei ole mitte vastikult palju sõstraid, millega midagi ei ole teha, vaid hoopis kullaauk! Mõelge positiivselt :-)

Nagu Ameerikas ...

...oli mõte peas, kui mulistasin peo ajal Kabli rannas tuttava majakese õues olevas basseinis. Harjutusi sadas pähe nagu lindi pealt. Kuigi meretuul tundus mulle liiga tugev ja ma merevette ei kippunudki, leidsin üles osakese sellest veeinimesest, kes minu sees elab. Vees on ikka mõnus, otsin kiiresti üles tee basseini või merre või mõnda järve, päris ilma ikka ei oska!

Maasikas teeb suve!

Maasikad kuuluvad minu suve juurde. Eriline õnn on noppida neid suvemarju oma ema peenralt ja panna neid päikesesoojana suhu. Vahva on vaadata, kuidas mu armas ema ise neist maasikatest nii vaimustuses on! Tal on neid sel aastal jälle nii palju, et naabrid soovitavad neid müüa. Aga ei, põhimõte on, et las lapsed söövad ja pigem kingin kui müün. Mulle selline lähenemine meeldib!

Sellised nägid välja siis meie suvealguse marjad!

Päikesetõus Alam-Pedjal

Mulle meeldib väga hommikuti magada, kuid see on juba kolmas suvi, kui ärkan vabatahtlikult pärast kella kolme ja sõidan rappa päeva alguse ilu nautima. Traditsiooniliselt koos Aigiga ja kohaks ikka Alam-Pedja looduskaitseala Selli matkarajaga. Päike tõusis 4.28. Raba oli kattunud uduviirgudega, linnukesed tegid varaseid hääleharjutusi, päike andis oma tõusmisest märku heledate värvidega. Looduses oli kõrvulukustavalt vaikne ja silmipimestavalt ilus.

Seekord ei haaranud käsi niivõrd fotoka järele, kui lihtsalt vaatasime ja kuulasime ja hingasime seda puhast rabaõhku endasse. Kui päike oli tõusnud, lasime varahommikusel teel ja võileibadel hea maitsta ning matkasime raja läbi, lootuses ka murakaid leida. Mõned isegi saime! Saaki ei saa kuidagi võrrelda kunagise Lapimaa murakamaiustamise retkega, kuid selliseid lootusi meil õnneks ka ei olnud. Sel aastal oli rabas ebatavaliselt palju ämblikuvõrke ja ka sääski, kes polnud ammu süüa saanud. Meie ümber on nii palju imelist, kuid märkame sellest iga päev vaid killukest.

Maalilaagris

Seekordne Tartu Harrastuskunstnike Stuudio maalilaager toimus Lahemaal Vainupeal. Otsustasin ekspromdina läbi käia ja natuke pintseldada. Pikk paus on jäänud, terve aasta ei ole enam maalinud. Lahemaale jõudmiseks kulus mul terve päev, sest peatasin auto korduvalt ja läksin metsa ilusaid kohti vaatama, unustasin end mitmeks tunniks Käsmut nautima ja olin võlutud Altja rannast ja matkaradadest. Maalisin kaks pilti. Mulle meeldis viimasel päeval õpetaja Aime püstitatud ülesanne maalida Käsmu Püha Jüri kivid kontuurina kasutades taustaks ebatavalisi värve. Nii et taevas ei oleks helesinine ja meri tumesinine. Mul ei ole suuri professionaalseid kunstilisi eesmärke, kuid enda lõbuks pintseldamine on aeg-ajalt suur rõõm. Hea oli seda jälle meelde tuletada iseendale.

Rattaga Ahvenamaal

Suvepuhkuse tipphetkeks sai sel aastal rattaretk Ahvenamaal. Mäletan eelmisest aastast üht oma mõtet, et ratas, see ei ole minu jaoks ja et rattamatkale mina enam küll ilmselt ei lähe. See mõte oli tingitud ühest mõnetunnisest retkest, kus tundusid koos olevat nipernaadide rattasportlased ja tempo oli minu jaoks ilmselgelt liiga tugev ning laenatud ratta kitsa sadula seljas istumine oli suur vaev. Aga seekordne 270 km nelja päevaga kujunes siiski suureks naudinguks.

Vahelduv maastik, suurepärane suveilm, suplemine ettejäävates järvekestes, vanad kivi- ja puukirikud, kindlused, rootsipärased majakesed, lillekaunistused ja muidugi metsmaasikad, oi kui magusad! Üks tipphetkedest oli ainulaadse kolme purjega hiigelsuure vana purjelaeva Pommerni ja meremuuseumi külastamine. Telkida oli ka mõnus, sest loodusretkede korraldaja hoolitses meie pagasi transpordi ja sooja lõunasöögi eest ning meil jäi üle vaid üksteist ja eluolu nautida. Vahepeal läks küll natuke spordiks ka, aga enamjaolt olime meie Reimoga viimaste seas ja nautisime suve.

Eriti avaldas mulle muljet Ahvenamaa puhul see, kui raske on seal saada kodakondsust. Kui sa pole seal sündinud, saad kodakondsuse juhul, kui oled Soome kodanik ning elad saarel vähemalt 5 aastat ja räägid rootsi keelt. Alles siis saad hakata saarel omale mingit kinnisvara ostma. Meie saarte ilusamad paigad on ammu välismaalastele maha parseldatud, ainuke kriteerium, et sul on raha... Põnev oli teada saada ka Ahvenamaa keerulise ajaloo kohta. Igatahes on see demilitaiseeritud 6500 saarega piirkond väike ja hea näidismudel ülejäänud maailmale. Rahulik ja suvine. Meri ja päike ja heinamaa - sobiv koht puhkamiseks ja jalgrattaga avastamiseks!
- Kasutatud piltidest ühe autor on Raimond Raadik (ratturid)