"Sügissonaat" Draamateatris

Olin valmistunud tõsiseks temaatikaks. Tutvustus ütleb nii:

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Ülev Aaloe

Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp, Britta Vahur

„Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Mulle meeldivad väga need näitlejad. Tekkis palju küsimusi: mis on olulisem, kas teha head karjääri või olla hea ema, kas need kaks ei ole eraldi võimalikud? Kas ise olen valmis selleks, et oma tulevasi lapsi ei suuna sinna radadele, mida mina tahan, vaid lasen neil valida selle, mis neile meeldib. Kas olen valmis selleks, et oma suure armastusega kedagi ise lämmatama ei hakka? Ja kas märkame iga päev enda ümber neid väikeseid või suuri inimesi, kes vajad üle kõige võib-olla just sinu puudutust, tähelepanu või toetust.

Igatahes, etendus meeldis mulle. Oma tõsidusest hoolimata.