Augusti TantsuFestival

Praegu toimub juba 10. korda Tallinnas Augusti TantsuFestival. Nagu tutvustus ütleb, on seekord palju kunstivaldkondade sünteesi: tants ja masinad; tants ja sport; tants ja tehnoloogia; tants ja teater; tants ja kunst; tants ja muusika jne. Selline mitmekülgsus peaks looma juubelifestivalile omapärase meeleolu. Tegu niisiis nüüdisaja tantsuga, kus esinejaid üle maailma.

Mulle tundus huvitav lavastus "It's in the air", kus kogu tegevus toimus kahel batuudil. Eesmärk näidata, kui vabad on tegelikult inimkehad, kuidas nad käituvad ja kuidas toimivad nende peal looduse seadused. Tutvustus ütleb nii: "Nais- ja meeskeha muutuvad orgaaniliselt keha-masinateks. Need keha-masinad on loomulikud, kuid seisavad ometi vastu loomulikkusele kui harjumusele. Nad hüppavad, põrkuvad, keerlevad, võnguvad, langevad, hõljuvad, peegelduvad, värisevad, hõõrduvad, plahvatavad …. Kehad lähevad mööda liikumise ja puhkuse seadustest, neis on rõõmu liikuvatest lihastest, rütmi nüanssidest, tihedusest, tekstuurist, liikumise taktiilsusest ja virtuoossusest, mis toob endaga kaasa puhta rõõmu."

Silmade ees hakkas natuke virvendama... 50 minutit hüppamist, kohati väga intensiivselt. Kuid see ei olnud vaid hüppamine, selles tegevuses oli indu, keskendumist ja väga lihvitud kehade liikumist. Tegelikult oli põnev vaadata. Ja hulkuda hüppamise vaatamisest pehmete põlvedega läbi pool vanalinna, peatudes ettejäävates kohvikutes ja pubides.

Motokrossilt

Otsustasime möödunud nädalavahetusel minna kutsutud külalistena Kiviliõlisse motokrossile. Samas toimus ka külgkorviga mootorrataste MK etapp. Kunagi kooliajal külastasin ka vahel harva mõnda krossi, kuid ega see minus erilisi emotsioone esile ei kutsunud. Mõtlesin, et äkki ongi aeg uuesti vaatama minna. Kohale jõudes ootas meid ees tõeline rahvamass ja kõva lärm ja tolm. Nii kui autost välja sain, mõistsin, et sedalaadi üritused ei ole ikka minu hingele. Muidugi mõista oli üritus hästi korraldatud ja kui arvestada kohaletulnud ehk umbes 6000 osavõtjat, siis oli see ju ikkagi massiüritus.

Vahepeal patseerisime Kiviõli linnas, kuhu ka elu ei ole varem viinud. Siis imestasin külgkorviga kihutavate ekipaazide hulljulgust. Aegajalt nad lihtsalt rippusid seal motikate küljes! Olen kuulnud, et teinekord nad lendavadki üle raja lihtsalt. Aga sport on sport. Ja igaühele oma ala. Mind aga rehabiliteeris vaid see, et tagasiteel kõndisime tiiru peale mõlemale Viitnas asuvale järvele. Sulpsasin ka ujuma ja imetlesin vesiroose. Poleks minnes pidanud kaugemale edasi sõitmagi! Tasub ikka meeles hoida, mida juba lapsena teha meeldis!

Tsirkus koduõuel

Kuulsin aias toimetamise ajal puude otsas mingit krabinat. Hiilisin lähemele ja nägin oravapoissi oksalt oksale hüppamas ja hoo pealt pähkleid kaasa haaramas. Vahepeal pea alaspidi, kõht ülespidi, aeg ajalt päris peentel okstel turnides. Ta lasi mu päris ligi, sest vahepeal oli hea pähkleid käpakeste vahel hoida ja neid näkitseda. Orav on üks osav loom, kasutab oma saba kui tüüri. Ja minu arvates on nad väga armsad tegelased. Aga kuidagi eksootiline, et nad elavadki koduõuel, liduvad tammedel ja sarapuupõõsastel ringi. Ja vahepeal toksis rähn nokaga oma meloodiaid. Kui oskad vaadata ja näha ka, siis ongi tsirkus koduõuel.

Tunne oma kodukanti

Tänu Marika ettevõtlikkusele sai terve punt tegelasi kokku Türil ringhäälingumuuseumis. Olen varemgi mõelnud, et võiks seal käia, kuid ei ole varem spetsiaalselt seda käiku ette võtnud. Eriti põnevaks läks siis, kui hakkasime ise kuuldemängu meisterdama. Muud ma sellest ei mäletagi, et mina olin karu, mõmm-mõmm - ikkagi rolli keskendumine! Siis saime proovida teha ka spordireportaazi ja selgus, et ma rääkisin liiga palju ja ei lasknud kaasreporteril tarkuseteri puistatagi :-)

Seejärel külastasime umbes 150 a vanust Särevere puumõisa. Osaliselt on see hoone renoveeritud, kuid näha on kihte erinevatest ajastutest, sealhulgas ka sirgete seinte ajastut. Nüüd aga annab see võimaluse restaureerimisõpilastele lammutus ja taas ülesehitustöödeks. Piinlik asja juures on see, et ma olin senini üks nendest, kes pidas Särevere mõisaks hoopis lähedal asuvat uhkemat vene aja koolimaja...

Järgmine peatuspaik oli aasta kauneima põhikooli tiitli saanud Laupa mõis, kus käisid suured renoveerimistööd. Uhke aula, suur kamin, korrastatud soklikorrus. Kui alguses saime pragada, et kes te olete ja miks te siin olete, siis läks asi sujuvalt üle huvitavaks ekskursiooniks. Tore oli teada ka fakti, et kohalik mõisnik oli rahva vastu sõbralik ja muidu ettevõtlik. Mitte nagu mõned, kellest legendid vaid julmusi räägivad. See Laupa kool on selline, et sinna läheks juba õhkkonna pärast kasvõi õpetajaks (mäletan, et kunagi ütlesin kindlalt, et õpetajaks ma küll ei hakka, aga näe, kuhu suunda mõte liigub). Igatahes, kui arvad, et tunned oma kodukanti või Eestimaad, siis tegelikult on ikka väga palju vaja veel ringi vaadata ja teadlikult uurida.

Päev lõppes mõnusa saunaga. Ja eriti uhke oli saunast joosta külma tiiki suplema. Tirtsud laulsid ja augustikuine udu tõusis heinamaade kohale.

Üks aasta - pikk või lühike?

Kas üks aasta on pikk aeg? Kuidas võtta, kui oled elanud ühe aasta ja arvestades kasvamise kiirust ja arengut - siis on see kindlasti pikk aeg. Aga aja kulgu arvestades on see aasta läinud lennates. Sellesama aastase põnni ema ei löönud risti ette, vaid ujus oma kõhukesega Brasiilia vihmametsas suure kose alt läbi (ise tegin seda olude sunnil surm silme ees), ei jäänud last oodates dekreeti ega hiljem ka lapsepuhkusele, reisis oma 3-kuuse põnniga üle ookeani vanematele külla ja tegi teisi minu jaoks hulljulgeid hullusi. Aga poiss on tubli ja tugev. Laseb end tüdrukutel vankris sõidutada, kui uni silma tuleb ja on oma eluga rahul. Ja lapsevanemad on uhked oma tubli poisi üle!

Tükike suvist Eestimaad

Suve jooksul olen korjanud kaunitest kohtadest mitmelt poolt ravimtaimi. Kuidagi iseenesest on tekkinud terve rivi kotikesi. Ja nüüd on nad kodus leidnud mõnusa koha. Vana bullerjani konksud ongi justkui ravimtaimede pesitsuspaigaks mõeldud. Ja õhtuti on mõnus juua puhastest paikadest ise kogutud maitsvat maltsateed :-)

Muljeid Lahemaa kepikõnni maratonilt

Läbida 42,2 km jalgsi tundus päris kõva väljakutse ja nii saigi Lahemaa kepikõnni maratonile nimi kirja pandud. Eks sellel julgustükil olnud ka oma tagapõhi juulikuu agara sammukogumisega, kui päeva keskmiseks tulemuseks sain 21 130 sammu ja kuus kokku üle 655 tuhande sammukese. Eks see suvi väljas värske õhu käes olemise aeg ju on, kuid sellise sammude jahtimisega ei saa töö kõrvalt palju muud tehagi kui tundide viisi jalutada.

Kui aga pühapäeva hommikul end kell 10 stardis leidsime, ei osanud ette arvata, et maratoniraja läbimine nii raskeks võib osutuda. Alguses marssisime kiire sammuga Karu juhitud nipernaadide grupiga esimese tunniga umbes 8 km. Ega palju kiiremini metsas käia ei olegi võimalik. Käed kibelesid niiväga metsmaasikate ja vaarikate järele ja silmad lõid põlema, kui järjekordsetest kukeseentest üle astuma pidin. Tempo oli ikka päris hull! Murdepunkt tuligi seejärel joogipunktis, mis juhtus olema parkla lähedal. Matkasaapad olid mu jalgadele villid tikkinud ja vahetasin jalanõud kergemate tossude vastu. Samal ajal tuiskas meist mööda terve rahvamass. Marssisime edasi juba mõnusama tempoga ilusat loodust nautides.

Korraga olime viitade vaatamise unarusse jätnud ja jutuhoogu sattunud ning seetõttu tegime paari kilomeetrise ringi koos paikkonna kõige suurema tõusu teistkordse võtmisega. Siis ma murdusin ja noppisin esimesed kukeseened :-) Ja grupp, kellega koos olime, rääkis juttu, et nad olla eelmisel aastal viimased olnud. "Tohhoo tonti, kas me nii rivi lõppu sattunud?" käis peast läbi. Siis aga panime veelkord metsa ja oleks äärepealt pidanud lõikama 10km. Tänu Reimo kangelaslikkusele kõmpisime taas pika maa tagasi ja leidsime õige viida. Tee viis läbi imelistest kohtadest. Neist kõige kaunimad samblased metsad, sügavad orud ja ürgorud ning kosed. Pärastlõunal saime end värskendada õige tihedate vihmahoogudega. Siis aga hakkasin juba kõiki ettejuhtuvaid kukeseeni korjama. Elu on ju nauding ja kui hinges ikka korilase veri peksleb, ei saa midagi teha :-)

Kuigi olime juba maha matnud lootuse toidupunktist midagi saada, ootas meid umbes 27. km-l rõõmus toidubuss. Pärast kehakinnitust tuli lausa päike välja! Sool ja leib ja pakisupp-maailma parimad palad sel hetkel! Viimasel viiel km oli samm jälle päris töntsiks vajunud, kuid kuulusime ikkagi nende vaprate hulka, kes maratoni läbisid ja saime suurepärase autasustamistseremoonia osalisteks. Karikad ja puha. Ausalt välja teenitud. Siis soe supp ja saun. Kuigi jalad ja mõned muudki kohad on täna täitsa kanged, on põhjust uhke olla. Ja tasuks ka enneolematu number minu sammulugejal: 61 134. Seda juba naljalt ei ületa :-)Vähemalt ei ole mõnda aega plaanis seda üle lüüa!

Ja igatahes kiitus tublidele Kolgaküla Spordiklubi Rada korraldajatele!